Esmaspäeval kukkus tähtaeg kandideerimaks Eesti judokoondise peatreeneriks ning ühtlasi lõppes üks pikk ja edukas ajajärk, sest alates 1983. aasta lõpust peatreeneriametit pidanud Aavo Põhjala koondise etteotsa uuesti ei kandideeri. Vähemalt praegu, tulevikus kogenud treener midagi ei välista. «Põhjuseid sellise otsuse langetamisel oli mitu, nii isiklikke kui muid,» sõnab Põhjala, ent ei soovi rohkem täpsustada. «Tulevikus võib aga kõike juhtuda ja midagi ma välistada ei taha.»
Küll jätkab Põhjala Martin Padari ja Künter Rothbergi ning Julia Bežko juhendamist ning tööd Audentese spordikoolis. «Selles osas vähemalt minu teada mingeid muutusi ei ole. Ja Audenteses on mul kehtiv leping,» kinnitab ta. Samas liiguvad ka jutud, et Padar teeb tippspordiga üldse lõpparve.
Vaadates ligi 30 aastat kestnud koondise juhendamisele tagasi, ütleb Põhjala, et ei julgenud alustades väga suurelt unistada.
«Kui ma sellesse ametisse astusin, siis ei osanud küll oodata, et Eesti judot nii suur edu saadab. 25 tiitlivõistluste medalit pole selle aja peale paha tulemus. Mingid hetked on aga ikka rohkem erilised kui teised, kõige erilisemad on kõik nii-öelda esimesed medalid – esimene Eesti meistri tiitel, esimene Nõukogude Liidu meistrivõistluste medal ja muidugi kõik olümpiamedalid,» meenutab Põhjala. «Hiljem tekib paratamatult teatud rutiin, kuigi see kõlab medalivõitude puhul ehk kummaliselt,» lisab ta.
Treenerina kuutel olümpiamängudel käinud Põhjala valiti 2000. aastal Eesti aasta treeneriks ning 2001. aastal pälvis ta Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Tema tuntumad õpilased on Indrek Pertelson, Aleksei ja Dmitri Budõlin, Martin Padar, Künter Rothberg, Peeter Saks, Eero Praks, Jaan Saks, Anzori Barkalaja ja Julia Bežko.
«Need mehed peavad end nüüd tõestama,» ütleb Põhjala kahe uue peatreenerikandidaadi kohta – Sydney olümpial pronksi võitnud ja Eesti juunioride koondise juhendaja Aleksei Budõlini ning endise juunioride koondise peatreeneri ja judoklubi Do juhi, oma venna Andres Põhjala kohta.
«Otsustasin kandideerida suvel ja rääkisime sellest siis ka vennaga. Kuigi sel hetkel oli temagi veel pigem seda meelt, et kandideerib ka ise,» kommenteerib Andres Põhjala. «Lõpuks otsustas Aavo eri põhjustel siiski mitte jätkata. Eks oma osa oli selles ka väsimusel, ta on seda tööd ju nii pikka aega teinud. Me arutame asju ja küsime teineteiselt nõua ka tulevikus, saame hästi läbi. Otsuse oma kandidatuuri ülesseadmiseks tegin siiski mina ise, tunnen, et on õige aeg täiskasvanute koondise etteotsa püüelda,» räägib ta. «Olen oma noortega häid tulemusi saavutanud ja tegin sisuliselt kaasa ka eelmise olümpiatsükli. Lisaks on minu õpilasi ka koondises.»
Valituks saades on Põhjalal ka mõned uued ideed, mis aitaksid tema sõnul ala edasi viia. «Kindlasti tahaksin taas tihedamalt koostööd teha Venemaaga, sest neil on judos praegu hea tase ning seal treenimas ja võistlemas käimisest tõuseks kindlasti tulu. Kõigepealt tuleb aga paika panna koondisesse pääsemise alused ja seejärel hakata kõvasti tööd tegema. Alale on särtsu juurde vaja,» räägib ta oma mõtetest.
Ka Budõlin on varem öelnud, et tahab judole uut elu sisse puhuda. «Otseselt viga ei ole midagi, lihtsalt Aavol on oma süsteem, aga mina arvan, et nüüd võiks proovida teistsugust süsteemi, mida mina pakun,» rääkis 36-aastane Budõlin Postimehele jaanuaris.
«Ma ei tahaks kõike ära rääkida, aga mul on süsteem välja mõeldud. Loomulik, et kui tuleb uus treener, teeb ta asju teisiti kui eelmine juhendaja. Ma töötan ja mõtlen natuke teistmoodi kui Aavo,» lisas ta.