Kaarel Nurmsalu pole poolteise kuu jooksul teinud ainsatki õhulendu, küll aga käinud seljaoperatsioonil. Sellele vaatamata kavatseb ta homme startida nelja hüppemäe turneel. «Kui kvalifikatsioonivõistlustelt edasi ei pääses, siis trenni saan teha ikka ja ehk lubatakse mind ka proovihüppajaks.»
Jõulud kui püha läksid Nurmsalul hästi: «Olin traditsiooniliselt vanaema juures. Sain sülti ja hapukapsast, sealiha jäi söömata, sest kaalu tuleb jälgida. Jõulupäeval tegin korraliku aeroobse trenni.»
Jõuluaeg kui aeg valmistuda nelja hüppemäe turneeks läks Nurmsalul untsu. Ei Soomes ega Eestis saanud teha ainsatki hüpet. «Kuopios oli liiga tugev tuul, Taivalkoskis oli lund liiga palju, Lahtis peeti võistlusi, Vuokattis läks rajamasin rikki. Pagan küll, treener Topi Sarparanta oli Vuokattis ise pool päeva labidaga lund kühveldanud, et ma hüpata saaks, ja siis selgus, et masin on lagunenud. Oi, Sarparanta oli tige, trampis jalgu. Me võinuks ju veel Rovaniemisse proovima minna, aga sealgi piirkonnas sadas ränka lund. Sõida pool päeva, kohale jõudes oled nagu süldipüss ja kui hüpata kah veel ei saa...»
Aga Tehvandi?
Nurmsalu: «Seal on minu teada mäel juba võrgud peal, lund ootamas. Teisalt poleks mul Eestis treenerit olnud ja see ei lähe mitte.»
Hüppenälg on kibe, kinnitas Nurmsalu. «Nürist jõusaalis harjutamisest on ammu kopp ees, aga eks seegi trenn vajab tegemist ning mine tea, äkki saan tugevaks.»
Selg, mida opereeriti – eemaldati selgroo diski murdunud tükk – olla kange, kuid mitte enam valus, rääkis Nurmsalu. «Tavaelus ei häiri selg mind üldse, kuid pärast jõusaalitreeningut on pisut kange. Samas on hüppama minnes ikka väike hirm, kuidas selg vastu peab. Väike risk on, kuid ma loodan, et midagi hullu ei juhtu.»
Niisiis loodab eile Saksamaale lennanud Nurmsalu täna Austriasse Seefeldi kihutada ja hüpata-hüpata-hüpata. «Kahju, et turnee mägedel treenida ei lubata. Seefeldi mäele ma eriti pihta ei saa, aga see on parem kui mitte midagi. Tahaksin harjutada reedel kaks korda ning ehk veel ka laupäeva hommikul, sest pärastlõunal on Oberstdorfis juba turnee esimese etapi kvalifikatsioon.»
Nurmsalul pole aimugi, mis juhtuma hakkab. «Kõige kurvem stsenaarium oleks see, et lendan Seefeldis kui konn ja tulen sama targalt koju. Teisalt võib juhtuda nii, et saan paari hüppega asjad paika. Eks see ole rohkem peas kinni – suvel olin ju hea, hooaja alguses samuti. Selge, et midagi enneolematut ma korda ei saada – jalad pole piisavalt teravad –, ent kuskilt tuleb ju olümpiaks ettevalmistamist alustada. Sotšini jääb enam kui kuu, sellest peaks enese vormi viimiseks teoorias piisama.»
Kaks eelnevat nelja hüppemäe turneed on Nurmsalul, nagu ta ise väljendas, võssa läinud, ta pole kordagi kvalifikatsioonist edasi pääsenud. «Kui nüüdki ei pääse, siis mis seal’s ikka, saan vähemalt trenni teha. Ja äkki lubatakse proovihüppajaks. Ent kui ajalugu vaadata, siis on mul pärast pausi ja mingit jama alati hästi läinud. Nüüd tuli jamast, seljavigastusest tingitud paus ehk siis kaks asja korraga, mis annab lootus, et äkki läheb seekord väga hästi. Loen just siin Usain Bolti biograafiat – leidsin mõningaid sarnasusi minu ja tema vahel, otsin sealt motivatsiooni ja leiangi. Negatiivsest vaatan igatahes mööda.»