Kolm Eesti jalgpallurit – Meelis Peitre, Andero Pebre ja Martin Haljak – rääkisid ajakirjale Jalka, miks nad käisid samamoodi nagu tuhanded Eesti noored Austraalias õnne otsimas, milline oli seal nende seos jalgpalliga ja miks nad lõpuks kodumaale naasta otsustasid.
Kui 2005. aasta mais kehtestas Austraalia Eestiga kokkuleppe, et siinsed noored võivad rohelisele mandrile taotleda kaheaastase tööviisa, algas üks siiani kestev rännutsükkel. Eneseotsinguil Eesti noored nägid suurt võimalust minna välismaa sooja päikese alla raha teenima ja nüüdseks pole Eestis ühtegi noort inimest, kes ei teaks kedagi, kes poleks praegu või poleks kunagi käinud maailma teises otsas elu proovimas. Aastate jooksul on kaugele maale tee leidnud ka Eesti jalgpallurid.
Meelis Peitre lõpetas 2013. aastal poolte kokkuleppel lepingu FC Floraga ning liitus Paide Linnameeskonnaga, kuid ometi tundis ta, et elus on midagi puudu. Austraalia seiklus näis just see, mida sel eluperioodil proovida tasuks.
«Mul olid Austraalias juba sõbrad ees ja mõtlesin, et miks mitte samamoodi proovida,» meenutas üldjuhul vasakkaitset mängiv Peitre. «Otsustamine käis päris kähku, kuna mind otseselt siin miski kinni ei hoidnud. Meeskond ei hoidnud ka kaua kinni. Mis neil ikka öelda, amatöörklubi ju.»
Tartu Tammekas pallinud Martin Haljak oli samale arusaamisele jõudnud juba aasta varem. Kuigi ka tema oli noortekoondiseid esindanud, sai ta aru, et sellisel tasemel peret ära ei toida, ja nii ei kahelnud ta hetkekski.
Kõige kõrgema tasemega jättis hüvasti Andero Pebre, kes oli Eesti valitseva meistri FC Levadia nimekirjas, kuid otsustas sellest hoolimata teispool maakera õnne proovida.
«Idee peale tuli tegelikult minu tütarlaps üsna spontaanselt,» meenutas Pebre. «Ta oli natukene uurinud oma seal töötavatelt tuttavatelt eluolu kohta ja umbes augustis (2013. aastal) otsustasime ära, et on minek. Isiklikus plaanis polnud mul ka parim hooaeg käsil. Jah, tulime meistriks, kuid tundsin, et mul oleks vaja astuda elus samm edasi. Olin Levadias olnud ka juba viis aastat.»
Kuigi kõigil kolmel oli kindel plaan jääda ka Austraalias jalgpalliga seotuks – näiteks rääkis Pebre 2013. aasta lõpus Jalkale antud intervjuus, et unistab isegi A-League’ist –, oli esmalt oluline saada väärt töö, et võõrsil mitte hätta jääda. Pealegi tuli harjuda totaalselt teistsuguse keskkonnaga.
«Mäletan selgelt esimest elamust,» meenutas Haljak. «Võtsime lennujaamast takso ja palusime sõitu Perthi, kuid taksojuht kinnitas, et me juba olemegi siin. See oli kultuurišokk – kas üks linn võib tõesti nii suur olla?»
Haljak tunnistas, et Austraalias pole otsa peale saada üldse nii lihtne, kui arvata võiks. Alustades sellest, et internet pole nii lihtsasti kättesaadav kui Eestis, ja lõpetades sellega, et kõik vahemaad on nõnda pikad. Ta sai küll esimese juhutöö paari päevaga, tegi kähku ära ka tõstukijuhiload ja sai püsivama töö masinaoperaatorina, kuid kõige nimel tuli kõvasti vaeva näha.
«Esimene aasta oli tegelikult väga raske, raha polnud ja tulime ots otsaga kokku,» rääkis samuti tüdruksõbraga kängurute maale läinud Haljak. «Teiseks aastaks tekkisid aga juba tutvused ja kõik läks ülesmäge.»
Peitrel ja Pebrel läks uude kultuuri sisseelamine veidikene lihtsamalt. Peitre võttis Austraaliasse jõudes isegi kaheks nädalaks aja maha ning alles siis asus sõprade kaudu tööle, Pebret aitas just Haljak.
«Martin aitas mind väga palju,» märkis Pebre. «Ta oli juba enne meie saabumist eluolu tutvustanud, tuli siis lennujaama vastu ning aitas öömaja ja töökoha otsimisega. Aga nii juba kord on, et mõned saavad kiiremini jalad alla kui teised. Näiteks mu tüdruk otsis kolm kuud tööd, aga mina sain kutse juba neljandal päeval. Tõsi, meestel on Perthis ka lihtsam tööd leida,» märkis Pebre.
Saatuse tahtel läks nii, et Eesti jalgpalli mõistes kõige kõrgemalt tasemelt tulnud Pebre jalgpallurikarjäär jäi Austraalias pea olematuks. Ta küll püüdis alguses treeningutel osaleda ning tegi kaasa ka paaris saalijalgpallimängus, kuid seitsme Austraalias oldud kuuga rohkem ei jaksanud: «Austraaliaga seostuvad mulle pigem teised asjad kui jalgpall. Näiteks tegin Perthis rasket ehitustööd, mis oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Lisaks õppisin selgeks traktorite ja muude masinatega sõitmise, mis olid samuti uudne. Trennis käimine jäi suuresti ka selle taha, et vahemaad on jube pikad. Samas polnud mu füüsiline vorm kõige parem, kuna sain mitu pisivigastust ja pidin treeninguid vahele jätma. Nii see jalgpallitee katki jäi ja otsustasime ära minna farmi, kus jalgpalli mängida ei õnnestunud, sest lähimad asulad jäid väga kaugele.»
Viisast kõik võtnud ja Austraalias täpselt kaks aastat olnud Haljak jõudis aga jalgpallurielu episoodiliselt elada. Päris alguses püüdis Haljak võtta ühendust ka piirkonna gigandi Perth Gloryga, kuid see ei õnnestunud. Seejärel saadi koos endise Paide mängija Jaan Leimanniga jalg ukse vahele Perthi kohalikus liigas palliva Bayswater SC juures. Haljaku sõnul oli tase väga tõsine.
«Tegime kolm korda nädalas trenni ja võistlusmängude eest oli ette nähtud ka tasu – 250 dollarit (1 Austraalia dollar = 0,73 eurosenti) võidu, 200 kaotuse eest,” rääkis Haljak. «Sisuliselt oli tegu poolproffidega ja hooaja lõpus pääses kolm meest ka Perth Glorysse. Paraku oli selline tempo pärast 12-tunniseid tööpäevi minu jaoks liig. Ma tahtsin pigem lihtsalt hobi korras mängida ja nii lahkusin lõpuks tiimist.»
Oma tüdruksõbra tuttava kaudu ei jäänud Haljak kauaks klubita. Nimelt võttis tema ja Olari Pärlini vastu Balcatta FC, mis pallis samuti Perthi kõrgliigas. Tasu oli sama, tase korralik – näiteks mängis seal FA karikasarja kogemusega Mike Aspin – ning sinna jäädi hooaja lõpuni.
«Lõpuks saime aru, et me peame valima töö ja jalgpalli vahel. Jalgpalliga end ära poleks toitnud, seega oli valik ilmselge,» nentis Haljak.
Aga ka see ei tähendanud veel, et ta jalgpalliputsad päris nurka riputanuks. Koos Leimanni ja Eron Krilloga mindi mängima saalijalgpalli «pühapäevaliigasse», kus neile vastast ei leidunud.
«Seal võitsime mänge ikka ulmeskooridega, vahel koguni 18:0,» nentis Haljak. Alguses mängiti South Fremantle Futsal Clubis, pärast South Metro Futsal Clubis. Viimasega liitus hiljem poole hooaja pealt ka Peitre, kelle sõnul oli kutsujaks Haljak. Mängiti duubliliigas, kus tuldi kindlalt meistriks – finaaliskoor oli Peitre mälu järgi koguni 8:1.
Nüüd on kõik kolm jalgpallurit tagasi Eestis. Kodumaale meelitas tagasi kas enda või tüdruksõbra igatsus kodu järele. Tallinna Kalevis noortetreenerina tegutsev Pebre on veendunud, et reisikogemus tuli talle igati kasuks, kuid tagasi ta ilmselt ei läheks. Taas Paide Linnameeskonna nimekirja kuuluv Peitre, kes oli Austraalias kümme kuud, ütleb, et tema puhul Austraalia lihtsalt ammendas ennast, kuid kuna ta saaks viisat pikendada, ei välista ta, et kunagi seal uuesti kätt proovib. Tammekaga aeg-ajalt treenival Haljakul läks Austraalias kõige edukamalt ning Eesti eluga kohanemine on võtnud aega.
«Tegelikult oli seal ülikõva. Võimalusi oli lihtsalt nii palju. Siin on hea, kui saad 1500 eurot kuus palka, seal said kehvematel nädalatel sama palju. Parimatel nädalatel ulatusid palgad 5000ni,» nostalgitses Haljak, keda endised tööandjad ootavad juba pikisilmi tagasi. «Samas elab ka siin hästi, kui viitsid tööd teha.»
«Tegelikult veendusin selles, et Eesti on ikka kõige parem koht elamiseks. Jah, seal on hea kliima ja suuremad rahanumbrid, aga kodutunnet selle eest ei saa,» võtab Pebre kokku.