Mahavaikitud tragöödia: Moskvas hukkusid 40 aastat tagasi kümned lapsed

Postimees Sport
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jäähoki.
Jäähoki. Foto: SCANPIX

Kui eelmisel nädalal möödus 33 aastat Lužniki staadionil aset leidnud tragöödiast, mis nõudis 66 jalgpallifänni elu, siis Venemaa spordiajaloos on veel musti päevi, millest pole räägitud ega kirjutatud. Omal ajal vaikiti maha hulgaliselt traagilisi õnnetusi, millest üks leidis aset 40 aastat tagasi.

Iltalehti on avaldanud meenutuse 1975. aasta 10. märtsil Sokolniki jäähallis toimunust, kus tekkinud rüseluse käigus hukkus mitukümmend last. Kanadast oli külla kutsutud 17-aastaste hokipoiste võistkond, kes pidi mängima viis kohtumist – kaks Nõukogude Liidu eakaaslaste, kaks Moskva Spartaki ja üks Krõlja Sovetovi klubi vastu.

Miniturniiri ja kanadalaste reisi sponsoriks oli närimiskummitootja Wrigley’s, mille esindajad andsid mängijatele kaasa kilode kaupa nätsu. Nood pidid selle Moskvas kohalikele lastele laiali jagama. Kuna aga Nõukogude Liidus oli Läänest pärit närimiskumm defitsiit ja seetõttu laste ihaldusobjekt, levis jutt tasuta jagatavast nätsust kulutulena.

Saatuslik kolmas mäng

Esimeste mängude ajal viskasid kanadalased nätsupakke publikusse ja poseerisid ühtlasi Wrigley’si reklaami tarbeks. Siis jõudis kätte 10. märts ja kolmas mäng, mis tõi saali täismaja, 4500 inimest. Liikus kuulujutt, et pärast mängu jagavad kanadalased spordihalli ees oma bussi juures veel nätsupakke. Sestap tormasid lapsed pärast lõpusireeni kõlamist kohe väljapääsu suunas. Avatud oli seejuures vaid väljapääs number viis, ülejäänud kaks olid mõeldud saalist lahkuvatele välismaalastele.

Keegi komistas trepil ja kukkus, esimesed jooksjad jõudsid aga trepijalamil oleva ukseni. See oli lukus. Tekkis paanika, rüselus. Saalis polnud ka piisavalt miilitsaid ning tagatipuks arvas kohtumise lõppu viinaklaasi kummutamisega tähistanud valgustehnik, et publik on saalist lahkunud. Ta tahtis välja lülitada lisavalgustuse, ent ajas purjuspäi heeblid sassi ja kustutas kõik tuled. Hall mattus pimedusse ja paanika kasvas veelgi. Trepijalamil lämbusid kümned lapsed.

«Mul vedas – istusime koos kahe klassikaaslasega esimesel tribüünikorrusel kolmandas reas, täpselt kanadalaste pingi taga. Terve mängu jooksul loopisid nad lastele nätsu ja kleepekaid,» meenutas ajakirjanikule Fjodor Rassakovile intervjuud andnud A. Nazarova, kes oli katastroofi toimumise ajal 15-aastane. «Saalis oli ka palju sõdureid ja miilitsaid, kes keelasid osadel lastel nätsu üles korjata. Üheksandas reas istusid välismaalased, aga neile ei tohtinud me läheneda,» kirjeldas neiu.

«Mäng lõppes 3:3 ja sireeni kõlades jooksime ukse juurde, et välismaalastelt bussi juures veel midagi kätte saada. Kui oleksime vaid teadnud, et selle nätsu pärast peab meie sõber Vovka surema…»

Katastroof vaikiti maha

Tragöödiast ei kirjutatud ajalehtedes ridagi. Alles 2001. aastal avaldas väljaanne «Sovetski Sport» juhtunust loo, lisades: «Paraku ei lubanud tollane poliitiline režiim kirjutada inimeste muredest ja kannatustest. Tõde on alati valus.»

Kanada meeskond pidas ära ka ülejäänud kaks mängu ja sõitis siis tagasi kodumaale. Alles aastaid hiljem avalikustati, et rüseluses hukkus 21 ja sai vigastada 25 inimest. Enamik ohvreid olid noored, 13 surmasaanut nooremad kui 16-aastased.

Nii Sokolniki spordihalli direktorit, tema asetäitjat – kes lahkus keset mängu saalist – kui ka kohalikku miilitsaülemat karistati kolmeaastase vangistusega, kuid kõigile anti esimesel võimalusel armu. Purjutanud tehniku isikut ei avalikustatud kunagi. Sokolniki spordihallis avati viimaks ka mälestustahvel hukkunutele, kuid seda alles 2013. aastal.

Kasutatud materjalid: Iltalehti / Svobodnaja Pressa

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles