Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eestile kaks olümpiakulda toonud relv unustati igaveseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Svetlana Tširkova tuli floretis kahekordseks olümpiavõitjaks ja maailmameistriks. Täna noori epeevehklejaid treeniv naine oma endist lemmikala taga ei igatse. | FOTO: Sputnik/Scanpix

Kristjan Palusalu, Svetlana Tširkova, Erika Salumäe, Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu on viis Eesti spordikangelast, kes on tulnud kahekordseks olümpiavõitjaks. Üks neist, Tširkova, tegeles spordialaga, mida siinmail enam ei harrastata. Kunagi Eesti vehklemisele au ja kuulsust toonud florett kadus 90ndate aastate alguses unustusse ja noores taasiseseisvunud vabariigis pandi kõik panused epeevehklemisele. Postimees uuris, miks otsustati kaks olümpiakulda toonud florett koos espadroniga üle parda heita.

«Kõigepealt peab tagantjärele targana ütlema, et tegime omal ajal õige otsuse,» räägib aastatel 1990–2008 Eesti Vehklemisliidu peasekretärina töötanud Tõnu-Peep Nurk.

Vabadus lõi jalad alt

Vehklemine jaguneb kolmeks olümpiaalaks: epee, florett ja espadron. Kahte viimast pole Eestis harrastatud juba üle 20 aasta ja selle taga on vehklemisliidu juhatuse aastate eest tehtud otsus. «Eesti iseseisvumine lõi meie vehklemisel jalad alt. Tol ajal oli 12–13 vehklejat, kes kuulusid Nõukogude Liidu koondise kandidaatide hulka ja said Moskvast palka. Järgmisel hetkel polnud kellelgi sentigi. Meil polnud lihtsalt raha, et kõigi aladega edasi minna. Pidime tegema valiku ning epee traditsioonid ja tase olid kõige kõrgemad,» jätkab Nurk.

Meil polnud lihtsalt raha, et kõigi aladega edasi minna. Pidime tegema valiku ning epee traditsioonid ja tase olid kõige kõrgemad.

Olümpiasangar Tširkova meenutab, et kõik floretiga seotud inimesed hakkasid pärast alaliidu otsust relva vahetama. «Epee oli meie kõige tugevam ala ja minu arvates sai tehtud väga õige käik,» meenutab 1968. ja 1972. aasta olümpiamängudel Nõukogude Liidu floretinaiskonnaga kuldmedali võitnud vehklemislegend. «Treenerid õppisid ümber, kuid mõni lahkus ka välismaale tööle.»

Jutt käib peamiselt epeest ja floretist, kuna nii Tširkova kui ka Nurga sõnul oli espadron Eestis lapsekingades ja selle alaga edasi minemist isegi ei arutatud.

Tširkova selgitab, et epee ja florett on sarnased relvad ning treeneritel polnud raske ümber õppida. Samas kinnitab ta, et floreti juurde tagasi on Eestil peaaegu võimatu pöörduda. «Florett on tehniline ala ja nende teadmistega oli võimalik epeele üle minna. Vastupidi liikuda on peaaegu võimatu. Floretijuhendajal on võimalik saada heaks epeetreeneriks, aga teistpidi muutus enam ei toimiks,» räägib Tširkova, kes treenib klubis Tallinna Mõõk noori praeguseni.

Floretti taga ei igatseta

Kas kahekordse olümpiavõitja süda verd ei tilgu, et just tema lemmikrelv kõrvale visati? «Ei tilgu. Ma sain aru, et epees oli tase kõrgem. Määravaks sai ka see, et just 90ndatel tekkis lõpuks naiste epee ja seetõttu tasus just selle relvaga edasi minna. Floretis ei olnud nii palju tugevaid tegijaid,» räägib Tširkova. «Ka tulevikus pole mõtet enam floreti peale mõelda. Meil pole treenereid ega varustust. Lisaks on selge, et epee sobib eestlastele suurepäraselt.»

2006. aastal sai Svetlana Tširkova riikliku elutööpreemia silmapaistvate saavutuste eest tippsportlasena ja pikaajalise tegevuse eest vehklemise arendamisel. Foto: Peeter Langovits

Nurk lisab: «Meil pole treenerite kaadrit. Praegu peab hoolega vaatama, et epeetreenerid kokku saame. Treenerid vananevad ja noori tuleb väga vähe peale. Ainus lootus on, et praegused tipud jätkavad pärast karjääri lõppu treenerina. Seda on neil aga raske teha, kuna me kõik teame, millist palka Eestis treeneritele makstakse. See töö ei tõmba enam tippe. Õnneks Irina Embrich töötab juba noortega ja tema jääb ehk ka tulevikus ala juurde.»

Ühte ala suudab riik rahastada

Kui vaadata Eesti lähiriikidesse, siis üldiselt on tavaks tegeleda mitme vehklemisalaga. «Soomes ja Rootsis harrastatakse kõiki kolme ala, Norras minu teada mitte. Lätis on epee ja florett,» loetleb Nurk. Venemaa jahib medaleid endiselt kõigil kolmel alal. «Kuna valisime ühe suuna, siis suudab riik vehklejaid ka piisavalt rahastada. Soomes ja Rootsis elavad vehklejad täiesti oma rahakoti peal.»

2012. aastal sai riikliku spordi elutööpreemia ka Tõnu-Peep Nurk, keda tunnustati pikaajalise tegevuse ja silmapaistvate tulemuste eest vehklemise arendaja ja treenerina. Foto: Margus Ansu

Praegu vehklemisliidu peasekretäri ametit pidav Jüri Salm nõustub Nurga ja Tširkovaga, et taasiseseisvumise alguses tehtud otsus sai floretile ja espadronile saatuslikuks. «Samas on ajalugu näidanud, et see käik oli õige, ja mina olen seda meelt, et pigem teeme ühte asja väga hästi. Spetsialiste enam ei ole ja nüüd on seda raske tagasi pöörata,» arutleb Salm. Epeevehklemises on taasiseseisvunud Eesti võitnud 27 täiskasvanute tiitlivõistluste medalit. Vehklejad on noored ja sinimustvalge loodetakse poodiumile viia ka Rio olümpial.

Epeevehklemises on taasiseseisvunud Eesti võitnud 27 täiskasvanute tiitlivõistluste medalit.

«Epee on kolmest alast kõige psühholoogilisem ja seetõttu see ilmselt eestlastele kõige paremini sobibki. Floreti ja espadroniga võrreldes on epee MK-etappidel ka kõige rohkem osalejaid. See on kõige lihtsam ja arusaadavam vehklemisviis.» Lisaks tunnistab Salm, et tema teada pole üheski Eesti vehklemisklubis enam floreti ega espadroni harrastamiseks vajalikku varustust.

Kõik kolm asjatundjat kinnitavad kui ühest suust, et kaks olümpiakulda toonud vehklemisala on Eestist ilmselt lõplikult kadunud. Suure tõenäosusega selgusid viimased Eesti meistrid nii floretis kui ka espadronis 1993. aastal.

Kaido Kaaberma (vasakult), Andrus Kajak, Tõnu-Peep Nurk ja Meelis Loit 2000. aastal Tallinna lennujaamas. Foto: Toomas Huik

Svetlana Tširkova rääkis oma sportlas- ja treenerikarjäärist 2006. aasta ETV saates «Väärtus elutööle» (alates 14.20)

2012. aastal rääkis saates «Väärtus elutööle» oma elust ja vehklemisest ka Tõnu-Peep Nurk (alates 8.30)

VEHKLEMINE

Epee

Olümpiamängudel alates aastast 1900.

Epee kaalub kuni 770 grammi, kogupikkus on 110 cm, tera on kolmekandiline, selle pikkus on 90 cm. See relvaliik on välja kasvanud duellimõõgast. Tegemist on torkerelvaga, mille tabamispiirkonna moodustab kogu keha. Mõlemad võistlejad võivad saada korraga punkti, kui torked on sooritatud alla 40-millisekundilise vahega.

Florett

Olümpiamängudel alates aastast 1896.

110 cm pikkune florett kaalub kuni 500 grammi, 90 cm pikkune tera on neljakandiline, käekaitse diameeter on 9,5–12 cm. Florett on torkerelv ja tabamispiirkonda ehk rindkeret katab elektrit juhtiv vest. Torkeid fikseerib elektrooniline fiksaator. Kaks võistlejat korraga punkti saada ei või.

Espadron

Olümpiamängudel alates aastast 1896.

Espadron kaalub kuni 500 grammi, kogupikkus on 105 cm, tera pikkus 88 cm, laius 4 mm ja paksus 1,2 mm. Tegemist on nii torke- kui ka löögirelvaga. Tabamispiirkond on ülakeha, mida katab elektrit juhtiv vest. Tabamispiirkonda kuulub ka pea. Relv on välja kasvanud ratsaväelaste mõõgast, seetõttu vehklesid sellega pikalt üksnes mehed, naistel lubatakse espadroniga vehelda alates 2004. aastast. Kaks võistlejat korraga punkti saada ei või.

Tagasi üles