Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ratas: minu kandideerimise taga pole poliitilisi kokkuleppeid

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jüri Ratas | FOTO: Madis Luik
Jüri Ratas. | FOTO: Tairo Lutter
Jüri Ratas. | FOTO: Margus Ansu

«Ma ei saa ju olla kindel, et saan Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendikandidaadikski. Olen osalenud paljudel valimistel ega ole selline inimene, kes ütleb, et Ratas võidab,» selgitab Jüri Ratas, miks ta kandideerib ühel ajal EOK presidendiks ja riigikogu aseesimeheks.

Juhul kui Ratasel õnnestub 18. märtsiks koguda 15 EOK liikme toetus – selle tingimuse täitumises ei maksa tegelikult kahelda – ning ta saab õiguse kandideerida 15. aprillil toimuvatel valimistel Eesti spordi kõige tähtsamaks meheks ja saavutab valimistel võidu, loobub ta tööst riigikogus.

Kuniks EOK juhiks saamine pole kindel, kavatseb Ratas täie pühendumisega tegutseda riigikogu asespiikri kohal. Seda rolli on ta täitnud juba aastaid.

«Vastutan oma pere eest – praegu tuleb mul leib lauale tänu tööle riigikogus,» räägib Ratas, kes viimastel nädalatel on intensiivselt tegutsenud EOK liikmete hulgas toetushäälte kogumiseks ning on tõusnud ka valimiste üheks soosikuks. «Ma tõesti soovin neid valimisi võita, sest see töö veab mu suunurgad ülespoole. Kas see õnnestub, otsustavad EOK täiskogu liikmed,» lisab ta.

Jüri Ratas, sinust on räägitud kui poliitilisest presidendikandidaadist. Oma programmis leiad sa, et poliitiline katuseraha tuleks spordist kaotada ning vajalik summa peaks minema otse EOK eelarvesse, kes raha ise laiali jagab. Kas asjade selliseks käiguks on poliitilised kokkulepped sõlmitud?

Minu kandideerimisel EOK presidendiks ei ole ühtegi poliitilist kokkulepet. Neid ei saagi olla … kellega ma peaks neid sõlmima? Peaministri või kõigi kolme koalitsiooniparteiga? Selliseid kokkuleppeid ei sõlmi Eesti poliitikas keegi, selleks pole lihtsalt pädevust, sest paljud kokkulepped eeldaksid riigieelarve käsitlust, ja eelarve võtab vastu 101 riigikogu liiget.

Küll aga võib teha kokkuleppeid, saamaks tunnetust, kas mingid protsessid võiksid teatud suunas areneda. Olen rääkinud paljude inimestega, kes peavad poliitilise adressaadiga spordi rahastuses langetama lõppotsuseid ning ma näen soovi, et senine süsteem lõppeks. Kui valitsus annab eelarve üle riigikogule, peaks EOK raha olema kohe seal sees.

Tegelikult ei puutu EOK president senise süsteemi muutmisel ju asjasse. Küsimus on poliitikute tahtes.

Mina ütlen, et puutub küll asjasse! Vastaksin filosoofilisemalt: Eestis öeldakse pidevalt, et vabariigi presidendil pole otsest otsustusõigust, tegemist on rohkem esinduspersooniga, kuid ma vaidleksin vastu – presidendil on Eesti ühiskonnas tugev sõnakaal. Niisamuti peaks oma sõnakaalu, autoriteeti ja mõju kasutama ka EOK. Küsimus on, kas EOK istub kontoris ja ootab otsuseid või teeb üliolulist lobitööd.

Teine oluline küsimus on, kas EOK hakkab võtma initsiatiivi kui vedur-organisatsioon?

EOK peab mõistagi olema Eesti spordis juhtival kohal. Presidendiks saades lubad seista selle eest, et treeneritel, sportlastel ja kohtunikel oleks tagatud sotsiaalsed garantiid ja vääriline palk. Kust või kuidas leida selleks vahendeid?

Mäletan kahe ja poole aasta tagust olukorda, kus üks üle 30 aasta tegutsenud judoklubi pidi stipendiumite maksmise tõttu oma tegevuse lõpetama. Peame tegema kõik, et treenerid ja kohtunikud saaksid oma töö eest palka, koguda pensionit ja omada sotsiaalseid garantiisid.

Treeneritele riigipoolse palgatoetuse kehtestamine oli poliitiline otsus, ja tean, et see polnud lihtne otsus. Samas teavad kõik, et kohtunike hulgas on sama probleem senini üleval, ning see on asi, mille lahendamisel peab EOK näitama oma initsiatiivi. Samasugust initsiatiivi oleks pidanud näitama ka treenerite ja sportlaste probleemi lahendamisel. Paradoksaalsel kombel tuleb aga kiita hoopis maksu- ja tolliametit, kes oma tegevusega tõi probleemi avalikuks.

Ma ei ela unelmas, et spordile tehakse suuri maksuerisusi, kuid EOK asi on võtta initsiatiiv ning kutsuda kokku rahandusministeerium, maksuamet, spordiringkonnad ja riigikogu ning see küsimus ära lahendada.

Mida pead silmas laiapõhjaliste sportimisvõimaluste tagamise all? Selleks tuleks ilmselt esmalt taastada kohalike omavalitsuste kohustus sporti toetada.

Olukord on ju absurdne. Majandussurutise ajal võeti kohalikelt omavalitsustelt kohustus eraldada kindel summa noorsootöö ja spordi tarbeks. Aeg on edasi läinud, kuid seda kohustust pole taastatud. Õnneks jätkasid paljud omavalitsused spordi rahastamist omal initsiatiivil.

Sportimisvõimaluste suurendamiseks peaks koolide ja külakeskuste juurde rajama lihtsaid liikumisväljakuid, kus saaks kasvõi tennisepalli vastu seina taguda, korvi visata ja jalgpalli mängida. Oluline oleks, et omavalitsus toetaks valgustusega, see annaks juurde kasutusaega.

Hiljuti tegi Kadri Kivine Postimehes avaldatud arvamusloos õiglast kriitikat Tallinna spordikooliga seotud rahaeraldiste suhtes. Sinagi oled tuntud spordikoolide pooldajana.

Spordikoolid võiksid kindlasti olla meie spordisüsteemi osa. Aga samas näeme, et klubid on tõusnud nii esile, et see alternatiiv jääb. Õige olekski segasüsteem. Spordikoolide kohta öeldakse, et see on nõukogude süsteemi jäänuk ning seepärast ei saa seda toetada. Aga üldjuhul on spordikoolid seotud kohaliku omavalitsusega ja see annab treeneritele teatud kindluse, et raskel ajal seda nii kergekäeliselt ei suleta. Spordikoolid tegutsevad ju praegugi paljudes maakonnakeskustes.

Soovid tagada Eesti sportlastele võimaluse parimaks ettevalmistuseks. Mida tuleks praegusega võrreldes muuta?

Kui Eesti sportlane soovib minna novembris või detsembris nädalaks treeningulaagrisse, siis selleks väga palju võimalusi pole. Selle väite kaudu jõuan oma väga suure unelmani, et Eesti riik on piisavalt rikas ning väärtustab tervet inimest – seepärast peaks meil olema üks olümpiakeskus. Eelkõige pean ma silmas Käärikut.

Näen, kuidas näiteks korvpallis liiguvad teatud võistlused Rootsist Soome, sest seal on olümpiakeskused. Mõistagi peaks Kääriku keskus olema EOK opereerida, sest ma ei näe EOKd ainult suurte medalivõitude organisatsioonina – mis on muidugi oluline –, vaid ka igapäevase noortespordi suunajana.

Millist võimalikku reaalset jõudu näed seni lihtsalt kõnekoosolekuks olnud spordikongressil?

Kui spordikongress toimuks näiteks järgmisel nädalavahetusel, siis alaliidu juhina ma sinna tormi ei jookseks. Ma ei näe täna seal väljundit, mis võiks midagi muuta. Kongressi otsustusvõimet tõstaks see, kui suudaksime seal püstitada selge küsimuse ja see paneb liikuma vajaliku sektori, ning seepeale leiaks ka mingi lahenduse.

Oled rääkinud soovist luua EOKs uusi komisjone. Milleks neid niisama juurde tekitada?

Nendele inimestele, keda olen kutsunud täitevkomitee liikmeteks, olen kohe ütelnud, et iga kuu tuleb panustada viis või kuus tundi oma vaba aega. Täitevkomitee pole esindusorgan, seal tuleb teha reaalset tööd, ning komisjon on koht, kus saame anda täitevkomitee liikmele konkreetse ülesande ja funktsiooni. Lisaks saab komisjoni kaudu tuua juurde inimesi, kes soovivad sporti panustada ja seeläbi oma meeskonda suurendada. Regionaalkomisjon, noortekomisjon, eelarvekomisjon … need kõik oleks olulised.

Eestis on koostatud spordi arengukava aastani 2030. Miks vajab EOK sinna kõrvale veel oma arengukava?

Tean ühe alaliidu arengukava väga detailselt. Kui selline dokument on olemas, sunnib see jalgu kõhu alt välja võtma. Usun, et iga organisatsioon vajab seda dokumenti, et ei tekiks mugavusmomenti. Mu oma mõtetes on selle dokumendi aluspõhi olemas, kuid kondikava peab välja töötama EOK sekretariaat, mida täiskogu liikmed saaksid täiendada.

Tagasi üles