Olümpiale pääsenud Nurme: normi täitmine polnud mitte eesmärk, vaid unistus

Kaarel Täll
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiidrek Nurme
Tiidrek Nurme Foto: Mihkel Maripuu

Tänasel Hamburgi maratonil täitsid Rio olümpiamängude normi nii Tiidrek Nurme kui Leila Luik. Nurme sai ajaga 2:17.59 meeste arvestuses 24. koha. Luik oli ajaga 2:42.11 naiste hulgas 16.

«Mulle pole kõik veel kupli alla kohale jõudnud. Elu sportlasena on väga ettearvamatu. Viimane nädal on olnud mõnes mõttes hullumeelne: ma isegi ei mäleta, mida ma esmaspäeval tegin. Viie päeva jooksul käisin kolmes riigis ja nüüd jooksin 42 km,» ütles elu kolmanda maratoni läbinud Nurme pärast võistlust Postimehele.

«Olümpianormi jooksmine ei olnud mitte mu eesmärk, vaid unistus. Minu eesmärk on alati joosta nii hästi kui võimalik, kuid see ei tähenda, et kõik asjad klapiks. Kõik siin ilmas ei ole meie enda kätes. Teekond Riosse oli väga krobeline ja sügisel poleks osanud arvata, et jooksen poole aastaga kolm maratoni. Esimesel kahel sai kogenematus saatuslikuks ja ma ebaõnnestusin. Hamburgis suutsin neid vigu vältida. Tänud jumalale.»

Novembris joostud elu esimesel maratonil segas Nurmet kõhukramp, veebruaris toimunud Sevilla maratonil kustus ta viimastel kilomeetritel. Nüüd läks aga kõik täkkesse. «30 km punktis tundsin, et liigun õiges rütmis. Konkurendid hakkasid kõrvalt ükshaaval ära vajuma - mõni väsis, mõni jooksis tualettruumi -, kuid minu enesetunne oli hea. Maratoni spetsiifika juures peab end aga sellisel hetkel suutma tagasi hoida. Liiga varajane kiiruse tõstmine võib väga valusalt kätte maksta,» rääkis ta. «Kõige olulisem oli see, et suutsin jooksu ajal mõelda ainult praegusele hetkele. Ma ei mõelnud olümpiamängudest, ma ei mõelnud ebaõnnestusmisest ega hirmudest. Suutsin keskenduda sellele, et praegusel hetkel endast maksimum anda.»

Nurme tunneb uhkust, et saab taas Eesti lipu all olümpiale minna. «Saan esindada Eesti riiki maailma kõige suuremal spordisündmusel. Mida paremat üks sportlane üldse tahta saab?»

Leila Luik oli viimane õdedest Luikedest, kes Rio normi täis jooksis, varem olid seda suutnud Liina ja Lily Luik. Nurmel oli treeningkaaslaste saavutuse kirjeldamiseks raske sõnu leida: «Leila tegi suure tõenäosusega maailma kergejõustiku ajalugu. See, et kolmikud suudavad maailma kõige suuremale spordivõistlusele pääseda, on lihtsalt imeline. Ühel ajal sündinud inimesed, sama treeneri käe all harjutanud...» arutles Nurme. «Toon võrdluseks, et näiteks mõne meie sportlase pronksmedali võitmine ei too mingil juhul Eestile nii palju maailma tähelepanu kui õdede Luikede Riosse kvalifitseerumine.»

Nurme lisas lõpetsueks: «Nende teekonda on olnud vaimustav kõrvalt jälgida. Kuidas vigastustest ja probleemidest üle ollakse, 24 tundi ööpäevas oma eesmärgi nimel tööd tehakse. Ma arvan, et neile endale ei ole ka kohale jõudnud, millega nad hakkama said.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles