Tartu Rocki korvpallimeeskond alistas küll Balti liigas koduse rivaali TTÜ/Kalevi, kuid tagamees Rain Veidemani hinnangul tegutses meeskond halvasti.
Rain Veideman: meil polnud piisavalt eneseuhkust
10. jaanuar 2011, 12:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartus peetud kohtumises püsis võrdsus kolm veerandaega, alles lõpuks õnnestus Rockil vahe pisutki suuremaks venitada ja võita 83:72. Mõlemalt poolt hiilgasid mustanahalised keskmängijad – Callistus Eziukwu arvele jäi 13 punkti ja 18 lauapalli, Bambale Osby panustas TTÜ poolelt 19 punkti ja 14 lauapalli.
«Pikka aega võrdsena kulgenud mängu eest võime visata küll kivi enda kapsaaeda,» sõnas Veideman. «Me ei mänginud oma mängu, vaid läksime kaasa TTÜ aeglase tempoga. Õnneks viskasime lõpus siiski oma korvid ära.»
Veideman ei osanud selgitada, miks tartlased loobusid viimasel ajal edu toonud agressiivsest ja kiirest stiilist. Ta kinnitas, et treenerid nõudsid neilt hoopis teistsugust tegutsemist, kuid platsil ei õnnestunud juhiseid täita.
«Meil oleks pidanud olema rohkem eneseuhkust, kuid seda polnud. Tegutsesime kuidagi lödilt,» jätkas Veideman kriitilist analüüsi. «Millegipärast on meil TTÜga alati keerulised mängud.»
Veel neljapäeval said aga Rocki pallurid treeneritelt kiita. Võrus alistati liiga autsaider koguni 70 punktiga, Veidemani enda arvele kanti selles kohtumises märkimisväärsed 40 silma. Noor mängumees ei usu, et mõni päev tagasi saadud kerge võit pühapäevast mängu mõjutas.
«Võru alistamine tekitas hoopis hea tunde. Ükskord ometi suutsime ka nõrgema vastasega normaalselt mängida. Tavaliselt oleme sellistes kohtumistes suures hädas,» nentis ta.
Juba poolteist nädalat on Rock ajanud läbi Venemaale lahkunud Janar Taltsita. Veidemani hinnangul hakkab meeskond ühe senise liidri lahkumisega juba harjuma. «Platsile minnes pole midagi hullu, kuid kusagil mängu keskpaigas annab Janari puudumine tunda. Ta oli ju nagu abistav käsi, kes tuli platsile ja alati tegi midagi. Praegu seda pole. Tervikuna pole aga tema lahkumine suurt jälge jätnud.»