Ja kuidas on selline rahvaste paabel meeskonnaks vormitud? Tundub, et õnnestunult. Viimastel aastatel on mängueelne hümni kaasalaulmine rahvuskoondiste mängijate poolt saanud reegliks ja mängijate käitumine hümni ajal räägib suhtumisest nii mõndagi. Käimasoleval EM-il laulab kogu Prantsusmaa meeskond rahvusest, rassist ja usutunnistusest hoolimata enne mängu Marseljeesi nagu üks mees. Samamoodi laulavad hümni nii valged kui ka mustad Inglismaa koondise mängijad.
Samas Šveitsi meeskond on läbikukkunud integratsiooni musternäide. Selle EMi esimeses mängus laulsid algkoosseisust hümni vaid põlisrahva esindajad Yann Sommer, Fabian Schär ja Stephan Lichtsteiner. Ülejäänud ehk siis neli Kosovo albaanlast, Makedoonia albaanlane, bosnialane, hispaania-tšiili ja Elevandiluuranniku mees põrnitsesid vaikides enda ette nagu ka Bosnia horvaat, kolme (sealhulgas Šveitsi) passi omav peatreener Vladimir Petkovic. Tähtmängija Xherdan Shaqiri olla ähvardanud kapteniks mittemääramise pärast Kosovo koondisse üle minna. Ebameeldiv. Ei taha sellist meeskonda ja sellist mentaliteeti.
Arvestuslikult kalleima meeskonnaga MM-ile tulnud Belgia riigi ühendajana reklaamitud meeskonna puhul on pilt mitmekesisem. Valloon Thibaut Courtois, marokolane Marouane Fellaini, Kongo päritolu Romelu Lukaku ja flaamlane Jan Vertonghen laulavad uhkelt hümni, samal ajal kui flaamlased Kevin De Bruyne ja Thomas Vermaelen ning prantsuskeelne Eden Hazard vaikivad.
Hispaania on seekord kahte esimest mängu alustanud nelja katalaaniga. Hispaania hümnil puuduvad sõnad ja seetõttu ei ole pildi kujul tõestust, kuidas nad kuningriigi hümni laulmisse suhtuksid. Aga suure tõenäosusega ei kuuleks neilt piuksugi.
