Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mälestused 60-aastasest traditsioonist: Saaremaa kankaan, julgeolekuorganite paanika ja aus mäng

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Muhu väina regatil on pikk ja värvikas ajalugu. | FOTO: Ardi Truija

Eesti suurim purjetamisvõistlus Muhu väina regatt tähistab sel aastal 60 aasta juubelit. Sel puhul on paslik visata pilk ajalukku ja rääkida nendega, kes olnud osalised esimestes regattides või olnud seotud regati sünniga. Mälestustest kooruvad välja nii koomilised kui ka kurvemapoolsed lood julgeolekuorganite paanilisest hirmust Rootsi põgenemise ees või sellest, kuidas tantsiti Saaremaa kankaani. Ja sellest, et aus mäng oli võidust tähtsam.

Ülo Vooglaid (81)

Emeriitprofessor Ülo Vooglaid tegi kaasa kõige esimese Muhu väina regati 1958. aastal. Ja veel mitu pärast seda. Vooglaid oli ka üks regati idee algatajatest. Just tema oli see, kes käis julgeolekukomitees võistluse jaoks luba küsimas. Sest sel ajal ei tohtinud igaüks avamerele purjetama minna. See ei meeldinud võimudele. «Noorem põlvkond ei kujuta ettegi, aga tollal oli Tallinna lahel ees raudtrossidest võrkaed, millest välja saamiseks sõitis puksiir ees. See oli üldse suuremat sorti ime, et see regatt toimuma hakkas. Aga julgeoleku mehed olid kaasas ja hoidsid kõigel silma peal. Neil oli suur hirm, et kui merele saadakse, purjetame kohe Rootsi,» meenutab Vooglaid. Vooglaid sõitis ava-aastal jahil Brigitta. Ja võitis.

Julgeolekumehed ütlesid aga pärast esimest regatti, et tehke järgmisel aastal veel. Ja nii ongi juba 60 aastat tehtud.

Kõik mõõtmised – kiirus, sügavus, hoovused – tuli vanasti käsitsi teha. Teinekord oli udu nii paks, et roolimees ei näinud vööri. Aga sõideti ja nauditi. «Nüüd näitab GPS kogu aeg asukohta. Eks igal ajal on omad plussid ja miinused. Aga meri on ikka meri ja teda tuleb hoida samamoodi nagu varem,» filosofeerib teadlasest purjetaja.

Tema sõnul on hämmastav, et tollest 60 aastat tagasi peetud regatist on mõned detailid siiani meeles. Eelkõige asjaajamine julgeolekumeestega. «Aga regatist endast miskipärast mitte. Pinge oli nii suur, et polnud aega suuri mõtteid mõlgutada,» sõnab Vooglaid ja tunnustab neid, kes regatil folkbootidega osalevad. Sest see pole mingi «plastmassalusel» purjetamine, millega igaüks hakkama saaks. «Suure jahiga pole Muhu väina regatt väga suur katsumus, aga folkbootiga küll,» teab ta.

Olev Roosma (78)

Endine purjetaja Olev Roosma on mitu Muhu väina regatti organiseerinud. Ja nõukogude ajal neil ka ise osalenud. Korraldajana tuleb talle esimesena pähe üks seik seoses idanaabritega. Kui nõukogude ajal käisid idanaabrite purjetajad pidevalt Muhu väina regatil, siis Eesti taasiseseisvumisega sidemed katkesid.

«See oli aastal 1993 või 1994. Kutsusin Venemaa purjetajaid siia taas võistlema ja leidsingi mõned mehed. Üks neist oli üks nooruke Moskva poiss, kes on kahjuks nüüdseks juba meie seast lahkunud,» alustab Roosma.

Nimelt hakanud noormees Moskvast oma päevinäinud autoga liikuma, jaht järelkäruga taga. Jõudis Moskva ringtee pealt läbi ja auto läks katki. Sai sõbra käest laenuks teise samalaadse sõiduvahendi, mis pidas vastu Novgorodini. Siis ostis kolmanda auto ja sellega jäi küll avaetapile hiljaks, aga jõudis Saaremaa etapile. Kui mees autoga praamilt maha sõitis, läks kolmaski auto katki.

«Praamil oli aga endise praamikapteni abikaasa, kes noormehe probleemi nägi ja appi tõttas. Autoromu jäeti sadamasse ja viidi purjetaja oma autoga etapile. Lisaks remontisid head saarlased vene poisi auto ära. Poiss sõitis pärast oma jahiga mööda merd Leningradi ning tuli hiljem autole järele,» räägib Roosma. «Vot niipalju taheti siin võistelda.»

Hiljem tuli tolle poisi ema ekstra Eestisse, et eestlasi lahkuse eest tänada. «Ta ei teadnud minu nime, aga kuidagi leidis sadamast kontaktid üles, tahtis tänada tema poega abistanud inimesi ja eriti seda Saaremaa peret. Vot selline rahvaste sõprus,» lisab Roosma.

Üldiselt on Muhu väina regatt alati üks suur rahva pidu olnud. Kõik olid ühel meelel, keegi kellegagi ei sõdinud. Võistlusmoment oli varasematel aastatel väiksem. See vana vaim on tema sõnul tänaseks päevaks natukene kadunud. Et jahid on aastatega aina suuremaks muutunud ja süvised sügavamaks, ei mahu enam väiksematesse sadamatesse sisse.

«Näiteks Orissaares, kus organiseeriti ka meelelahutust. Tantsiti näiteks Saaremaa kankaani. Võite ise ette kujutada, kui vägev vaatepilt oli, kui sellised 60-aastased, pisut matsakad mammid seda tantsisid. Pidu missugune,» lisab Roosma.

Tema esimesel organiseeritud regatil 1993. aastal osales 38 jahti, tänaseks juba üle 140. Esimesel aastal oli seejuures vaid 12 jahti.

Aime Kreis (82)

Esimesel Muhu väina regatil 1958. aastal oli osalejate seas ka Aime Kreis, kes vabaklassis võitjaks krooniti. Vanaproua ütleb, et tõtt-öelda ei mäleta ta sellest 60 aasta tagusest võistlusest midagi erakordset. Viimati osales Kreis Muhu väina regatil 1971. aastal.

«Kõik muudkui küsivad, et mis sel esimesel regatil juhtus. Mitte midagi ei juhtunud,» naerab ta. Ilmad olid ilusad ja meri ka ilus.

Ta ei saa enam suurt võistlust ka fotode abil meenutada, sest keegi palus mõni aasta tagasi tema pildialbumit muuseumi ja tagasi enam ei toonud. «Kui aga tänapäevaga võrrelda, siis on vahe selles, et meie pidime tollal kõik oma mõistuse järgi sõitma. Nüüd on kompuuter, mis teeb purjetaja eest merel kõik ära,» sõnab proua.

Arvet Tetsmann (82)

Alates 1963. aastast siiani Muhu väina regatil mõõtjana tegutsenud Arvet Tetsmann räägib algusajast. Riias olid just lõppenud üleliidulised võistlused purjetamises. Osa jahte otsustas Tallinna naasta merd mööda. Selleks saadi ka eriload. Et oleks põnevam, sõideti võidu.

Esimesel sõidul pääses Riiast avamerele ka purjetamiskorüfee Ernst Kuzmanov, kel selleks aga luba polnud, sest ta oli olnud Nõukogude Liidu sõjavang. Nii võeti Kuzmanov Pärnus kohe julgeoleku poolt vahi alla, teab Tetsmann rääkida. Aga traditsioon sai alguse.

Muutunud on sest ajast palju. «63. aastal olime vist kohtunikena vaid kolmekesi. Tänapäeval viiakse regatt läbi umbes 20 kohtuniku abil,» võrdleb ta.

63. aastal sõitsid kohtunikud kord oma jahiga madalikule kinni. «Siis tuli endal vette hüpata ja jaht lahti lükata. Aga sellega läks aega ja nii ei jõudnud nad õigeks ajaks finišisisse aegu kirja panema. Seega võtsid võistlejad ise endale aja ja panid kirja,» meenutab Tetsmann kaugeid aegu, mil spordis oli aus mäng võidust tähtsam. «Sest sellal oli oluline see, et üldse purjetama said,» lisab vana merekaru.

Lisalugu

Eesti Meedia etapp viis purjetajad Kihnust Pärnusse

Muhu väina regati eilsel Kihnu-Pärnu etapil olid purjetamiseks supertingimised. Hommikust alates puhus tuul ca 10 sõlme ehk 5 m/s ja purjetajaid rõõmustas mõnus päiksepaiste – need tingimused kestsid kuni õhtuni välja.

Pärast üle-eelmist väga tuulist ja pikka etappi oligi otsus selline, et plaanitakse umbes neljatunnist etappi ja rada vastavalt selline tehtigi: 20-28 meremiili vastavalt väiksematest jahtidest suuremateni.

Kuna tuul pöördus hommikul läände, siis vastutuule starti, nagu tavaliselt, teha ei õnnestunud. Nii alustatigi etappi allatuule stardiga heisates kohe spinnakerid ja selliselt sõideti kuni Sorgu lõunapoini, kust väiksemad suundusid enam-vähem otse Pärnu suunas ja suurematel jahtidel tuli läbida veel üks haak enne Pärnusse purjetamist.

ORC I võistlusgrupi jahtide seas oli eilsel etapil kiireim jaht Olympic, roolis Tiit Vihul. Teine oli Sugar 2 (Jaan Akermann) ja kolmas Orca (Vadim Solidnikov). Üldkokkuvõttes on liider Forte (Jaak Jõgi), teine Olympic ja kolmas Sugar 2.

Pärast viienda sõidu tulemust läheb tulemuste koondarvestuses halvim tulemus mahaviskamisele.

Tagasi üles