Eesti suusakoondise vormi riietunud Andrus Veerpalu tuiskab mööda Otepää MK-etapi võistlusrada, Mati Alaver seisab aga rajapervel ning suhtleb sportlaste ja teiste koondiste treeneritega. See pole meenutus kaunist minevikust, vaid pilt eile ennelõunast.
Eesti suusatamise kõrgustesse tõstnud tandem Alaver ja Veerpalu pole siiski enam nendes rollides, mis kuulusid neile alles aasta tagasi. Positiivse dopinguproovi andnud Veerpalu aitab kodusel suurvõistlusel Eesti hooldetiimil suuski katsetada, Alaver on aga peatreeneri ametist taandunud halli kardinali rolli.
Vähemalt kuni Veerpalu kohta käiva spordiarbitraaži otsuseni pole kellelgi õigust nende tegevuse vastu protesteerida.
Paraku ongi skandaaliga seotud sportlane ja treener ning võimaluste piires nende kasutamine koduse suusatamise hüvanguks Eesti koondise tugevaim relv. Esimene hooaeg, mil aastaid suusasõpru hullutanud suurest kolmikust – Veerpalu, Jaak Mae ja Kristina Šmigun-Vähi – pole enam rajal ühtegi liiget, on pakkunud vaid altminekuid.
Tavadistantsidel on ainus MK-sarja punktikoht ette näidata Aivar Rehemaal, sprindis on Timo Simonlatser jõudnud kaks korda poolfinaali, üksikuid punkte on teeninud ka Peeter Kümmel ja Triin Ojaste. «Oodatud tasemel pole keegi esinenud,» tõdes Alaver. «Iga sportlase puhul on põhjused individuaalsed, ühe vitsaga ei saa kõiki lüüa.»
Alaver tunnistas, et tavadistantsidel on Eesti suusatamine vajunud tagasi aastasse 1996. Toona jäädi parematest maha sama suurelt kui praegugi. Sprindis olevat lootused kõrgemad, ootamatu olevat vaid see, et parimate tulemusteni on jõudnud hooaja eel pikalt vigastusega kimpus olnud Timo Simonlatser. Eeldatavad liidrid Peeter Kümmel ja Kein Einaste pole aga hiilata suutnud.
«On sportlasi, kelle näitajad ei luba kõrgeid tulemusi, kuid kellel on tugev vaim, hea enesevalitsus ja võime pigistada endast 101 protsenti,» rääkis Alaver. «Kui Kümmel suudaks endast võtta sama palju kui Simonlatser, oleks ta tänavu jõudnud juba neli korda poolfinaali, Einaste aga kaks korda.»
Eesti suusatamises valitseva olukorra selgitamiseks tõi Alaver näite Soome suusatamisest. Põhjanaabrite sportlased saatsid hiljuti oma treenerite poole kriitikanooli, süüdistades neid vales treeningumetoodikas. Eestlaste tulemuste languse taustal võiks ju samuti küsida, kas meil ei osata enam sportlasi õigesti treenida. Selline lähenemine polevat siiski õige, küsimus olevat rohkem sportlastes.
«Hea näide on Norra: võtame neilt ära Petter Northugi ja mis jääb alles – ükski tavadistantsi mees ei jõudnud ju aasta jooksul pjedestaalile. Kas norralased ei oska treenida või pole neil lihtsalt teist talenti?» mõtiskles Alaver ja vastas oma küsimusele: «Ka Eesti suusatamises pole praegu sellist talenti.»
Arutluse käigus täpsustas ta siiski, et päris tumedates toonides ei saa tulevikku vaadata. Näiteks Karel Tammjärv ja Algo Kärp pole sõitnud oma vanuse kohta viletsamalt kui Veerpalu ja Mae samas eas. Pealegi on Tammjärve peaeesmärk alles U23 MM.
Maailma tipptasemele jõudmisel olevat aga üks võlusõna: pühendumus. «Treeneri asi on seda kasvatada,» sõnas Alaver. «Kui töötasin Veerpaluga, nägin, et ta on pühendunud sportlane, nüüd võin öelda, et ta oli äärmuslikult pühendunud sportlane – nii nagu ka näiteks Kristina. Teist teed tippu ei ole, kui sportlase pühendumine pole 101-protsendiline, ei saa oodata ka tulemust.»
Treeneri asi olevat kasvatada sportlases hullust, et too teeks tulemuse nimel kõik. «Legendaarne Herbert Abel on öelnud, et treeneri tähtsaim ülesanne ongi sportlane hulluks ajada. Kui see saab tehtud, on kõik muu juba lihtsam.»
Alaveri sõnul torkab lisaks talentide nappusele silma seegi, et vähemaks on jäänud neid, kes suudavad ja tahavad maksimaalselt pühenduda. Samas polevat tal koondisse kuuluvatele sportlastele etteheiteid – ta usub, et paari aasta pärast on Eesti suusatamine tagasi pjedestaalil.
«Mõistagi on meil pühendumuse tõstmisel veel reserve, ei saa öelda, et oleme teinud kõik. Peame tunnistama, et teised treenerid ja sportlased, kes meist eespool sõidavad, on teinud oma tööd paremini,» leidis ta.