Medalita jäämine pani Leibaku nutma

Kaire Leibak Foto: Toomas Huik

«Mis ikka, nutan täna õhtul patja ja elu läheb edasi,» sõnas kergejõustiku noorsoo EMil esimesena medalita jäänud kolmikhüppaja Kaire Leibak. Jutt nutmisest polnud paljas sõnakõlks – pärast võistlust istus ta mitu minutit pingil nägu kätesse surutud ning veel veerand tundi hiljem läikisid ta silmis pisarad.

«Pronksmedali hind oli madal. Ma ei andnud kordagi alla, võitlesin viimase katseni,» rääkis Leibak sõnu otsides. «Enesetunne oli hea, aga hüpped ei õnnestunud just tehniliselt. Ega mul polegi siia midagi lisada.»

Nagu medalitajäämisest tekkinud emotsionaalsetest vintsutustest olnuks vähe, pidi Leibak pärast võistlust läbima ka dopingukontrolli kadalipu. «Joo kohvi, see paneb veed liikuma,» sai ta treener Mehis Virult veel viimase soovituse ning lahkus koos saatjaga ettenähtud toiminguid teostama.

Kõrvaltvaatajale võib jääda arusaamatuks, miks tekitab Euroopa omaealiste neljandas koht nii nukraid emotsioone. Aga seepärast, et Leibaku tulemus 13.72 jääb ta tänavusele parimale alla peaaegu pool meetrit ning pronks, aga ka hõbemedal võinuks olla 21-aastasele piigale igati jõukohased.

Unustada ei maksa ka seda, et Leibak on juunioride maailmameister ning saanud samaväärse autasu ka juunioride EMil. Lisaks veel Pekingi olümpia lõppvõistlusel saavutatud 10. koht. Mõistetav, et Kaunases olid ootused kruvitud kõrgele.

Loe artikli täisversiooni Postimehe paberväljaandest.