Melu Whistleris – lehmakellad, Kanada lipud ja õlu

Whistleris Brewhouse’i pubis käis Kanada ja Venemaa vahelise mängu ajal möll. Foto: Raigo Pajula

Kanada-Venemaa eilne hokikohtumine andis Whistleri külakese turvameestele, infopunkti töötajatele ja müüjatele põhjuse rahulolematuseks. Ja mitte sellepärast, et nad venelaste poolt oleksid olnud.

Infoputkas töötava keskealise Lisa pilk rääkis enda eest. Sel hetkel oleks ta tahtnud olla kuskil mujal kui tööpostil. Küsimuse peale, kas ta hokikohtumist ei jälgigi, vedas Lisa näole kavala muige ja sõnas: «Tegelikult on mul siin väike arvuti, kust mängu piiluda saan.

Aga ärge seda kuskil kirjutage! Kuigi usun, et inimesed mõistaksid – kõik kanadalased vaatavad praegu hokit,» sõnas Lisa.

Põhjust rahuloluks jagus – selleks ajaks oli tablool juba 1:0 Kanada eduseis.

Ent Whistleri kesklinnas polnudki eriti näha märke mängu tähtsusest kohalike jaoks.

Üksik laulja

Jah, pubid olid inimesi täis. Jah, seal näidati Kanada-Venemaa kohtumist. Jah, tänavatele seatud suurtel ekraanidel käis sama mäng. Aga nende ees seisis heal juhul vaid paar inimest.

Enamik inimesi lonkis sihitult ühest poest teise, vaatas tühjal pilgul kaugusesse ja mõtles oma mõtteid. Hokifännide hüüatuste asemel kostis üle terve linnakese ühes kesklinna telgis koha sisse võtnud Rachel Thorni lauluhääl.

Kui küsisin ühe majakese keldrikorrusele seatud kõrtsi muusikavalijalt Tomilt, kus kõik inimesed on, vastas ta stoilise rahuga: «Ilmselt jälgivad nad mängu kodus. Alles pärast võitu tullakse tänavatele möllama! Ja uskuge mind – siis pole siin enam ühtki vaba kohta!»

Esialgu liikus tänavatel aga igapäevane inimvool. Rahva vahel seikles ka kiivrit ja Kanada lippu kandev Jim. «Hoki on Kanada inimestel veres! Aga mina olen kõige õnnelikum hoopis Ashleigh McIvori (naiste suusakrossis võidutsenud kanadalanna – toim) üle! Ta on meie küla tüdruk!» hõikas Jim ja liikus oma sõprade sekka.

Mõnikümmend meetrit

eemal asuvas Brewhouse’i pubis seevastu käis tõeline möll.

Ettekandjad kandsid Kanada hokisärke ja vedasid laudadele pitsasid, pastasid ja õllekannusid.

Samasse pubisse olid end mahutanud nii kanadalased kui ka venelased. Viimased istusid vaikselt nurgas ja kuigi valju häält ei teinud ehk hoidsid madalat profiili. «Nad ei julge kõva häält teha! Kardavad peksa saada!» naljatles Jonathan.

Juba siis oli ta koos oma kaaslastega veendunud, et Kanada võit on sama kindel kui see, et aastas on 365 päeva. «Kanada võidab 6:0. Meie võidus pole mingit kahtlust! Me oleme lihtsalt niivõrd tugevad!» hüüatas Anthony.

Tema sõnade kinnituseks viis Kanada kolme minutiga eduseisu juba 3:0ni. Lehmakellad fännide käes helisesid ning Jonathan, Jim ja Anthony andsid häälele voli. «Kanada, Kanada, Kanada!» hüüdsid nad kooris. Vähemalt pooled pubisse kolinud fännid tegid sedasama.

Ent mis juhtuks siis, kui Kanada kaotaks? «Me ei kaota! Sellist võimalust pole lihtsalt olemas!» vastas Jim.

Paar minutit pärast seda kostis Kanada fännide ringist aga vali ohe – Venemaa oli äsja värava löönud. «Ei, ei – mitte mingit võimalust! Seda vahet nad enam tasa ei tee,» sõnas Anthony veendunult.

Kõik kolm olid kindlad, et Kanada jõuab finaali. Sama kindlad olid nad ka selles, et nende vastaseks tuleb seal USA. «See tundub lihtsalt kõige tõenäolisem variant. Aga vahet pole, kes vastu tuleks – Kanada võidab nagunii! Ja kui ei võida, siis saame hõbeda!» avaldas Jonathan muigamisi.

Hakkavad palvetama

Kui poole mängu pealt tagasi pressikeskuse poole liikusime, avanes tänavatel juba märksa elavam pilt. Inimesed olid kogunenud suurte ekraanide ette ja hokisärkides noored möllasid.

Pressikeskuse uste ees seisnud kaks turvameest seevastu vestlesid apaatselt omavahel. Küsimusele, kas neil on kahju ka, et mängu näha ei saa, vastasid nad: «Loomulikult! Kõige parema meelega istuks praegu kuskil pubis või veel parem – hokihallis! Aga pole hullu – siit vähemalt kuuleme hääle järgi, kui Kanada on värava löönud,» muigasid nad.

Kui mängu lõpuni oli jäänud veel viis minutit, sai üks Whistleri kesklinna suuremaid pubisid Amsterdam rahvast puupüsti täis. Inimesed jõid õlut, kandsid ohtraid näomaalingud ja tundsid end hästi. Pole ka ime – selleks ajaks oli Kanada edu juba 7:3.

Mõne aja pärast kostis pubist ühehäälne loetlemine: «Seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, üks – Kanada! Kanada! Kanada!» Ja seejärel lasti juba laulujoru lahti: «Maailma parim mäng on hoki, hoki, hoki!»

Ka Whistleri kesklinna platsike oli selleks ajaks inimestest tulvil. Enamik neist lehvitas Kanada lippe ja laulis rõõmsalt.

Eemal nurgakeses seisis aga viieliikmeline meestekamp, Venemaa embleemidega sallid kaelas. «Väga häbi on! Oleksime pidanud võitma!» rääkis koorilaulja Pavel ja lisas: «Meil olid tegelikult siin tüdrukud ka kaasas, aga nad ei suutnud vaadata ja puhkesid nutma. Nüüd peame hakkama palvetama, et Sotšis suudaksime oma eesmärgi täita.»