Peale pikaajalist haigust lahkus meie seast sõudetreener Igor Grinko, kes aitas Jüri Jaansoni Ateena olümpiahõbedale ning valiti 2004. aastal Eesti parimaks treeneriks. Postimees avaldab Eesti Sõudeliidu lehelt Jüri Jaansoni järelhüüde.
Lahkus sõudetreener Igor Grinko
21. märts 2014, 13:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Elu viis mind temaga kokku juunis 1986, Nõukogude Liidu koondise laagris Birštonases, kus ta oli paarisaerugrupi peatreener. Igor oli selge visiooniga edule orienteeritud süsteemilooja, mille tulemus väljendus selsamal 1986. ja 1987. aastal NL meeste paarisneljase maailmameistritiitlites ning naiste medalites. Sõudjana korduvalt ja edutult NL koondise kaudu rahvusvahelisele areenile jõuda üritanud, realiseeris ta end neil aastail hiilgavalt treenerina. Sealsamas, mu esimeses suure koondise laagris põrkusid Mihkel Leppiku ja minu maailm tema omaga, kohati korraliku pauguga. Meie eestimaine sportlast säästev tarkus versus edusüsteem, mis tugevad olümposele viis ja nõrku loogu murdis. Mis lõppes sellega, et 1987 kevadel ta mu koondisest välja viskas...
Igor oli visionäär. Ta tunnistas teaduse ülimuslikkust, kombineerituna ta enda selge arusaamaga süsteemi eelistest. Ei kõigutanud teda see, et tolsamal 1987. aasta suvel ta sportlased kõigil suvistel võistlustel eestimaise talupojatarkuse abil ära võitsin. Souli olümpia-aasta ettevalmistumise tegin juba kaasa Süsteemis, õppides tundma nii selle eeliseid kui Igori tarkust. Selle tarkuse sümbioos Suure Mihkli tööga avaldus mu maailmameistritiitlis 1990. aastal.
Igori edasipüüdlev hing ent nõudis väljakutseid, arengut. Oma neljase taaskordse maailmameistritiitli järel 1990. aastal lahkus ta Ühendriikidesse, alustades seal nullist USA paarisaerugrupi ettevalmistussüsteemi loomist. Töö käis inimestega, kel erinevalt NL kodanikest tohutult alternatiivvalikuid ja -väljakutseid. Ent taas tuli edu, Atlanta OM meeste paarisneljase hõbe on kõrge palk tehtud tööle, esimene USA-le selles paadiklassis.
Edu läbi valu on tema tõe baasvalem, mida teavad kõik, kes tema juures olnud.
Me taaskohtumine Treeneriga toimus 2002. aasta varasügisel. Taas Süsteemis, mille eeliseid ja puudusi ma hästi tundsin. Taas süsteemiinsener Igori tarkuse ja lõputu surve all. Taaskord edul. Aga talle oli veel vähe... 2004. aasta sügisest ehitas ta Süsteemi juba Hiinas. Pekingi OMi kullaheitluses võitis Hiina naiste paarisneljane Inglismaad, rabades põhjalikult vana sõudekantsi...
Igor oli võitleja. Ta enda raskeim võitlus algas kolme aasta eest. Sitkus ja usk, et saab jagu rängast haigusest, kandis teda pikka aega. Kandis veel nüüdsama jaanuari lõpus, kui viimati kohtusime ja südamest rääkida saime, kui juba valusid trotsides särasid ta silmad, tulevikust ja lapselapse kasvamisest vestes. Juba ammu ei olnud me suhteks sport, elu oli meist sõbrad teinud.
Mu hing on rahul. Nagu peabki rahul olema pärast pikaajalist võimalust suhelda lõputu optimistiga nagu Igor. Loodan, et ka tema oli rahul... Puhka rahus, Igor!»
Jüri Jaanson 19.03.2014