Iraani meeste võrkpallikoondis pole kunagi jõudnud olümpiale, kuid kuulub kahe-kolme viimase aasta tulemuste põhjal kindlalt maailma paremikku.
Võrkpalliime Iraani moodi
10. november 2014, 07:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et Iraani edu pole juhuslik, seda tõestavad mitmed väljavõtted. Esiteks on Iraani kuni 20-aastased poisid olnud alates 2003. aastast kõigil MMidel kuue-seitsme parema hulgas, 17-18-aastased sel sajandil aga lausa neli korda MM-medalil, kirjutab volley.ee.
Võrkpallist on saanud Iraanis tõeline rahvussport, ehk rohkemgi kui seda on kunagi olnud maadlus, tõstmine... Kui uskuda numbreid, siis Iraani võrkpalliföderatsiooni kodulehte külastatakse päevas üle 700 000 korra. Rahvast on riigis muidugi oma 77-78 miljonit.
Maailmaliiga neljas meeskond
Maailmaliigas kuulusid tänavu ühte alagruppi Brasiilia, Itaalia, Iraan ja Venemaaga – kas kõvemaks annab minna? Kuuese grupi lõplik paremusjärjestus pärast 12 kohtumist oli: Itaalia ja Iraan 19 punkti, Brasiilia ja Poola 17. Peatne maailmameister Poola jäi kehvema geimide suhte tõttu viimaseks ja lõppturniirile Firenzesse ei pääsenud.
Lõpp-etapil Itaalias loositi Iraan taas Brasiilia ja Venemaaga ühte gruppi. Venemaa võitis Iraani 3:2, Brasiilia Venemaad 3:1 ning Iraan Brasiiliat 3:1. See tähendas Iraanile nelja, Brasiiliale kolme ja Venemaale kahte punkti.
Poolfinaalis jäi Iraan siiski 0:3 alla USAle ja pronksimängus Itaaliale sama tulemusega. Pisut ongi sümptomaatiline, et hea alguse saab Iraanile saatuslikuks üks valus kaotus, misjärel enam ei suudeta tõusta.
Tõeline publikumagnet
Natuke sarnaselt läks ka MMil Poolas. Seal alistati serblase Slobodan Kovači taktikepi all algul Itaalia 3:1 ja USA 3:2, Poolale jäädi alla 2:3. Lõpus saadi aga kolm kaotust järjest ning lõpetati kuuenda kohaga. Olümpiavõitja Venemaa oli viies. FIVB reitingutabelis tõusis Iraan kümnendaks.
Pärast MMi tegi Iraan kaasa Aasia mängudel, kus kaheksa mängu peale loovutati vaid üks geim – finaalis Jaapanile – 3:1. Teadkem, et kõik Iraani koondise pallurid mängivad koduses Superliigas.
Soomlasest sidemängija Kasper Vuorinen läks tänavu tööle Iraani eliitliiga klubisse, linna, milles elab 110 000 elanikku ning mänge külastab stabiilselt 5000-6000 pealtvaatajat. Vuorinen kirjeldas, et publik koguneb saali juba poolteist tundi enne mängu algust ning Maailmaliiga mängudel on saalis väga võimas atmosfäär, lisaks loendamatu arv Iraani lippe. Publik on väga häälekas.
Tugevad leegionärid
Suuresti demoniseeritud Iraani riigis on hästi toimiv Superliiga, milles osaleb 12 klubi. 27st seni välja mängitud tiitlist 23 on jäänud Teherani, ka tiitlikaitsja Matin Varamin on pealinna klubi.
Liigas mängib paarkümmend välismaalast, neist enim Brasiiliast, Bulgaariast ja Serbiast. Näiteks tiitlikaitsja Matini palgalehel on üks välismaalane, bulgaarlane Nikolai Nikolov. Leegionäre massiliselt pole, mõnes klubis pole ühtegi.
Iraani rahvuskoondise tüüri juures on juba kaheksas välismaalane ning korra – 1993, jõudis peatreeneri ametit pidada isegi Läti kodanik NSV Liidu ekskoondislane Ivan Bugajenkov.
Esimene välistreener Iraanis oli tšehh Miroslav Ejem (1970-72). 2011-14 kutsuti ametisse argentiinlane Julio Velasco, kevadest alates aga serblane Slobodan Kovač. Iraani koondise käekäiku saab taas jälgida alates eeloleva aasta maikuust, mil liikvele läheb Maailmaliiga karavan.