/nginx/o/2014/11/17/3530099t1ha87f.jpg)
/nginx/o/2015/04/07/3941031t1h3172.jpg)
«Laste üldkehaline seisund on viimase paari aastakümnega kõvasti kehvemaks jäänud. Levib justkui mingi nakkushaigus, mis ei luba inimestel enam normaalselt elada ja terveid lapsi kasvatada,» räägib alates 90ndate algusest Põlvas lapsi treeninud ja õpetanud legendaarne käsipallitreener Kalmer Musting.
Nakkushaiguse all mõtleb Musting infoühiskonna pealetungi, mis on julmalt ja ilmselt ka lõplikult välja suretanud hoovispordi, mis varem andis lastele vajaliku füüsilise koorumuse ja valmistas neid eluks ette. Spordirahvas tunnistab, et istuva elustiili võidukäigu jätkudes paistab meie tulevik üsna hallides toonides.
Mustingu juttu illustreerivad kümned uuringud, mis esitavad statistikat laste tervise halvenemisest. Tänavu veebruaris Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna eestvedamisel toimunud liikumisfoorumil räägiti, et 86 protsenti noortest on kehaliselt passiivsed ning aastatel 2003–2012 kasvas rasvunud noorte arv Eestis kuni kuus korda.
«Seda, mis lapsena tegemata jääb, ei saa enam kunagi tagasi,» ütleb «Liikumisaasta 2014» projektijuht Aivo Normak välja vana tõe, mis tihti ununema kipub. Varases nooruses liikumine on otseselt seotud haigestumisriski vähenemisega hilisemas eas. Eriti kimbutavad passiivseid lapsi tulevikus südame-veresoonkonna haigused ja diabeet.
Süükoorem lapsevanematel
Nii Normak kui ka Musting leiavad, et pole mõtet näidata näpuga riigijuhtidele. Pigem on süüdi lapsevanemad, kes ei suuda lapsi liikuma suunata. «Tegemist on ühiskondliku probleemiga. Ega lapsed pole toimuvas süüdi. Nemad on alati olnud maailma parimad läbirääkijad ja diplomaadid, kes üritavad kõike võimalikult ökonoomselt teha,» arutles Normak. «Mina ei usu, et tänapäeva inimene nii palju rohkem tööd teeb, et tal lastega liikumise jaoks aega ei jagu. Ka raha taha ei tohiks need asjad jääda, sest õues mängimine on endiselt tasuta.»
Musting reisib noorte käsipalluritega tihti mööda Euroopat ringi ning tunnistab, et samasugune olukord valitseb kõikjal, nii Skandinaavias kui ka Balkanil. «Riigil on raske sellise ühiskondliku tendentsi vastu võidelda, kuid ehk peaks noori vanemaid harima hakkama. Kasvõi proovida kampaaniate abil selgitada, mida vähene kehaline aktiivsus nende lastega teha võib,» arutles Musting.
Mõju tippspordile?
Eesti jalgpalliliidu tehniline direktor Janno Kivisild tunnistab, et nende alal on treenerid pärast hoovispordi kadumist kõvasti ümber õppinud. Kui vanasti mängiti enne ja pärast trenni hoovijalkat, siis tänapäeval jäävad treeneri silma all tehtud pallipuuted lastel tihtipeale ainsaks.
«Jalgpalli vaatevinklist ongi kõige suurem kaotus pallipuudete arv. Mõnekümne aasta eest oli hoovis pallitagumine noore spordipoisi loomulik arengu osa, kuid nüüd on see asendunud istuvate tegevustega,» selgitas Kivisild.
Ta ütleb, et ideaalmaailmas peaksid lapsed ka vabal ajal spordiga tegelema. Nii see paraku aga pole ning treenerid püüavad välja mõelda kavalaid nippe, kuidas noored liikuma panna. «Üha rohkem peab lapsi peibutama, et nad istuvast asendist eemale saada. Näiteks mõeldakse välja žongleerimise ja trikkide võistlusi, milleks nad kodus harjutama peavad,» ütles Kivisild, kes aitab jalgpalliliidus koostada ajakohaseid treenerite koolitamise kursusi.
Musting on viimased paarkümmend aastat järjepidevalt Põlva noori treeninud ning tal on muutustest hea ülevaade. Ta alustas omal ajal poistega, kes olid sündinud 1984. aastal, nüüd on tema juhendada lapsed sünniaastaga 2004. Ta on oma noorte hoolealustega hoovispordist rääkinud ning saanud kinnitust, et korvpalli või jalgpalli mängitakse vabal ajal väga harva. See aga jätab nende keha arengule tugeva märgi.
«Kui trenni tulevad näiteks teise klassi poisid, siis peab neid sõna otseses mõttes kõigepealt jooksma õpetama. Selle peale läheb vähemalt aasta, vahel ka kaks. Varem olid poisid hoovis juba piisavalt palli mänginud ning koordinatsioon oli enam-vähem paika loksunud – saime kohe käsipalli juurde asuda,» meenutas Musting.
Tänavate hierarhia
Tänavaspordiga käis kaasas ka sotsiaalne aspekt. Tänaval kehtivad ikkagi teised seadused kui trennis. «Sealt võivad tõesti tulla head liidriomadused ja organiseerimisvõime. Tänaval ei olnud treenerit, kes meeskonnad ja reeglid paika oleks pannud, seda tegid lapsed ise,» rääkis Kivisild.
«Ometi peaks kõik need omadused välja tulema ka trennis. Ülimalt tähtis on, et treener talendi ära tunneks ning laseks tal areneda. Talentidele tuleb leida õige keskkond.» Kivisild räägib, et vahel tuleb noori mängijaid saata vanemate juurde treenima. Enese kehtestamine vanemate laste hulgas oli üks oluline aspekt, mis hoovijalkat mängides ise paika loksus.
Päästjaks koolisport?
Mis edasi saab? Milline on laste kehaline seisund 20 aasta pärast? «Mänguväljakuid tekib küll juurde, kuid praegu istuvad seal pigem noored, kellel suits ees ja õllepudel näpus. Mis saab aga tulevikus? Väga raske öelda. Kindel on see, et hoovisport vanal kujul enam tagasi ei tule. Nutiseadete ja sotsiaalmeediaga konkureerimine on võimatu,» ohkas Musting.
Liikumisfoorumil tõdeti, et ainus tee noorte tervise parandamiseks võib olla koolide tõhusam sekkumine, kuna seal saavad kokku kõik asjaosalised: laps, vanem ja õpetaja. 2013. aastal tehtud koolide sporditingimuste uuringu käigus tõdeti aga, et laste motivatsiooni tõstmiseks on koolides vaja tänapäevaseid spordivahendeid. Arvud räägivad enda eest: 547 kooli 570st vastas küsitluses, et neil ei ole tundide läbiviimiseks piisavalt jalgpalle.
Foorumi üldine meeleolu andis aga lootust, et koolispordi probleemiga tegeletakse, sest just see võib asendada manalateele läinud hoovisporti ning noored taas liikuma panna. Lõpuks peaks ju kõigile kohale jõudma tõsiasi, et mitte ükski riik ei ole jätkusuutlik ilma terve rahvata.