:format(webp)/nginx/o/2024/05/04/16047055t1h55bd.jpg)
Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 2008. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame juba maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!
Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka märtsikuu numbris.
Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja
2012. aasta EM-finaalturniiri võõrustaja valimine oli pikk protseduur, mis kestis mitu aastat. 2005. aastaks oli esialgse kandidatuuri üles seadnud viis pretendenti: Horvaatia-Ungari ja Poola-Ukraina ühispakkumine, lisaks Kreeka, Itaalia ja Türgi. 2005. aasta novembris langesid konkurentsist Kreeka ja Türgi ning esialgu pidi võitja selguma 2006. aasta lõpuks, kuid tähtaega pikendati, et anda kandidaatidele rohkem aega.
Alles 2007. aasta aprillis valis UEFA täitevkomitee lõpuks võõrustajaks Poola ja Ukraina – see tähistas pärast 1976. aastal Jugoslaavias toimunud turniiri esimest korda, kui EM liikus endisesse idablokki. Esialgu soosikuks peetud Itaaliale tulid ilmselt kahjuks samal ajal toimunud fännivägivalla intsidendid, samuti nende tippklubisid varjutanud kokkuleppemängude skandaal.
UEFA jõudis vahepealse viie aasta jooksul ilmselt korduvalt oma otsust vaat et kahetsema hakata. Majanduskriis tabas Ukrainat rängalt ning juba 2008. aastal hoiatas UEFA president Michel Platini korraldajaid, et igaks juhuks ollakse valmis varuplaaniks, mis oleks hõlmanud turniiri viimist mujale.
Ukraina olukorra tõttu oli vahepeal õhus ka turniirist suurema osa Poolasse viimine, kuid 2009. aastaks oli selge, et neli Ukraina linna – Donetsk, Harkiv, Lviv ja Kiiev – saavad ülesandega kenasti hakkama. Kiievi olümpiastaadionile usaldati ka finaalmatš.
Kogu valiksarja suurim üllatus oli ilmselt Eesti koondise vägev minek ja play-off’i jõudmine (vaata järgnev lisalugu), sest ükski jalgpalli suurriik finaalturniirilt kõrvale ei jäänud.
2012. aasta EM-valiktsükkel on veel enam kui tosin aastat hiljemgi soojalt meeles kõigil, kes tol ajal koondisele kaasa elasid või muul moel Eesti vutiga seotud olid. See oli Eesti koondise senise ajaloo tõeline kõrgaeg – mõne kuu vältel 2011. aasta sügisel tundus absoluutselt kõik võimalik.
Ülitugevas valikgrupis loositi Eestile vastu lausa kolm meeskonda, kes olid äsja mänginud 2010. aasta MM-finaalturniiril: Itaalia, Serbia ja Sloveenia. Nende kõrval veel ka tugev Põhja-Iirimaa, samuti ebamugav vastane Fääri saared.
Valiktsükli algus ei tõotanud Eestile head: kodumängus Fääri saarte vastu jäime esimesel poolajal kaotusseisu ning ei suutnud tükk aega südikat vastast murda, kuniks Kaimar Saagi ja Raio Piiroja väravad 90 + 1. ja 90 + 3. minutil kohtumise ootamatult Eesti kasuks pöörasid. Mõni nädal hiljem olid eestlased juba paremas löögihoos: kodus suure Itaalia vastu viis Sergei Zenjovi värav meid poole tunni möödudes juhtima, kuid Antonio Cassano ja Leonardo Bonucci väravad teise poolaja keskel viisid võidu siiski Itaaliasse.
Eesti valiksarjale puhus tõelise hoo sisse aga võit Belgradi karukoopas, kui teisel poolajal 0 : 1 seis fantastiliseks 3 : 1 võiduks pöörati. Erilise väravaga säras seal Tarmo Kink. Serblastega suudeti kodus lumesajus viigistada ning kuigi järgnesid kaotused Itaalias ja ka Fääri saartel, olid 2011. aasta sügiseks Eestil šansid olemas.
Kolm tõeliselt magusat võitu (2 : 1 Sloveenias, 4 : 1 Põhja-Iirimaa vastu kodus ja 2 : 1 põhjaiirlaste vastu võõrsil) viisid eestlased viimase mängupäeva eel alagrupis teisele kohale, kuid ühe olulise konksuga: meil olid kõik mängud juba mängitud, vaid punkti kaugusel olnud Serbial oli veel varuks võõrsilmatš Sloveeniaga.
11. oktoober 2011 oli Eesti jalgpallile aga õnneks ilus õhtu: sloveenidel ei olnud küll enam midagi olulist mängus, kuid nad suutsid serblaste rünnakud tagasi lüüa. Dare Vršići karistuslöögist poolelt platsilt löödud värav viis Sloveenia šokina avapoolaja lõpus hoopis juhtima ning kui Serbia kapten, Manchester Unitedi keskkaitsja Nemanja Vidić teise poolaja keskel penaltil eksis, kasvas üha enam tunne, et tegu on Eesti õhtuga.
1 : 0 võit maitses magusalt sloveenidele, aga veel magusamalt Eesti koondisele, kes pärast kodust sõpruskohtumist Ukrainaga A. Le Coq Arenal ühiselt Sloveenia–Serbia kohtumist ETV ekraanilt jälgis. Vidići penalti tõrjunud Samir Handanovići valis Jalka 2011. aastal aasta väravavahiks!
Paraku said õnn ja edu otsa järgnenud play-off-ringis. Kuigi loos tõi meile paberil kõige mängitavama vastase ehk Iirimaa, läks futboliidiga nakatunud Eestil kodumäng totaalselt untsu. Andrei Stepanovi ja Raio Piiroja punased kaardid ja 0 : 4 kaotus kustutasid kordusmängu eel igasugused edasipääsulootused, 1 : 1 viik võõrsil oli vaid pelk lohutus.
Valikturniiri 12 mängu jooksul lasi Eesti endale igas kohtumises lüüa värava, kuid ise löödi neid lausa 16 – Konstantin Vassiljevi arvele jäi nendest kuus. Sisuliselt rahvuskangelaseks tõusnud 27-aastane poolkaitsja valiti 2011. aastal suisa aasta kodanikuks.
Arvestades, et finaalturniirile pääses 16 riiki ja play-off’is kaotas veel neli, jõudis Eesti puhtalt sportlikult Euroopa 20 parema sekka. Juba järgmisel EMil neli aastat hiljem pääses finaalturniirile 16 asemel 24 koondist…
Euroopa 16st kõrgema edetabelikohaga riigist jäi finaalturniirilt kõrvale vaid Serbia. 2008. aasta 16st finaalturniiril osalejast oli tagasi koguni 12; eelmiselt turniirilt kõrvale jäänud Inglismaa ja Taani olid seekord tagasi rivis. Korraldajamaa Ukraina oli ainus debütant, play-off’is Eestist jagu saanud Iirimaa naasis EM-finaalturniirile 24aastase pausi järel.
Tšehhi 6
Kreeka 4
Venemaa 4
Poola 2
Turniir algas võõrustajale Poolale Varssavis täis pakitud rahvusstaadionil suurepäraselt. Nende 23-aastane talisman, Dortmundi Borussia tähtründaja Robert Lewandowski viis Poola pealöögiga juba 17. minutil juhtima ning kui kreeklaste keskkaitsja Sokrátis Papastathópoulos 44. minutil teise üsna pehme kollase kaardi tõttu eemaldati, nägid asjad Poola jaoks juba väga head välja. «Ütlesin vaheajal riietusruumis, et läheme teise värava järele ja otsustame mängu ära. Peatreener Franciszek Smuda arvas aga, et püsime rahulikud ja hoiame seisu,» tõdes Lewandowski turniiri järel.
Poola teine poolaeg oligi katastroofilähedane. Väravavaht Wojciech Szczęsny eksimus lubas juba 51. minutil vahetusmees Dimitris Salpingidisel seisu viigistada, 17 minutit hiljem võttis Szczęsny sama mehe aga karistusalas veaga maha ning sai punase kaardi. Vahetusest sekkunud Przemysław Tytoń kerkis küll penaltitõrjega Poola kangelaseks, ent 1 : 1 viik oli kõike arvestades siiski selge pettumus.
Eelmise turniiri poolfinalist Venemaa alustas samal ajal bravuurikalt, alistades Alan Dzagojevi kahe kolli toel Tšehhi lausa 4 : 1. Tšehhi reageeris kaotusele aga eeskujulikult: järgmises mängus Kreeka vastu mindi juba vähem kui viie ja poole minutiga 2 : 0 ette ning kuigi väravavaht Petr Čechi eksimus aitas Kreeka mängu tagasi, viis 2 : 1 võit Tšehhi selgelt edasipääsukonkurentsi.
Poola ja Venemaa kohtumise eel olid pinged üleval ka spordiväliselt (vaata järgnev lisalugu), kuid kohtumine ise ei olnud sellele eelnenud ažiotaaži väärt.
Poola–Venemaa kohtumine alagrupiturniiri teises voorus oli ühtviisi oodatud ja kardetud. Lisaks muudele ajaloolistele põhjustele, mis kahe riigi vahele pingeid tekitasid, oli veel üsna värske ka Smolenski katastroofi haav.
2010. aasta aprillis sai 96 inimest surma, kui Poola presidenti Lech Kaczyńskit ja paljusid teisi Poola poliitikuid ja sõjaväelasi vedanud lennuk Venemaal Smolenskis maandudes alla kukkus. Kuigi uurimine näitas, et paksus udus juhtunud ja ellujäänuteta õnnetuses olid süüdi piloodid, kahtlustasid paljud Poola inimesed juhtunus Venemaad.
Jalgpallimäng Varssavis toimus kõigele lisaks veel 12. juunil, mil tähistatakse Venemaa päeva. Hoolimata 6000pealisest politseinike armeest leidsid Poola ja Vene huligaanid mängupäeval võimaluse arveid klaarida – 24 inimest sattus haiglasse, 184 inimest, suurem osa neist poolakad, arreteeriti.
Vene fännid ei jäänud sugugi võlgu: mängu ajal rulliti tribüünil lahti gigantne plagu, millel ingliskeelne kiri «THIS IS RUSSIA» («SEE ON VENEMAA») ja kus kujutati mõõgaga vürst Dmitri Požarskit. Ei pidanud olema semiootik, et taibata, et vihjati sellele, et Varssavi oli aastatel 1815–1915 osa Vene impeeriumist.
Kumbki meeskond ei soovinud mängu kaotada ning kuigi Dzagojevi värav viis venelased avapoolaja lõpus juhtima, vastas sellele teise poolaja keskel ilusa tabamusega Poola kapten Jakub Błaszczykowski. Viik oli lõpuks aus tulemus ning jättis viimase vooru eel kõik lahtiseks.
Otsustavas mänguvoorus läks Poola peatreener Smuda otsusel mängima koguni kolme kaitsva poolkaitsjaga ning sai Tšehhilt kõrvetada: 0 : 1 kaotus jättis nad kodusel turniiril veerandfinaalist eemale. Sama skooriga lõppes ka Venemaa ja Kreeka kohtumine, sealjuures Kreeka kasuks: kolmandat EMi järjest grupis kokku sattunud meeskondade duelli valitsesid tegelikult venelased, kes ei suutnud aga erinevalt Giórgos Karagoúnisest võimalusi ära kasutada. Kreeka oli teinud kolm kesist esitust, löönud vaid kolm väravat, aga pääses kuidagi edasi!
Saksamaa 9
Portugal 6
Taani 3
Holland 0
Surmagrupp oli sel EMil ilmselge – B-gruppi sattus kokku neli meeskonda, kes olid kõik turniiri alguseks FIFA edetabeli esikümnes! Kui neli aastat varem läbis Holland surmagrupi aga kolme võiduga, siis seekord tuli nende jaoks risti vastupidine tulemus. Avamäng Taaniga pidi neile justkui olema hea koht, kus end soojaks mängida, kuid selle asemel luhati võimalus võimaluse järel ning lasti hoopis Taani vasakäärel Michael Krohn-Dehlil võiduvärav lüüa. Asjad ei läinud paremaks ka Saksamaa vastu, kus Robin van Persie küll Hollandi eest skoori tegi, kuid seda liiga hilja – Mario Gómeze kaks avapoolaja väravat tõid Saksamaale 2 : 1 võidu. Viimases voorus oli Hollandil küll sellest hoolimata veel õrn võimalus edasi pääseda, kuid ka Portugalile jäädi sama skooriga alla, mis tähendas kojusõitu ilma ühegi punktita.
Hollandist sai esimene kõrgeima asetusega meeskond, kes EM-finaalturniiril alagrupis kolm kaotust saanud. Peatreener Bert van Marwijki otsus põhivasakkaitsja Erik Pietersi vigastuse tõttu algkoosseisus mängitada vaevu 18-aastast Jetro Willemsit oli lihtne asi, mida kritiseerida. EM-finaalturniiride ajaloo noorimaks mängijaks saanud Willems oli ka vastastele hea sihtmärk: eriti hästi kasutas seda ära Saksamaa, kelle rünnakud peamiselt just haavatava Willemsi ääre kaudu käisid.
See ei olnud aga sugugi van Marwijki ainus probleem. Meeskonna sisekliima oli paigast ära: suured nimed eesotsas Arjen Robbeni, Robin van Persie, Klaas-Jan Huntelaari ja Nigel de Jongiga ei suutnud ühtse löögirusikana toimida. Juba enne teist mängu põrutas Wesley Sneijder avalikult, et tiimikaaslased peavad oma haledatest egodest üle saama ja täiskasvanuna käituma. Ja kui viimases mängus oli paremkaitsja Gregory van der Wiel hädas kaks väravat löönud Cristiano Ronaldo katmisega, saatis Robben peatreeneri kuu peale, kui see teda kaitsetööd tegema suunas.
Taani edu piirduski vaid avamängu võiduga. Teises voorus oldi Portugali vastu viigile lähedal, kui Nicklas Bendtneri väravad tõid nad 0 : 2 kaotusseisust välja, kuid vahetusmees Silvestre Varela 87. minuti koll viis kõik punktid siiski Portugalile. Viimases voorus olid sakslased juba edasipääsu enne kindlustanud, kuid ei pidanud paljuks Taanit 2 : 1 võita ja täiseduga veerandfinaali marssida. Kaasa võtsid nad Portugali, kes võitis nii Taanit kui Hollandit, kuid jäi oma avamängus Saksamaale 0 : 1 alla.
Alagrupimängus Portugalile kaks väravat löönud Taani ründaja Nicklas Bendtner tõmbas pärast 2 : 2 viigiväravat tähistades allapoole oma püksid, paljastades sellega rohelised aluspüksid, kus suurelt kirjas Iirimaa kihlveokontori Paddy Poweri nimi.
UEFA oli säärase reguleerimata reklaamitriki peale tohutult pahane ning karistas Bendtnerit lisaks ühemängulisele keelule (mille ta kandis ära turniiri järel esimeses võistluskohtumises) lausa 100 000 euro suuruse rahatrahviga. Mängija õnneks võttis Paddy Power trahvi enda kanda. Samal päeval oli UEFA Horvaatia alaliitu nende fännide Mario Balotelli suunas tehtud rassistlike hüüete eest trahvinud 20 000 eurot väiksema summaga. Prioriteedid paigas…
Hispaania 7
Itaalia 5
Horvaatia 4
Iirimaa 0
Kaks eelmist suurturniiri võitnud Hispaania seis oli seekordse EMi eel pisut ärev: esiründaja David Villa jalaluumurd jättis nad rünnakul olulisest lülist ilma. Peatreener Vicente del Bosque lähenes probleemile loominguliselt: selle asemel et kasutada tipuründaja positsioonil mõnda teisejärgulist valikut (eelmise EMi kangelane Fernando Torres polnud enam oma paremate päevade tasemel, Álvaro Negredo ja Fernando Llorente polnud aga esimese klassi tegijad), rivistas del Bosque paberil tipuründaja kohale keskpoolkaitsja Cesc Fàbregase.
Reaalsuses mängis Fàbregas aga «valeründajana», käitudes rünnakutel pigem siduva ründava poolkaitsjana kui kesktormajana. See aitas hispaanlastel veelgi rohkem palli enda kontrolli all hoida, kuid selle arvelt jäi rünnakul puudu fookusest ja sirgjoonelisusest.
Tiitlikaitsjate avamäng Itaaliaga oligi osaliselt seetõttu pigem kinnine ja võimalustevaene. Hispaania küll hoidis palli palju enda käes, kuid Itaalia oli konkreetsema olemisega ja nägi väljakul ohtlikum välja. Supervõimaluse luhanud Mario Balotelli asemel vahetusest sekkunud Antonio Di Natale viis 64. minutil itaallased ka Andrea Pirlo suurepärase söödu järel juhtima, ent hispaanlased vastasid juba kolm minutit hiljem ning mäng lõppes 1 : 1 viigiga. Siis ei teatud veel, et see ei jää sel turniiril sugugi viimaseks omavaheliseks kohtumiseks.
Horvaatia ja Iirimaa kohtumine oli muu hulgas ka Eesti fännidele valusavõitu vaatamine: iirlased olid ju pool aastat varem meist play-off’is üle sõitnud, nüüd aga sõideti üle neist endist. Juba kolmandal minutil juhtima asunud horvaadid said kindla 3 : 1 võidu ning kui nad järgmises mängus Itaaliaga viigistasid, olid neil kõik võimalused edasi pääseda enda käes. Paraku sai Hispaania söödumasin neist lõpuks siiski jagu – Jesús Navase 88. minuti koll saatis horvaadid kotte pakkima. Iirimaa lõpetas turniiri kolme kaotusega, kuid nende fännid ei väsinud lõpuni välja täiest kõrist laulmast.
Inglismaa 7
Prantsusmaa 4
Ukraina 3
Rootsi 3
Inglismaa koondis vahetas EMi aasta alguses peatreenerit: alaliiduga tülli läinud Fabio Capello asemel anti ohjad ülikogenud inglase Roy Hodgsoni kätte. Hodgson küll kurtis, et nii väikese aja jooksul ei ole tal võimalik meeskonda optimaalseks häälestada, kuid samas ei olnud ka tal käes olev materjal kõige paremate killast. Kuigi meeskonnas oli endiselt mitu absoluutset tippu (John Terry, Ashley Cole, Steven Gerrard), koosnes ülejäänud võistkond mängijatest, kes taseme poolest kümme aastat varem või hiljem Inglismaa meeskonda ilmselt pääsenud ei oleks. Sellest hoolimata vedas Hodgson selle koosluse suhteliselt kindlalt grupi võitjaks – avamängu viigile Prantsusmaaga järgnesid 3 : 2 võit Rootsi üle ja napp 1 : 0 võit Ukraina üle. Samamoodi nagu inglased olid ka prantslased oma kuldsest põlvkonnast veel mõne aasta kaugusel.
Peoperemeeste ukrainlaste käsi paistis algul hästi käivat. Kohtumises Rootsiga suutis vastaste kaitseliin nende 35aastase esiründaja Andri Sevtšenko mängust sisuliselt välja võtta – ametlikel andmetel suutis Sevtšenko selles mängus oma 81 minuti jooksul palli vallata kokku vaid 15 sekundit. Rootsi kahjuks õnnestus Sevtšenkol selle ajaga lüüa kaks väravat!
Teises mängus toodi ukrainlased aga maa peale. Donetskis oli mäng jõudnud käia vaid paar minutit, kui kohtunik Björn Kuipers hirmsa äikesetormi tõttu meeskonnad tagasi riietusruumi viis ning mänguga alles tunni jagu hiljem jätkas. Tavatus olukorras tulid prantslased paremini toime ning võitsid 2 : 0 – tegu oli Prantsusmaa esimese võiduga suurturniiridel alates 2006. aasta MMi poolfinaalist.
2012. aasta EMi ajal jäi pisut vähem kui kaks aastat selleni, kui Ukraina idaosas puhkes sõda. 2014. aastal Ukraina ja venemeelsete mässuliste vahel puhkenud konflikti keskmesse sattus muu hulgas ka Ukraina üks suuremaid linnu Donetsk, mis on sealse Donbassi piirkonna keskus. Pommirünnakutes sai kannatada mitu linna objekti, teiste seas ka 2012. aasta EMil kolme D-alagrupi kohtumist, üht poolfinaali ja üht veerandfinaali võõrustanud Donbass Arena, mille sealne vutiklubi, Ukraina ajaloo üks edukamaid meeskondi Donetski Šahtar oli aastatel 2006–2009 ehitanud.
Üle 300 miljoni euro maksma läinud ja pisut üle 52 000 inimese mahutanud staadion oli tõeline pärl: Beyoncé kontserdiga avatud areen sai UEFA kõrgeima kategooria tunnustuse ning võitis oma disainiga ka palju auhindu. Peale betooni ja terase kasutamise oli äärmiselt põhjalikult läbi mõeldud kogu ümbrus ja 25 hektari suurune staadioni ümbritsev park.
Paraku jõudis staadion töös olla natuke alla viie aasta: juba 2014. aastal sai see mitmes pommitamises kannatada ning on sellest ajast peale seisnud tühjalt ja õnnetult. Šahtar on aga oma kodumänge viimase kümne aasta jooksul mänginud Lvivis, Harkivis ja Kiievis, eurosarjamänge Poolas Varssavis ja Saksamaal Hamburgis.
Viimases voorus olid rootslased juba audis, prantslastel polnud edasipääs veel kindel – kuid platsil see küll välja ei paistnud, sest Prantsusmaa esitus oli šokeerivalt lahja. Rootslased võitsid kohtumise kindlalt 2 : 0 ning said, pea püsti, koduteele asuda, Prantsusmaa au päästis vaid see, et Ukraina teises mängus inglastele kaotas. Sealjuures jätsid kohtunikud lugemata ühe Ukraina värava, kus pall mõnekümne sentimeetri jagu väravajoone ületas – kaks miinust tegid selles olukorras aga kokku plussi, sest samas olukorras jäeti fikseerimata ka ilmselge suluseis.
Tšehhi–Portugal 0 : 1
Saksamaa–Kreeka 4 : 2
Hispaania–Prantsusmaa 2 : 0
Inglismaa–Itaalia 0 : 0, pen 2 : 4
Teistega võrreldes selgelt nõrgemast A-grupist edasi pääsenud meeskonnad veerandfinaalides lõpuks midagi erilist ei pakkunud. Tšehhi mänguplaan näis olevat üles ehitatud Cristiano Ronaldo nullimisele – kogu mängu peale ei saanud nad kirja ühtegi pealelööki raamide vahele. Erinevalt Ronaldost – natuke pärast seda, kui tema karistuslöök posti raksatas, saatis ta João Moutinho suurepärase tsenderduse peaga väravasse. 1 : 0 – napilt, aga kindlalt.
Saksamaa ja Kreeka kohtumine tõi juba rohkem tulevärki, kusjuures tulevärki pakuti juba enne mängu meedias. Kreeka majanduse mõne aasta tagune kollaps ja Saksamaa suur roll nende abistamisel olid eelkõige Saksa meedias suur teema. Bildi esikaanel oli mängupäeva hommikul näiteks teade: «Head aega, kreeklased, täna me teid ei päästa.»
Angela Merkel ega keegi teine kreeklastele appi loomulikult ei tulnudki, kuigi korraks oli tunne, et Kreeka võib mängust midagi kätte saada. Philipp Lahmi suurepärane värav 25. minutil viis sakslased juhtima, ent 55. minutil suutsid kreeklased ühe harva vasturünnakuga viigistada, kui Giórgos Samarás kasutas ära Jérôme Boatengi valearvestuse. Sellele järgnes aga sakslaste vastus: 74. minutiks oli seis nende kasuks juba 4 : 1 ning viimaste minutite penalti, mille Dimitris Salpingidis realiseeris, oli Kreekale lihtsalt väike lohutus.
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, polnud Prantsusmaa enne seda kohtumist Donetskis mitte kunagi Hispaaniale võistlusmängus kaotanud. Prantslaste peatreener Laurent Blanc ennustas mängu eel, et tema meeskond saab palli vallata umbes 33 protsenti – tegelikult oli see näitaja lõpuks 45, kuid kasu sellest polnud. Oma sajandas koondisemängus lõi Xabi Alonso kaks väravat ning viis hispaanlased kindlalt edasi – kahe tiimi peale kokku tehti mängus aga vaid 13 pealelööki. Kohati tundus, et hispaanlased mängivad Prantsusmaaga kui kass lõngakeraga.
Inglismaa ja Itaalia veerandfinaal oli mõneti sarnane vaatepilt, kus Itaalia oli selgelt üle, kuid erinevalt hispaanlastest ei suutnudki nad oma paremust mängu sees maksma panna. Inglismaa väravavaht Joe Hart pakkus tõrjeid igale maitsele, samal ajal kui itaallased iga nurga alt teda alistada proovisid. Väravaid normaalaeg ega lisaaeg lõpuks ei toonudki.
Hart üritas penaltiseerias itaallasi eri trikkidega rivist välja lüüa: ta hüppas ja kargas oma joone peal edasi-tagasi, röökis, tegi nägusid ja näitas keelt, aga suurt kasu sellest ei olnud – ta ei olnud ühegi löögi tõrjumisele isegi lähedal, kuigi Riccardo Montolivo virutas oma löögi väravast mööda. Sel hetkel, kui seis oli Inglismaa kasuks 2 : 1, võttis aga Itaalia talisman Andrea Pirlo vastutuse enda peale. Lollitava Harti vastu löödud üliefektne Panenka lõi hoopis inglased rivist välja – Ashley Young põrutas löögi seejärel latti, Ashley Cole’i madala soorituse aga Gianluigi Buffon tõrjus. Inglased olid penaltiseerias kaotanud – jälle. Seks hetkeks oli Inglismaa koondis suurturniiridel osalenud seitsmes penaltiseerias (esimene neist 1990. aasta MMi poolfinaalis) ning neist kaotanud suisa kuus. Penaltiseerias oldi välja langenud nii 1990., 1998. ja 2006. aasta MMilt kui 1996., 2004. ja 2012. aasta EMilt.
Portugal–Hispaania 0 : 0, pen 2 : 4
Saksamaa–Itaalia 1 : 2
Kogu turniiri jooksul sai näha kaht penaltiseeriat, aga need tulid järjestikustes mängudes, sest ka Portugali ja Hispaania poolfinaalis otsustati edasipääseja just sel moel. Hispaania üritas taas vastase söötmisega ära lämmatada, kuid neil nappis pallivaldamise kõrval konkreetsust ja teravust, mis tähendab, et pealelöökideni jõuti harva. Portugal oli küll koos Ronaldoga selgelt sirgjoonelisem, kuid hispaanlaste sööduvurr tähendas seda, et võimalusi pall ettepoole viia tekkis neilgi vähe. Igavavõitu triikimine oleks võinud vabalt lõppeda Portugali võiduga, kuid normaalaja viimasel minutil saatis Ronaldo vasturünnakul Raul Meirelese söödu värava asemel taevasse. Lisaajal oli veel parem võimalus Andrés Iniestal, kuid tema lähilöögi suutis Rui Patrício Portugali väravasuul pareerida.
Penaltiseeria algas närviliselt: nii Xabi Alonso kui Raul Meireles, mõlema meeskonna esimesed lööjad, eksisid. Taas kord sai näha Panenkat – seekord Sergio Ramose esituses – ning taas kord lõi see vastastiimi justkui rivist välja, sest keskkaitsja Bruno Alves virutas oma löögi latti. Kaamerad seadsid seejärel fookuse keskringis järgmist löögivooru ootavale Cristiano Ronaldole, kuid temani järg ei jõudnudki, sest Cesc Fàbregas suunas oma löögi postipõrkest sisse ja kindlustas Hispaaniale juba enne Ronaldo lööki võidu.
Arvati, et Ronaldo soovis olla viies lööja, et enda peale võtta võimalik võidulöök, teisalt võis ta aga olla ka lihtsalt ärev: mõned nädalad varem oli ta Meistrite liiga poolfinaalis Real Madridi eest penaltiseerias Müncheni Bayerni vastu eksinud.
Fernando Torres on ainus mängija, kes löönud värava kahes EM-finaalis.
734 minutit järjest püsis EM-finaalturniiridel puhtana Hispaania koondise värav. Seeria algas pärast 2012. aasta turniiri esimeses alagrupimängus Itaalia löödud väravat ning lõppes 2016. aastal kolmandas alagrupimängus Horvaatiaga.
12 mängijat tulid Euroopa meistriks nii 2008. kui 2012. aastal: Xabi Alonso, Iker Casillas, Cesc Fàbregas, Andrés Iniesta, Sergio Ramos, David Silva, Fernando Torres, Xavi, Raúl Albiol, Álvaro Arbeloa, Santi Cazorla ja Pepe Reina.
Paljud sellesama Bayerniga Meistrite liiga võitnud meestest olid aga päev hiljem EMil samuti kaotajate poolel, kui Saksamaa koondis taas kord Itaaliale alla jäi. Tegu oli suurturniiridel juba kaheksanda omavahelise kohtumisega ning sakslastel ei olnud ette näidata mitte ühtegi võitu.
Juba mängu algfaasis oleksid sakslased võinud vabalt mitme väravaga juhtima asuda – head šansid olid Mats Hummelsil ja Toni Kroosil, Andrea Barzagli pääses napilt omaväravast. Avapoolaja teine pool kuulus aga Mario Balotellile. 21-aastane paha poisi mainega Manchester City ründaja viis Itaalia kahe suurepärase väravaga juhtima ning ei jäänud teisel poolajal kaugele ka kübaratrikist, kui sakslased ründehoos oma väljakupoolele palju ruumi jätsid.
Saksamaa sai küll Mesut Özili penaltist mängu lõpus vahe üheväravaliseks, kuid lõpuks jäi see sisuliselt vaid väikeseks märkeks protokollis. Itaalia marssis finaali ning Mario Balotelli paistis mõneks ajaks olevat kuumim noor ründaja maailma jalgpallis. Tolle poolfinaali avapoolaeg jäigi aga tema karjääri kulminatsiooniks: hilisem karjäär on teda viinud veel näiteks AC Milani ja Liverpooli, kuid suuri ootusi ta täita ei suutnud. Kuigi ta mängib veel praegugi Türgi kõrgliigas, jäi tema koondisekarjäär lühikeseks: pärast 2014. aasta MM-finaalturniiri on ta kirja saanud vaid kolm üksikut kohtumist 2018. aastal.
Taas kord poolfinaalis langenud Saksamaal algas aga debatt peatreener Joachim Löwi tuleviku üle. Saksamaa jalgpalliliit jäi siiski oma mehele kindlaks ning see otsus õigustas end tuhandekordselt, kui Löw turniirist õiged järeldused tegi ja 2014. aastal sakslased maailmameistriks tüüris.
Hispaania–Itaalia 4 : 0
14. David Silva, 41. Jordi Alba, 84. Fernando Torres, 88. Juan Mata
Kui finaali eel tundus, et hispaanlased on nii kaugele jõudnud oma filosoofia ja mängustiili kiuste, siis otsustav mäng Kiievis tõi selles osas tõelise üllatuse, justkui oleksid nad kogu eelnenud turniiri meelega vastaseid uinutanud. Kaitses keskendus Hispaania mänguplaan Itaalia dirigendi Andrea Pirlo ohjeldamisele ning sellega pandi täppi: Pirlo tegi mängu jooksul koguni 18 pallikaotust ning kui hispaanlased palli juba kätte said, läks itaallastel tükk aega ja hulk vaeva, et see uuesti kätte saada.
Hispaania väravad tulid suurepärase tiimitöö tulemusena. Vähem kui veerand tunniga oli skoor avatud, kui Andrés Iniesta suurepärane läbisööt saatis kaitseliini taha Cesc Fàbregase, kes sealt omakorda David Silva pea üles leidis. 41. minutil säras imelise läbisööduga Xavi, kelle eeltöö realiseeris Gianluigi Buffoni vastu kolliks äärekaitsja Jordi Alba.
Teise poolaja alguses oli Itaalial küll paar šanssi mängu tagasi tulla, kuid lisaks kvaliteedile jäi neil lõpuks puudu ka õnnest. Peatreener Cesare Prandelli tegi juba 57. minutil viimase vahetuse, tuues platsile Thiago Motta, kes aga vaid mõne minuti pärast lihast rebestas ja seetõttu niigi kaotusseisus itaallased veel viimaseks pooleks tunniks vähemusse jättis.
Viimased pool tundi olid suurturniiri finaali kohta seepärast tavatult pingevabad, mängu lõppu ootasid mõlemad meeskonnad. Hispaania tahtis juba pidustustega alustada, itaallased soovisid aga piinade lõppu. Viimastel minutitel muutsid vahetusmehed skoori Hispaania poolt vaadatuna veel ilusamaks: 84. minutil lahendas Fernando Torres ära Sergio Busquetsi läbisöödu, neli minutit hiljem oleks ta võinud ise teisegi lüüa, ent söötis selle asemel palli Juan Matale, kes lõppskoori vormistas. Neli väravalööjat, neli sööduandjat – Hispaania võit oli kindlamast kindlam.
EM-finaalide rekordskoor pani ühtlasi hüüumärgi Hispaania valitsusajale koondisejalgpallis: 2013. aastal kaotasid nad konföderatsioonide karikaturniiri finaalis ise Brasiiliale 0 : 3, 2014. aasta MMil põruti aga juba totaalselt. Tiki-taka aeg oli vähemalt mõneks ajaks möödas.
/nginx/o/2023/01/06/15065521t1he857.png)