AJALOORÄNNAK ⟩ 1972. aasta EM: sakslaste sajandi meeskond võtab seljavõidu

Ajakiri Jalka jätkab veebruarikuu numbris alguse saanud tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1972. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame 2024. aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka maikuu numbris.

• Loe ka: 1960. aasta EM: NSV Liit triumfeerib kindral Franco «abiga»
• Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja
• Loe ka: 1968. aasta EM: saatuslik kulli ja kirja viskamine ning kaks finaalmängu

Ajaloo neljandaks EM-finaalturniiriks oli võistluse formaat veelgi rohkem kinnistunud: valiksari toimus täpselt samasuguse süsteemiga nagu neli aastat varem, kus kvalifikatsiooni esimeses ringis jagati 32 osalejat kaheksasse neljaliikmelisse alagruppi. Alagruppide võitjad loositi omakorda veerandfinaalipaaridesse, kes selgitasid kahe mängu kokkuvõttes neli finaalturniiril osalejat. Nelja aasta tagusega võrreldes oli ainus muudatus ühe riigi lisandumine valiksarja: kaheksa-aastase pausi järel oli tagasi Malta koondis.

Kuna valiksõel oli tihe ja mitu alagruppi väga tugevad, ei saaks öelda, et mõni soosik oleks väga ootamatult oma alagrupis võidust ilma jäänud, sest mitmes grupis oli paratamatu, et vähemalt üks suur võistkond peab kaheksa parema sekka pääsust suu puhtaks pühkima. Mõned üllatustulemused siiski kaarte segasid: näiteks lõi Soome koondis kuue mänguga üheainsa värava, kuid see oli tabamus, mis tõi neile võõrsil Tšehhoslovakkia vastu 1 : 1 viigi. See viik sai lõpuks Tšehhoslovakkiale edasipääsu suhtes saatuslikuks, sest Rumeenia edestas neid võrdsete punktide juures tänu paremale väravate vahele. Muide: soomlaste värava lõi Matti Paatelainen, kelle poeg Mixu oli hiljem esimene soomlane Premier League’is ning on Eesti koondise vastu astunud nii Soome kui Läti rahvusmeeskonna peatreenerina.

32 meeskonnast jäi lõpuks punktita vaid Küpros, kes aga tegi see-eest NSV Liidu vastu nii kodus kui võõrsil skoori.

Valiksarja playoff’i ehk veerandfinaali pääsesid seega ainult kõvad jalgpalliriigid: Itaalia läks vastamisi Belgiaga, Ungari Rumeeniaga, Inglismaa Lääne-Saksamaaga ning NSV Liit heitles finaalturniiri koha nimel Jugoslaaviaga.

Sakslaste imeline esitus Wembleyl

Suurte Lääne vutiriikide duelli eel olid sakslased pisut pelglikud: koondise tuumiku koduklubi Müncheni Bayern oli värskelt saanud kolm päris kehva kaotust nii kodumaal kui eurosarjas, samuti oli mitu olulist mängijat tervisemuredega kimpus. See pakkus aga suurepärase võimaluse noortele: põhikoosseisu pääsesid 20-aastased Paul Breitner ja Uli Hoeneß, kellest said hiljem aastateks koondise tugitalad.

Just Hoeneß oli see, kes sakslased Wembleyl peetud avamängus peaaegu saja tuhande pealtvaataja ees juhtima viis – vihmast märjal platsil said nad oma parema tehnika maksma panna ning kuigi Inglismaa sai vastu mängu käiku 78. minutil kätte viigivärava, lõid sakslased järgmise kümne minutiga veel kaks väravat ning said kodumängule minna võrdlemisi kindlas eduseisus. Skoor oli ehk isegi pisut petlik: sakslaste ülekaal oli ilmne ning võimendus tõsiasjast, et kohtumine toimus Inglismaa koduõuel. Prantslaste L’Equipe kirjeldas lausa, et sakslased mängisid justkui jalgpalli aastast 2000! Ka sakslased ise peavad seda senimaani oma koondise üheks kõigi aegade vingemaks esituseks.

Berliini olümpiastaadionil kaks nädalat hiljem enam väravaid ei löödud ning 3 : 1 edu saatis sakslased nelja parema sekka. Inglased mängisid Berliinis sealjuures väga jõhkralt: avamängus kiharate lehvides inglasi lollitanud mängujuht Günter Netzer muigas kohtumise järel oma kriime täis jalgadele viidates, et inglased jätsid talle jala peale hunniku autogramme!

Murtud jala hinnaga finaalturniirile

Tiitlikaitsja Itaalia ja Belgia vastasseisus jäi avamäng San Sirol eelkõige külaliste suurepärase kaitsemängu pärast 0 : 0 viiki – kohtumise märkimisväärseim seik juhtus teisel poolajal, kui Belgia peatreener Raymond Goethals väljakule tormas, et sundida bulgaarlasest kohtunikku Petar Nikolovi mängu peatama, sest üks belglastest oli juba tükk aega vigastatuna maas lamanud. Goethals on hiljem meenutanud, et kui politseinikud ta staadioni siseruumidesse toimetasid, ostis ta nad ära, et ta saaks mängu lõppu vaadata.

Kordusmäng Belgias tõi ka väravaid: Belgia läks avapoolajal juhtima, kui vaid 167sentimeetrine Wilfried Van Moer standardolukorras kuidagi kaks itaallast üle hüppas ja palli peaga võrku rammis. Belgia televisiooni kommentaator oli väravast nii üllatatud, et sattus röökimise käigus köhahoo küüsi! Van Moeri mäng lõppes paraku veel enne avapoolaja lõppu – nimelt murdis Mario Bertini julm taklamine ta jalaluu mitmest kohast, mis tähendas, et finaalturniir tuli Van Moeril vahele jätta. Samal ajal kui kaaslast haiglas tohterdati, vormistas ülejäänud meeskond aga 2 : 1 võiduga edasipääsu. Bertini pääses küll eemaldamisest, kuid vahetati vaheajal hilisema tipptreeneri Fabio Capello vastu välja ning rohkem ta koondise eest platsil ei käinudki.

Sarnase mustriga – väravateta viik võõrsil ja võit kodus – pääses nelja parema sekka ka Nõukogude Liit, kes alistas nõnda Jugoslaavia. Hoolimata sellest läksid nad vaid kuu aega hiljem finaalturniirile juba uue peatreeneriga: senisele lootsile Nikolai Guljajevile sai saatuslikuks vahepealne maavõistlusmäng Lääne-Saksamaaga, mis 1 : 4 kaotati. Omapärasel moel jäi Guljajev võistkonna juurde abitreenerina edasi, ohjad võttis aga üle olümpiakoondise treener Oleksandr Ponomarjov.

Vanad rivaalid Ungari ja Rumeenia pidasid aga maha lausa kolm kõva lahingut. Kuna mõlemad esialgu kavas olnud kohtumised lõppesid viigiga (Budapestis 1 : 1 ja Bukarestis 2 : 2), korraldati kolm päeva hiljem Belgradis neutraalsel pinnal lisamäng, mille Ungari tänu István Szőke 89. minuti kollile 2 : 1 võitis. Paraku olid ungarlaste hiilgeajad juba möödas ning finaalturniiril paistsid nad olevat selgelt kõige nõrgem meeskond.

Poolfinaal külaliiga publikuga

EM-finaalturniirile esimest korda pääsenud Belgia suureks rõõmuks valis UEFA turniiri võõrustajaks just nemad, aga ühe olulise otsusega pandi küll täiesti puusse: nimelt otsustati kaks poolfinaalkohtumist pidada ühel ajal. Kuna kohalik rahvas ja tuhandete kaupa saabunud sakslased läksid mõistagi vaatama Antwerpenis peetud poolfinaali Belgia ja Lääne-Saksamaa vahel, jäi Brüsselis toimunud Ungari ja NSV Liidu vaheline kohtumine vaeslapse rolli. Ajakirjanikud on kirjeldanud, et tribüünil oli ehk tuhat ungarlast, mõnikümmend belglast ja «Nõukogude Liidu ilmselgelt ülerahvastatud suursaatkond». Ametlikuks publikuarvuks märgiti vaid 1659 inimest, mida oli isegi vähem kui kaheksa aastat varem Hispaanias – samuti Ungari osalusel! – peetud pronksimängus, mida jälgis hiiglaslikul Camp Noul vaid 3869 inimest.

Selge soosikuna alustanud NSV Liit ei teinud vihmast märjal-mudasel platsil eriti head avapoolaega, kuid nende õnneks ei suutnud ungarlased oma šansse ära lüüa. Kohtumise ainsa värava lõi NSVL 53. minutil, kui nurgalöögiolukorras tulistas Anatoli Konkov palli rikošeti abiga karistusala tagant väravasse. Ungaril avanes mängu lõpus suurepärane võimalus viigistamiseks, kuid NSV Liidu väravat kaitsnud Jevhen Rudakov suutis Sándor Zámbó penalti tõrjuda. NSV Liit, kes oli ainsa meeskonnana osalenud kõigil senistel EMidel, oli jõudnud juba oma kolmandasse finaali.

Mitu head šanssi luhanud, suurema osa mängust hambutud välja näinud ungarlased said suisa kaela süüdistused mängu äraandmises. Aastaid hiljem on ründaja Lajos Kű meenutanud, et NSVLi koondis tundus võitmatu. «Mõtlesime, et kui nad alistame, saadetakse meid Siberisse, nii et meil ei tasu riskida!» Hoolimata sellest, et see lause ei olnud öeldud täie tõsidusega, võis sellel siiski tõetera sees olla – oli ju ka Ungari toona üks NSV Liidu satelliitriikidest.

Belgia astub inglaste ämbrisse

Belgia ja Lääne-Saksamaa kohtumine peeti aga samal ajal täismaja ehk enam kui 55 000 inimese ees, kusjuures tribüünid jaotusid poolehoiu osas vaat et pooleks: sakslastel ei olnud ju vaja kaugele tulla, et omasid toetada. Belgia alustas mängu küll selge autsaiderina, kuid oleks võinud vabalt juhtima asuda – kohtumise esimene suur šanss avanes nende ründajal Raoul Lambertil, kuid tema löök vihises värava eest läbi.

Hoopis sakslased asusid 24. minutil juhtima – samamoodi nagu inglased andsid ka belglased Lääne-Saksamaa mängujuhile Günter Netzerile liiga palju ruumi ning Netzer karistas nad ära täpse tsenderdusega, mille rammis peaga väravasse Gerd Müller. Belglased süüdistasid väravas esialgu tugevat tuuleiili, kuid aastaid hiljem tunnistas belglaste väravavaht Christian Piot, et eksis väljatulekul ise. «Pärast seda, kui tegin Itaalia vastu karjääri parima mängu, tegin sakslaste vastu karjääri halvima esituse.»

Ka sakslaste teine tabamus 71. minutil sündis sarnase šablooni järgi. Netzeril lubati seekord Müller leida suurepärase pika sööduga, väravavahiga silmitsi pääsedes tähtründaja ei eksinud. Belglased said küll tosin minutit hiljem ühe värava tagasi ning neil oli lõpus võimalus ka viigistada, kuid kaotusest enamat nad ei väärinudki.

Poolfinaalid

Belgia – Lääne-Saksamaa 1 : 2

Ungari – Nõukogude Liit 0 : 1

Kuigi kolmanda koha mäng toimus finaalist päeva jagu varem ning selles mängis võõrustajamaa Belgia, ei olnud see publiku seas kõrgete piletihindade tõttu eriti populaarne – Liège’i tuli seda vaatama pisut üle kuue tuhande inimese. Kodupublik sai vähemalt nautida omade võitu – Belgia sai Rauol Lamberti ja Paul Van Himsti väravatest 2 : 1 võidu.

Belglaste väravad sündisid sealjuures neljaminutilise vahega ning ei saanuks olla olemuselt erinevamad: Lamberti värav oli suurepärase individuaalse kvaliteedi, füüsise ja tehnika kombinatsioon; Van Himsti tabamus aga lausa tragikoomiline. Lamberti madal tsenderdus väravaesisele oleks pidanud olema ungarlaste saak, kuid kaptenist kaitsja Miklós Páncsics arvas, et selle võtab väravavaht István Géczi, kes omakorda arvas, et selle klaarib Páncsics… Lõpuks ei teinud seda kumbki ning Van Himst sai kirja karjääri ühe lihtsama värava.

Ungari kuivale ei jäänud, kuivõrd seekord suutis Lajos Kű nende eest penalti realiseerida, kuid lohutuseks see jäigi. Aastakümneteks – Ungari järgmine etteaste EM-finaalturniiril tuli 2016. aastal.

Kolmanda koha mäng

Ungari–Belgia 1 : 2

Sakslased hõivavad trooni

Esikohamäng osutus kogu finaalturniiri kõige ühepoolsemaks kohtumiseks – paar kuud varem Wembleyl peetud kohtumise kõrval oli see Lääne-Saksamaa koondise tolle aja teine tähtmäng. NSV Liidu väravavaht Rudakov pandi juba esimestest minutitest alates surve alla ning värav paistis olevat aja küsimus. Vastuseks oli 27. minut – just siis kroonis sakslaste järjekordse mitmest episoodist koosnenud rünnaku lõpuks tabamusega ei keegi muu kui Gerd Müller. Eeltöö jagunes ära Franz Beckenbaueri, Günter Netzeri ja Jupp Heynckesi vahel. Kuigi edu oli vaid üheväravaline, ilmestas sakslaste enesekindlust see, kui väravavaht Sepp Maier oma nurgalipu juures Anatoli Konkovist mööda triblas. Ja see oli ajal, kui väravavaht oma karistusalast väljas oli haruldane vaatepilt!

• Loe ka: Legend Mülleri karm teekond tipust põhja

Kui vaheajal said NSV Liidu mängijad end lohutada teadmisega, et vahe on endiselt vaid üks värav, siis teise poolaja algus kustutas kiirelt viimasegi lootuskübeme. Usin töömesilane Herbert Wimmer lõpetas 52. minutil sakslaste suurepärase sööduseeria resultatiivse pealelöögiga, kuus minutit hiljem virutas lahtiseks jäänud palli võrku taas Müller. Suures eduseisus said sakslased suisa mängu nautida – nii ka nende fännid, kes ühel hetkel veel mängu ajal suures võidujoovastuses platsile kippusid, nii et mäng tuli mõneks ajaks katkestada.

Finaal

Lääne-Saksamaa – Nõukogude Liit 3 : 0

Lõpuvile kuulutas sakslaste totaalset paremust. Kui neli aastat varem tunti muret, et edu saatis kaitsest lähtunud meeskondi, siis Lääne-Saksamaa peatreener Helmut Schön rõhutas tiitlivõidu järel, et nende võit näitas, et jalgpall on enamat kui kaitse lukkukeeramine. «Kaitsvast jalgpallist tuleks igal juhul loobuda. Mäng peab voolama,» õpetas Schön. Ja kodumaal saadi aru, kui hea meeskonnaga on tegemist – 1972. aasta Lääne-Saksamaa ristiti koguni sajandi meeskonnaks.

Sellest ajast saati on peetud paremaid EM-finaalturniire, kuid paremaid võidumeeskondi on olnud vaid mõni üksik. Kui sedagi!

Fakte 1972. aasta EMi kohta

• Esimest korda olid EM-finaalturniiril kasutusel kollased ja punased kaardid.
• Tegu oli esimese EMiga, mida kanti vähemalt osaliselt üle värvitelevisioonis.
• Esimest korda olid EMil lubatud vahetused: mõlemal võistkonnal oli mängus kasutada kaks vahetust.
• Finaalis NSV Liidu algkoosseisu kuulunud 11 mängija sekka kuulus seitse ukrainlast, kaks grusiini, üks aser ja vaid üks venelane. Ka aasta hiljem manalateele läinud peatreener Ponomarjov oli sündinud Ukrainas.
• 1972. aastal sai alguse Saksamaa seeria, mis kestab tänaseni: nimelt on nad alates sellest turniirist olnud kohal kõigil EMidel, sealhulgas 2024. aasta turniiril, kuhu nad on võõrustajana juba koha taganud.