AJALOORÄNNAK ⟩ 1968. aasta EM: saatuslik kulli ja kirja viskamine ning kaks finaalmängu

Itaalia koondisega 1968. aastal Euroopa meistriks kroonitud väravavaht Dino Zoff tüüris 32 aastat hiljem oma meeskonna EM-finaali ka peatreenerina. Foto: imago sportfotodienst

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on fookuses läbi aegade kolmas EM, mis toimus 1968. aastal – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame 2024. aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka aprilli numbris.

• Loe ka: 1960. aasta EM: NSV Liit triumfeerib kindral Franco «abiga»
• Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja

Läbi aegade kolmanda EMi ajaks oli Euroopa jalgpall uudse võistlusega juba nii ära harjunud, et võistlustelt eemale ei jäänud enam ükski asjalik jalgpalliriik – ka tugev Lääne-Saksamaa andis lõpuks järele ja võttis valiksarjast osa, sest EMi eiranud peatreener Sepp Herbergeri asemel astus 1964. aastal ametisse Helmut Schön.

Kuna riigid tahtsid valiksarja rohkem mänge, otsustati reformida kvalifikatsioonisüsteemi. Kui varem hõlmas kogu valiksari sisuliselt üht suurt olümpiasüsteemis turniiri, kus mõne riigi puhul võis kogu valiktsükkel koosneda kahest mängust ühe ja sama vastase vastu, siis 1968. aasta turniiri eel otsustas UEFA korraldada alagruppidega valiksüsteemi. 31 osalevat riiki jagati valiksarja esimeses faasis kaheksasse alagruppi, mis kindlustas selle, et suuremale osale meeskondadest oli tagatud vähemalt kuus kohtumist – ainult ühes kolmeliikmelises grupis said kõik võistkonnad neli mängu. Igast alagrupist pääses edasi võitja, kes pidi finaalturniirile pääsemiseks playoff-ringis jagu saama ühest rivaalist.

Valiksarja suurim üllatus oli Lääne-Saksamaa põrumine. Just nemad sattusid koos Jugoslaavia ja Albaaniaga ainsasse kolmeliikmelisse valikgruppi ning pärast seda, kui Jugoslaavia vastu oli võõrsil 0 : 1 kaotatud ja kodus 3 : 1 võidetud, piisas sakslastele alagrupi võitmiseks tänu paremale väravate vahele vaid sellest, kui nad nõrgukest Albaaniat võõrsil võita suudavad. Ülesanne oleks pidanud olema lihtne, sest kodus suudeti sama vastast lausa 6 : 0 tümitada. Tirana kartulipõlluks sõimatud platsil tabas sakslasi aga nende jalgpalliajaloo üks suuremaid šokke: Helmut Schöni mehed ei suutnud enamat väravateta viigist!

Šotimaa, Inglismaa ja rekordpublik

Ühte valikgruppi määrati kokku neli Briti jalgpallikoondist, kes said valiksarja seega kasutada ka oma traditsioonilise ja iga-aastase Briti rahvaste turniiri pidamiseks. Juba enne oli aimata, et edasipääseja otsustatakse Inglismaa ja Šotimaa vahel, mis tegi kahe meeskonna omavahelistest heitlustest tõelised põnevuslahingud. Šotimaa jalgpallisõbrad meenutavad siiani heldimusega Wembleyl inglaste üle saadud magusat 3 : 2 võitu, mille kõige mälestusväärsem seik oli sealjuures selline, mis ei toonudki endaga väravat kaasa: Šotimaa vutiklassikasse talletati hetk, kui mängujuht Jim Baxter vasakut äärt mööda joostes palli inglasi lausa narritades viis korda kõksides õhus hoidis.

Vaid aasta varem oli seesama Inglismaa selsamal Wembleyl kroonitud maailmameistriks, mis pani šotlasi end naljaga pooleks mitteametlikeks maailmameistriteks kuulutama. Just sellest mängust sai lõpuks inspiratsiooni jalgpalli maailmameistrivõistluste mitteametliku «tiitlivöö» arvestus, mille väiksema vennana peab Jalka alates eelmise aasta lõpust sarnast arvestust ka Eesti klubijalgpallis.

Inglased jäid küll 1968. aasta korduslahingus Glasgow’s Hampden Parki staadionil 134 461(!) pealtvaataja ees revanšist ilma, sest leppisid šotlastega 1 : 1 viiki, ent said sellest hoolimata edasipääsu tähistada – nimelt sai Šotimaale saatuslikuks avavoorus Walesiga tehtud 1 : 1 viik ja neljandas voorus Põhja-Iirimaal saadud ootamatu 0 : 1 kaotus; Inglismaa alistas samal ajal Walesi ja Põhja-Iirimaa mõlemas kohtumises.

Tugev seltskond oli koos ka Hispaania, Tšehhoslovakkia, Iirimaa ja Türgi grupis, kus taas kord puhkes Hispaania diktaatori Francoga seotud poliitiline skandaal: nimelt mängiti Prahas enne Tšehhoslovakkia–Hispaania kohtumist kuningliku marsi asemel Hispaania vabariiklikku hümni, mida tegelikult peale kodusõda enam ei kasutatud. Mine tea, kui palju ootamatu episood meeskonda häiris, kuid Hispaania tolle kohtumise igatahes kaotas, ent pääses siiski grupist edasi, sest tšehhoslovakid kaotasid kodus ootamatult Iirimaale.

Euroopa meistrid maailmameistrite vastu

Otsustava playoff-faasi (või sisuliselt veerandfinaalide) loos tõi endaga kaasa tõeliselt intrigeeriva paari: omavahel läksid vastamisi valitsev Euroopa meister Hispaania ja valitsev maailmameister Inglismaa! Hispaanlased olid tiitlikaitsjad aga sisuliselt vaid nime poolest: pärast äpardunud 1966. aasta MMi vahetati suurem osa meeskonnast koos treeneriga välja.

MMi järel Hispaania peatreeneriks saanud Domènec Balmanya oli tuntud konservatiivse lähenemise poolest: 1966. aastal oli ta Atlético Madridi riigi meistriks viinud betoonkaitse toel ja sarnast lähenemist näitas ta ka koondise juures. Wembleyl peetud avamängus oleks see peaaegu ka edu toonud, ent 84. minutil kasutasid inglased ühes karistuslöögiolukorras ära Hispaania hetkelise uinumise ja Bobby Charltoni tabamus viis inglased kordusmängule napis eduseisus.

Kordusmängu pidid hispaanlased suures osas mängima sisuliselt kümnekesi, sest keskkaitsja Francisco Gallego sai mängu algfaasis võitlusolukorras vigastada ning kuna vahetusi toona jalgpallis veel ei kasutatud, pidi ta vigasena mängu lõpuni vastu pidama. Hispaania suutis sellest hoolimata juhtima minna, kuid inglased tulid tagasi ja võitsid ka võõrsilmängu, marssides nii oma esimesele EMile.

Numbrinoppeid

134 461

inimest vaatas Hampden Parki staadionil EM-valikmängu Šotimaa ja Inglismaa vahel. Tegu on pika puuga tänaseni püsiva publikurekordiga.

52 183

inimest oli 1968. aasta EMi keskmine publikuarv. See on tänaseni EM-finaalturniiride rekord.

7

väravat löödi 1968. aasta EM-finaalturniiril kokku – see on EMide ajaloo kõige väiksem tulemus.

Avamängu kaotusseisu suutis aga erinevalt hispaanlastest ümber pöörata Itaalia, kes jäi Sofias peetud esimeses kohtumises Bulgaariale 2 : 3 alla – itaallaste ebaedus oli oluline faktor kahe mängija vigastus. Kordusmäng Napolis lõppes Itaalia kindla 2 : 0 võiduga.

Veel suurema tagasituleku korraldas aga NSV Liit, kes jäi avamängus Ungarile võõrsil alla 0 : 2, ent suutis kodus 3 : 0 võita. Avamäng jäi koondisesärgis viimaseks kuulsale ründajale Eduard Streltsovile, kes oli vahepeal peaaegu viis aastat vangilaagris istunud ja ei suutnud end nüüd enam piisavalt heasse vormi viia.

Prantsusmaa lootused purunesid aga võõrsil 1 : 1 avamängu järel Jugoslaavia vastu juba avapoolajaga, kui lõunaslaavlased sisuliselt poole tunniga 4 : 0 juhtima asusid ja kokkuvõttes võimsa 5 : 1 võidu võtsid.

Mündivise otsustab finalisti

Finaalturniir mängiti 1968. aasta juuni alguses Itaalias – poolfinaalid peeti Napolis ja Firenzes, kolmanda koha matš ja finaal Rooma olümpiastaadionil. Esimene poolfinaal võõrustajamaa ja juba kolmandat korda Euroopa nelja parema sekka murdnud NSV Liidu vahel toimus Napolis meeletus vihmasajus ning nagu arvata oli, ei olnud see mängulises mõttes teab mis vaatemänguline kohtumine. Itaalia ja NSV Liit kohtusid omavahel jalgpallis kokku seitse korda – Itaalia suutis nende mängude peale kokku lüüa ühe, NSVL viis väravat.

Meeletut kodupubliku toetust nautinud itaallased pidid hakkama saama sisuliselt vähemuses: juba mängu alguses sai vigastada nende täht Gianni Rivera, väravateta lõppenud normaalaja järel väänas aga põlve välja kaitsja Giancarlo Bercellino. Hea mängu tegi alles teist koondisemängu pidanud Itaalia väravavaht Dino Zoff, kes oli avavile eel olnud sedavõrd närvilise olemisega, et venelaste kindamees Juri Pšenitšnikov võttis vaevaks kolleegi ergutada ja julgustada. «Ütlesin talle, et ta ei muretseks – kõik läheb hästi.»

Pšenitšnikovil oligi omapärasel moel õigus, sest kumbki väravavaht ei lasknud endale 120 minuti jooksul väravat lüüa. Kuna kordusmänguks aega ei olnud – finaal pidi toimuma juba kolme päeva pärast – ja penaltiseeriaid toona veel jalgpallis ei tuntud, jäeti edasipääseja otsustamine üheliirise mündi vastutada. Just nii – EM-finalist otsustati mündiviskega!

Saatuslik ja ajalooline toiming ei viidud läbi platsil kõigi nähes, vaid sakslasest kohtuniku Kurt Tschenscheri riietusruumis, kuhu olid kutsutud meeskondade kaptenid, itaallane Giacinto Facchetti ja venelane Albert Šesternjov. Mingil põhjusel pääsesid ruumi veel ka venelaste ründaja Aleksandr Lenjov («Mul pole õrna aimugi, kuidas ma sinna sattusin!»), NSV Liidu peatreener Mihhail Jakušin ja UEFA delegaat Agustín Pujol.

Itaallased pidasid oma kaptenit Facchettit õnnelikuks inimeseks, kuid mine tea, mis oleks võinud olla, kui ka Šesternjov oleks samamoodi nagu Facchetti inglise keelt mõiganud. Nimelt küsis kohtunik mängijatelt viske eel inglise keeles: «Heads or tails?» («Kull või kiri?») ning kui Šesternjov vaatas selle peale kohtunikule kalanäoga otsa, valis Facchetti kirja. Õigesti tegi – just tema sai 68 000 pealtvaataja rõõmuks tunnelist, rusikad püsti, väljuda.

Inglaste ajalooline pronks

Teine poolfinaal Jugoslaavia ja Inglismaa vahel oli juba hoopis teistsugune kohtumine – mäng, mis vääris lahingu nime. Kohtunik José María Ortiz de Mendíbil vilistas mängus kokku 49 viga – rohkem kui ühe iga kahe minuti kohta! Mõlemad meeskonnad paistsid silma brutaalsuse ja jõhkrusega, mis oleks tänapäeval kaasa toonud punaste kaartide laviini. Mängu ainus värav löödi 86. minutil, kui Dragan Džajić kasutas ära inglaste kapteni Bobby Moore’i hetkelise kõhkluse ja saatis palli väravasse.

Paar minutit hiljem nähti ka EM-finaalturniiride ajaloo esimest eemaldamist: Jugoslaavia vasakäär Dobrivoje Trivić astus inglaste kaitsjale Alan Mulleryle peale, misjärel kaotas kogu varasema kohtumise samuti vastaseid hakkinud Mullery pea ja virutas Trivićile jalaga kubemepiirkonda. Nii Inglise mängijad kui ajakirjanikud pidasid end kaotuse järel ohvriks, kuigi videopilt näitab, et toorutsemise poolest inglased alla küll ei jäänud.

Poolfinaalid

Itaalia – NSV Liit 0 : 0 (mündiviskega edasi Itaalia)

Jugoslaavia–Inglismaa 1 : 0

Kolmanda koha kohtumine oli taas kord sportlikus mõttes suhteliselt pingevaba – erinevalt nelja aasta tagusest vaatas seda küll sisuliselt täismaja, kuid seda vaid seetõttu, et omapärasel kombel toimus kolmanda koha kohtumine vahetult enne finaali samal staadionil, sisuliselt soojendusetendusena. Maailmameistritest inglased suutsid õige pisut oma au päästa, alistades venelased Bobby Charltoni ja Geoff Hursti tabamustest 2 : 0. Kolmas koht oli inglastel aga tagasi vaadates suurepärane tulemus – sellest paremat tulemust suurturniiril tuli neil oodata 2021. aasta suveni.

Kolmanda koha mäng

Inglismaa – NSV Liit 2 : 0

Kaks finaali

Roomas peetud finaal oli tunduvalt parem vaatamine, kui olid olnud kaks poolfinaali. Väga noore koosseisuga Jugoslaavia hoidus toorutsemisest, Itaalia aga üritas ära kasutada vastaste väravavahi Ilija Pantelići ebakindlust. Esimesena nõelasid aga ikkagi lõunaslaavlased – inglaste vastu tähelepanu keskpunkti sattunud Trivići tsenderdus jõudis avapoolaja lõpus karistusalas Dragan Džajićile, kelle esimene puude oli küll kohutav, aga teine suutis palli kuidagi kaitsjate ja väravavahi vahelt väravasse suunata.

Aega oli küll veel palju, kuid itaallaste rünnakud ei kippunud teisel poolajal vastaste värava lähedusse jõudma ja kohati meenutas Itaalia tegutsemine juba paanikaosakonda. Jugoslaavial tekkis imeline võimalus EM-tiitel kindlustada, kuid ründaja Vahidin Musemić ei suutnud palli sisuliselt tühja väravasse saata ja ta söötis selle kogemata hoopis vastaste kaitsjale. Väga võimalik, et see oli otsustav hetk, mis maksis neile tiitli – kümme minutit enne normaalaja lõppu virutas Angelo Domenghini tugeva karistuslöögi otse võrku ja viigistas seisu. Kuna rohkem väravaid ei toonud ka lisaaeg, nägi reglement ette kordusmängu kahe päeva pärast.

«Teiseks finaaliks» kogunes esmaspäeva õhtul Rooma olümpiastaadionile enam kui kaks korda vähem inimesi – 68 000 asemel 32 000. Kodupublik nägi Itaalia võitu – suuresti seetõttu, et Jugoslaavial ei olnud mitmele rivist langenud mängijale pingil väärilist asendust. Itaalial olid need aga varnast võtta – pealegi sai pärast jalaluumurdu lõpuks platsile ka tähtründaja Gigi Riva, kelle rahvuskoondise eest löödud 35 väravat on tänaseni Itaalia rekord. Rival ei läinud kaua aega, et endast märk maha jätta – juba 12. minutil tegi ta iseenda teenitud nurgalöögi järel tekkinud olukorras skoori ja viis omad juhtima.

Pärast seda, kui avamängu must lammas Musemić oli taas imelise võimaluse kasutamata jätnud, läksid itaallased lõplikult oma teed, kui 31. minutil virutas 20-aastane Pietro Anastasi palli õhust võrku. Jugoslaavial polnud enam tagasiteed – esimesse mängu oli endast liiga palju jäetud ning kasutamata võiduvõimalus painas meeskonda nii palju, et korduslahingus ei saanudki nad Itaaliale rohkem ohtlikuks.

Finaal(id)

Itaalia–Jugoslaavia 1 : 1

Itaalia–Jugoslaavia 2 : 0

Itaalia esimene EM-tiitel vallandas Roomas suure peo – Gianni Riva on näiteks meenutanud, et leidis ennast võidujärgsel hommikul Rooma Fiumicino lennujaamast, kusjuures tal polnud õrna aimugi, miks või kuidas. Maailma meedias võeti aga lõpplahendus vastu suhteliselt leigelt – peamine fookus seati hoopis sellele, kui vähe vaatemängu oli turniir pakkunud. «Kui turniirid nõuavad nüüd kaheksat või üheksat kaitsjat, et neid võita, siis nad ei väärigi võitmist,» põrutas näiteks World Socceri kirjutaja David Miller. Samas väljaandes läks Leslie Vernon veelgi kaugemale. «Need väravateta ja sihitud jalgpallimaratonid polnud midagi muud kui õudusunenägu purustusest, antipropaganda jalgpallile, mida vaatasid üle Euroopa telerite ees miljonid kannatajad.»

Fakte 1968. aasta EMi kohta

• Kui esimest kaht EMi nimetas UEFA ametliku nimega European Nations’ Cupiks ehk Euroopa rahvaste karikaks, siis alates 1968. aastast oli võistluse ametlik nimi European Football Championship ehk Euroopa jalgpallimeistrivõistlused.
• Inglase Alan Mullery eemaldamine poolfinaalis Jugoslaavia vastu oli EM-finaalturniiride ajaloo esimene – ühtlasi viimane eemaldamine, mille märgiks ei kasutanud kohtunik punast kaarti.
• Jugoslaavia kaks kaotatud finaali (1960 ja 1968) teevad neist meeskonna, kes jõudnud kõige rohkem EM-finaali ilma seda võitmata.
• Tegu on seni viimase suurturniiriga (MM või EM), kus ei osalenud Saksamaa või Lääne-Saksamaa koondis.