:format(webp)/nginx/o/2023/10/30/15688000t1h8520.jpg)
Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1992. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame järgmise aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!
Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka oktoobrikuu numbris.
Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja
1992. aasta EM-finaalturniiri korraldamisõiguse kohta ei tekkinud suuri küsimusi. 1988. aastaks, kui UEFA otsuse tegi, olid huvi üles näidanud vaid kaks riiki – Hispaania ja Rootsi. Kuna Hispaania pidi 1992. aastal juba korraldama Sevillas maailmanäitust ja mis peamine, Barcelona olümpiamänge, oli Rootsi kandidatuur selgelt paremas olukorras. Lisaks sellele oli neil taskust võtta ka salarelv: UEFA täitevkomitee liige Lennart Johansson tegi tagatubades kodumaa kasuks kõvasti lobitööd. Tema häid poliitilisi oskusi kinnitas see, et 1990. aastal valiti ta UEFA presidendiks.
Valiksarjas olid märkimisväärsemad kaotajad Lõuna-Euroopa suurjõud Hispaania ja Itaalia. Itaallastele said saatuslikuks eelkõige mängud eeldatavalt nõrgema Norraga, kus kahe võidu asemel saadi kätte vaid üks viigipunkt. Lõpuks jäädi NSV Liidu seljataha.
Hispaaniale oli valiksari aga paras kannatuste rada: pärast seda, kui korra oli juba kaotatud nii Tšehhoslovakkiale kui grupi täiseduga võitnud Prantsusmaale, saabus nende madalpunkt Reykjavíkis, kus nad Islandile 0 : 2 kaotasid. Alaliidu president ja endine koondislane Ángel María Villar olevat olnud nähtust sedavõrd häiritud, et puhkes tribüünil nutma.
Hispaania valiksari sai pentsiku lõpu: viimaseks mänguks pidid nad sõitma külla Albaaniale. Balkani riigis valitses aga parasjagu totaalne kaos: seoses kommunismi langemise ja näljahädaga olid riigis pidevad massirahutused ja rüüstamised.
Kuigi hispaanlased soovisid kohtumist mujale viia või ära jätta juba tükk aega varem, tegi UEFA lõpliku otsuse Albaania–Hispaania kohtumine ära jätta vaid päev enne kohtumise plaanitud algusaega, kui hispaanlased olid parasjagu valmistumas lennujaama sõitmiseks. Kuna kummalgi koondisel ei olnud enam edasipääsuvõimalust, otsustati mängu ka mõnel muul ajal mitte pidada.
«Olin väga hirmul. Hotelli, milles me ööbima peaksime, just rüüstati. Sealsed inimesed on näljased ja kõigeks valmis,» rääkis Hispaania U21 koondise peatreener Chus Pereda ajakirjanikele – koos A-koondisega oleks pidanud Albaaniasse sõitma ka U21 rivistus. «Moskvas röövivad skinhead’id sul tänaval riided seljast. Albaanias oleksid nad meid ilmselt ära söönud.»
Juba enam kui pool aastat varem oli sealjuures suur osa Albaania koondisest pärast võõrsilmängu Prantsusmaaga võimalust kasutanud ja Pariisi lennujaamas asüüli palunud.
Veel enne seda sattus suur osa koondislastest tragikoomiliselt pahandustesse aga hoopis Londoni Heathrow’ lennujaamas, kus neil oli teel Islandile kavas kolmetunnine ümberistumine. Nimelt olid puruvaesed ja muust maailmast suures osas ära lõigatud albaanlased seal valesti mõistnud sõnapaari duty free (maksuvaba), arvates, et poes pakutavad tooted on neile vabalt võtmiseks.
Politsei nabis 37-liikmelisest delegatsioonist lausa 30 liiget kinni ja pistis nad pokri, kahtlustades neid 2500 naelsterlingi eest kauba varastamises. Asi lõppes albaanlastele aga õnnelikult – võimud ei leidnud tõlki, mistõttu süüdistuse esitamisest loobuti ja eskorditi meeskond selle asemel Reykjavíki lennuki pardale.
Tänapäeval poleks Rootsi-sugusel riigil ilmselt võimalik üksi EM-finaalturniiri võõrustada, kuid 1992. aasta oli mõnes mõttes viimane aeg: veel viimast korda toimus EM vaid kaheksa meeskonna osavõtul. Kogu turniir peeti Rootsi lõunaosas vaid neljal staadionil, kusjuures Norrköpingus mängiti vaid 19 414 pealtvaatajat mahutaval areenil. Rootslased põhjendasid valikut pragmaatiliselt, väites, et suur raha tuleb niikuinii teleõiguste müügist, mitte staadioni piletikassast.
Alagrupp 1
Rootsi 5
Taani 3
Prantsusmaa 2
Inglismaa 2
Avamängus Michel Platini juhendatud Prantsusmaale vastu astunud rootslased said turniiri võõrustades lõpuks punni maha – mitte kunagi varem polnud nad EM-finaalturniiril mänginud. Erinevalt prantslastest (Platini oli välja rehkendanud, et alates 1988. aasta lõpust, kui temast koondise peatreener sai, oli ta meeskonnaga koos olnud vaid 40 päeva!) olid rootslased turniiriks üheskoos nädalaid valmistunud ja see kandus meeskondlikuma mängu kujul üle ka platsile. Turniiri avavärava lõigi nurgalöögiolukorrast Rootsi poolprofist keskkaitsja Jan Eriksson, kuid teisel poolajal suutis maailma kalleim jalgpallur Jean-Pierre Papin (AC Milan maksis tema eest kümme miljonit naela!) ilusa löögiga seisu viigistada.
Teises avavooru mängus näitasid taanlased, et päris statistideks nad turniirile kohale ei tulnud. Inglismaal oli küll tohutu vigastuskriis, kuid sellest hoolimata oodati neilt Taani üle võitu, aga tulemuseks oli vaid tömp 0 : 0 viik. Täpselt sama tulemusega lõppes ka inglaste teine kohtumine, sedapuhku Prantsusmaa vastu. Igavast mängust rohkem pakkusid kõneainet Inglise vutihuligaanid, kes Malmös kahe öö jooksul märulit korraldasid – tagajärjeks 22 vigastatut, kaheksa riigist väljasaatmist ja üks rüüstatud bensiinijaam.
Neljandas valikgrupis olid viimase vooruni esikoha peale heitlemas Jugoslaavia ja Taani – omavahelistes kohtumistes võitsid mõlemad tiimid võõrsilmängu, aga Taanile sai lõpuks saatuslikuks üks Põhja-Iirimaaga tehtud viik, mis nad napilt teisele kohale jättis.
Muide: samas alagrupis pidas oma läbi aegade esimese ametliku võistlusmängu Fääri saarte koondis, kes tegi kohe alustuseks «kodumängus» tulemusega 1 : 0 selja prügiseks Austrial. Kodumäng tuleb kirjutada jutumärkides, sest muruväljakute puudumise tõttu pidasid Fäärid kodumängu Rootsis Landskronas.
Olukord Jugoslaavias muutus juba valiksarja ajal veriseks. 1991. aasta juunis eraldusid senisest liitriigist Sloveenia ja Horvaatia, peagi järgnes ka Makedoonia, 1992. aastal ka Bosnia ja Hertsegoviina. See tähendas, et juba valiksarja viimastes mängudes oli Jugoslaavia koondisest, kus olid seni mängijad riigi eri osadest, alles sisuliselt Belgradi Partizani ja Crvena zvezda esindus.
Eelkõige Bosnias üha verisemaks ja julmemaks läinud sõjategevuse tõttu otsustas ÜRO julgeolekunõukogu vaid 12 päeva enne EM-finaalturniiri algust kehtestada Jugoslaaviale karmid sanktsioonid, mis sisaldasid ka rahvusvahelises spordis osalemise keeldu. 31. mail 1992 teatas UEFA, et Jugoslaavia on EM-finaalturniirilt kõrvaldatud ja nende asendajaks saab Taani.
Kaheksa päeva varem oli Jugoslaavia koondise peatreener Ivica Osim ameti maha pannud, kui riigi võimud tema kodulinna Sarajevot halastamatult pommitasid. Otsuse hetkeks oli koondis senise abitreeneri Ivan Čabrinovići käe all juba viis päeva Rootsis turniiriks valmistunud ning jättis lahkudes solvunult kõik arved maksmata.
Kuigi taanlased olid juba mõnda aega aimanud, et neil võib ootamatult tekkida võimalus finaalturniiril osaleda, ei olnud suurem osa mängijatest sellest välja teinud ja viibis klubihooaja järel puhkusel.
UEFA lõpliku otsuse järel jäi neil vaid üheksa päeva, et end turniiriks valmis panna. Kui ründajalt Flemming Povlsenilt küsiti, kas meeskond on valmis 90 minutit mängima, vastas Povlsen, et jah – 30 minutit Inglismaa, 30 Rootsi ja 30 Prantsusmaa vastu!
Taanlastest ei osatud turniiri eel mitte midagi oodata – asjatundjad ja isegi nende oma mängijad prognoosisid, et nad mängivad Rootsis kolm mängu ära ja saavad edasi puhata. Aga võta näpust…
Rootsi 1 : 0 võit Taani üle teises voorus mängis võõrustajatele kätte väga head kaardid, taanlastel tuli edasipääsuks aga loota, et nad viimases voorus ise Prantsusmaad võidavad ning Rootsi samal ajal Inglismaale ei kaota. Prantslased olevat juba enne mängu Taaniga käitunud üleolevalt, justkui oleks võit ja edasipääs vormistamise küsimus, aga tegelikult oli asi sellest kaugel. Juba kaheksandal minutil läksid taanlased Henrik Larseni väravast juhtima ning kuigi Papin suutis teise poolaja keskel viigistada, jäi viimane sõna vahetusest sekkunud Lars Elstrupile, kelle 78. minuti tabamus prantslased koju saatis.
Süüd otsiti eri kohtadest ning ilmselt oligi tegu eri asjaolude kehva kokkulangemisega. Meeskonna sees kääris pisut Marseille’i ja Pariisi Saint-Germaini klubirivaliteedi teljel, samuti leiti, et väga libedalt läinud valiksari (kaheksast mängust kaheksa võitu) oli uinutava toimega. Peatreenerit Platinid peeti aga kogenumatele mängijatele liiga lähedaseks, kuna ta oli nendega alles mõned aastad varem ise koos mänginud. Turniiri järel pani Platini ise ameti maha ning ei naasnudki treeneritöö juurde.
Taani edasipääs sõltus aga teise mängu tulemusest – inglased läksid Rootsi vastu juba kolme minuti järel David Platti väravast juhtima ning oleksid võinud juba avapoolajaga asjad ära otsustada, kuid ei suutnud otsustaval hetkel märki tabada. Teine poolaeg kuulus juba rootslastele – keskkaitsja Jan Eriksson viigistas sisuliselt oma avamänguvärava koopiaga seisu, Martin Dahlini 83. minuti iluvärav pööras kohtumise juba lõplikult Rootsi kasuks. Rootsi ja Taani edasi, Prantsusmaa ja Inglismaa väljas!
Alagrupp 2
Holland 5
Saksamaa 3
Šotimaa 2
SRÜ 2
Tiitlikaitsja Holland oli vahepealse nelja aastaga läbi teinud nii mõndagi. Meeskonna Euroopa meistriks viinud Rinus Michelsi järel said koondise peatreenerina vahepeal kätt proovida mitu meest, ebaõnnestunud 1990. aasta MM-finaalturniiril juhendas Hollandit Leo Beenhakker. 1992. aasta EMiks valmistudes otsis Hollandi vutiliit aga taas üles Michelsi telefoninumbri, mispärast meenutas Hollandi rivistus avamängus Šotimaaga üsna palju seda mansat, kes neli aastat varem Euroopa meistriks krooniti: peale peatreeneri oli algkoosseisus 1988. aasta finaaliga võrreldes lausa kaheksa sama mängijat. Kohtumise otsustas aga üks kolmest uuest nimest: 23-aastane Amsterdami Ajaxi ründaja Dennis Bergkampi 75. minuti värav tõi hollandlastele napi 1 : 0 võidu.
Teatavasti oli 1990. aastate algus Euroopa poliitilisel maastikul murdeline aeg, kus kirjutati ümber seniseid riigipiire – mitu riiki kadus kaardilt, hoopis rohkem tekkis neid aga juurde. Nii Saksamaa ühinemine, Nõukogude Liidu lagunemine kui Jugoslaavia killustumine jätsid 1992. aasta EMile oma jälje, kuid kõik täiesti erineval kombel.
Esimesena ühinesid Lääne-Saksamaa ja Ida-Saksamaa, mille kinnitas Ida-Saksamaa parlament 23. augustil 1990. Ainult et EM-valikgrupid olid loositud juba sama aasta veebruaris, kusjuures loos oli Ida- ja Lääne-Saksamaa saatuse vimkana ühte valikgruppi saatnud – Berliini müür oli langenud juba enne seda.
Idasakslased olid valmistunud 12. septembril esimeseks valikmänguks Belgia vastu ning mõnenädalase etteteatamisega otsustati mängu mitte ära jätta – selle asemel peeti samal kuupäeval Ida-Saksamaa ja Belgia vahel Brüsselis hoopis sõpruskohtumine, mis jäigi Ida-Saksamaa koondise viimaseks etteasteks. Valiksarjas osales seega juba ühtne Saksamaa ning esialgu viieliikmeline valikgrupp jäi neljaliikmeliseks.
Teises avavoorukohtumises oli tugevalt õhus suurüllatus. SRÜ meeskond ei olnud segasest poliitilisest olukorrast tingitud väga kehva ettevalmistuse ja mitme senise põhitegija (sh peatreener Valeri Lobanovskõi) taandumise järel enam üks turniiri soosikuid, kuid sellest hoolimata suutsid nad Saksamaa elu põrguliselt keeruliseks teha. Peatreener Anatoli Bõšovetsi mänguplaan oli pragmaatiline, seisnedes totaalses umbkaitses – SRÜ formatsioon oli sakslaste vastu sisuliselt 4-6-0, ilma ühegi ründajata! Berti Vogtsi juhendatav Saksamaa oli sellise lahendusega püstihädas ning kui Igor Dobrovolski 64. minutil penaltist SRÜ juhtima viis, tundus sakslaste kaotus loogilise tulemusena. Suuremast häbist päästis sakslased aga Thomas Häßleri 90. minuti karistuslöök, mis ristnurka vihisedes seisuks 1 : 1 tegi.
Avamängust julgust saades mängis SRÜ ka teise kohtumise, Hollandi vastu samasuguses kilpkonnaformatsioonis ning suutis eelmise EM-finaali kordusetenduses 0 : 0 viigi välja võidelda, samal ajal kui sakslased Šotimaast 2 : 0 jagu said. Paberi peal näeb see välja rutiinse võiduna, ent tegelikult oli tegu muus osas sisuliselt võrdse kohtumisega, kus Saksamaa kasutas oma šansid ära, šotlased mitte.
Juba mitu aastat lagunenud Nõukogude Liit jõudis formaalselt koos püsida napilt valiksarja lõpuni – viimase valikmängu mängis NSVL 13. novembril 1991, lõplikult langes Kremlis punane lipp pisut enam kui kuu aega hiljem, 25. detsembril. Kuna NSV Liidu koondis oli aga finaalturniirile pääsenud, tuli kuidagi leida lahendus, kuigi koos riigiga oli tegevuse lõpetanud ka NSV Liidu jalgpalliliit.
Seetõttu loodi 1992. aasta jaanuaris Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) jalgpalliföderatsioonide liit, mis kiirelt ka FIFAsse vastu võeti. SRÜ ajutist olemust ilmestas tõsiasi, et 12 riiki, kes ühenduse moodustasid (endised Nõukogude vabariigid, välja arvatud Balti riigid), taotlesid ka ise samal ajal FIFA liikmelisust.
Nõnda ei osalenudki 1992. aasta EMil ei Nõukogude Liit ega Venemaa, vaid hoopis SRÜ (ingliskeelse lühendiga CIS). Kolm finaalturniiril peetud kohtumist jäidki selle omalaadse koondisetaolise moodustise viimasteks.
Huvitava nüansina mängiti nende mängude eel rahvushümni asemel Beethoveni 9. sümfoonia kuulsat osa «Ood rõõmule», mida tuntakse ka Euroopa Liidu hümnina.
Sarnase ühisvõistkonnaga oldi väljas ka Barcelona olümpiamängudel, kus võisteldi olümpialipu all ning kuulati võidu korral olümpiahümni, samal ajal kui Eesti, Läti ja Leedu olid juba väljas oma koondisega.
Otsustav voor viis seega taas kord vastamisi vanad rivaalid Saksamaa ja Hollandi, mis tuletas paljudele meelde, et alles neli aastat varem oli Holland poolfinaalis sama vastasseisu võitnud. Vahepealsel 1990. aasta MMil oli Saksamaa saanud kaheksandikfinaalis 2 : 1 võiduga revanši. Seekord oli aga taas Hollandi kord – juba neljandal minutil viis Frank Rijkaardi pealöök Oranje juhtima ning avapoolaja lõpuks oleks eduseis võinud võimaluste arvu poolest kasvada ka palju suuremaks, kuid Robert Witschge väravast püsis see «vaid» 2 : 0 peal. Teiseks poolajaks tõi Saksamaa kaitseliini hilisema Ballon d’Ori võitja Matthias Sammeri, misjärel nägi nende esitus hoopis parem välja – Jürgen Klinsmann lõi kohe 53. minutil ühe kolli tagasi ning viik oli samuti korduvalt lähedal, kuid viimane sõna jäi hoopis Dennis Bergkampile, kes 72. minutil lõppskooriks 3 : 1 vormistas.
Ebasobiv tulemus Šotimaa–SRÜ mängust oleks võinud sakslased kaotuse järel poolfinaalist eemale jätta, kuid neil oli õnne: kahe viigiga end heasse positsiooni sättinud SRÜ alahindas šotlasi ja ei olnud mänguks korralikult valmis. Ründaja Andrei Kantšelskis on hiljem meenutanud, et tema hinnangul arvasid koondise treenerid millegipärast, et kuna kaks SRÜ mängijat – Oleksi Mõhailõtšenko ja Oleh Kuznetsov – mängisid Šoti klubis Rangersis, tuleb matš nende jaoks eriti kerge. Reaalsus oli aga risti vastupidine – kaks õnnelikku väravat viisid Šotimaa juba esimese veerandtunniga 2 : 0 ette ning Gary McAllisteri 84. minuti penalti pani täpi i-le. Mõlemad meeskonnad sõitsid koju – šotlased said suurest võidust natukenegi lohutust, SRÜ koondise lühike tee oli sellega aga lõppenud. Vähem kui kaks kuud hiljem mängis oma esimese kohtumise juba Venemaa koondis, aga näiteks Ukraina oli esimese sõpruskohtumise pidanud juba aprillikuus, enne EM-finaalturniiri.
Poolfinaalid
Rootsi – Saksamaa 2 : 3
Holland – Taani 2 : 2, pen 4 : 5
Üle noatera poolfinaali pääsenud Saksamaa kasutas sülle kukkunud võimaluse ära esmaklassiliselt, lülitades kodupubliku kurvastuseks Rootsi kena 3 : 2 võiduga konkurentsist. Samamoodi nagu alagrupimängudes säras ründav poolkaitsja, 166 sentimeetriga turniiri kõige lühem mängija olnud Thomas Häßler, kes tegi alustuseks taas otse karistuslöögist skoori, ülejäänud tabamused kirjutati Karl-Heinz Riedle nimele. Rootsi suutis kahel korral küll vahe tagasi üheväravaliseks muuta, kuid Kennet Anderssoni 89. minuti värav tuli natuke liiga hilja, et rootslastel oleks olnud jaksu ja aega viigiväravat jahtida. Juba poolfinaali jõudmine oli nendele suur kordaminek.
1992. aasta EM-finaalturniir oli viimane turniir, mis peeti veel vanade reeglite järgi, mille kohaselt oli väravavahtidel lubatud käega puudutada tiimikaaslaste sihilikke tagasisööte.
Kuigi sageli on väidetud, et reeglit muudeti just nimelt Taani koondise tõttu, kes võidukal EMil sageli aega raiskas, kui Peter Schmeichel andis palli oma kaitsjatele, kes selle talle siis tagasi kätte kõksasid, siis tegelikult oli reeglimuudatuse kiirendi 1990. aasta MM, kus selline taktika pealtvaatajaid igavlema pani.
Näiteks mõõdeti ära, et kohtumises Iirimaa ja Egiptuse vahel hoidis iirlaste väravavaht Pat Bonner mängu jooksul palli käes lausa kuus minutit!
Taani koondis oli hoolimata alagrupist edasi pääsemisest endiselt minimaalsete ootustega ning võttis asja mõnusa lõtvusega, mis neile kokkuvõttes ilmselt tohutult kasuks tuli. Peatreener Richard Møller Nielsen suhtus mitu nädalat pastat õginud mängijate soovidesse mõistvalt ning lubas nad mängueelse treeningu järel kohalikku McDonald’sisse koos neid eskortinud politseinikega keha kinnitama. Kohalik meedia ristis taanlased seepeale Big Mac Gangiks.
Ebastandardne sööming tuli neile igatahes kasuks, sest Hollandi vastu mindi juba viiendal minutil Henrik Larseni pealöögist juhtima – sealjuures olid enne kaitses eksinud nii Frank de Boer kui Ronald Koeman. Holland vastas aga 23. minutil, kui Frank Rijkaardi peaga antud söödu virutas põrkega väravasse Dennis Bergkamp.
1986. aastal sai Taani alles oma esimese profiklubi. Amatöörluse hülgas esimesena Brøndby.
Kaks võitu sai kogu turniiri peale Taani koondis kirja. See on alates 1980. aastast, kui turniiri suurendati kaheksa meeskonnani, kõige väiksem võitude arv, mille turniiri võitja on kirja saanud.
29 aastat tuli Taani koondisel pärast 1992. aasta turniiri oodata, enne kui taas EMil esinelikusse jõuti. See on suurim ajaline vahe, mis on jäänud ühe koondise kahe järjestikuse esinelikukoha vahele.
Vaid kümme minutit hiljem läksid taanlased aga taas juhtima – taas kord oli värava autor Larsen, kes põrutas karistusalas lahtiseks jäänud palli võrku. Teisel poolajal jätkasid taanlased kartmatult ründamist ning olid korduvalt lähedal ka kolmandale väravale, ent mängu ei suudetud ära otsustada. Pealekauba kaotasid nad ühe oma parematest meestest – enne juba kollase kaardi saanud ja seetõttu finaaliks niikuinii mängukeelu teeninud vasakkaitsja Henrik Andersen põrkas pahasti kokku Ruud Gullitiga ning jäi maas istudes täiest kõrist šokis röökima: tema vasak põlvekeder oli puruks ja kõigele lisaks veel ka tavapärase asupaiga kehas maha jätnud. Platsile sai Andersen naasta alles sisuliselt aasta hiljem.
Lõpuminutitel gaasi juurde andnud hollandlased jõudsid lõpuks siiski sihile: 86. minutil ei suutnud taanlased vastaste nurgalööki klaarida ning poolkaitsja Rijkaard virutas lahtise palli väravasse, viies mängu lisaajale. Lisaajal olid hollandlased ohtlikumad, kuid kõige ärevamal hetkel suutis Taani kaitsja Claus Christiansen palli väravajoonelt päästa ning edasipääseja selgitamiseks tuli appi võtta penaltiseeria.
Kuigi penaltiseerias näis eelis olevat pisut värskema olemisega hollandlastel, läksid asjad teist rada pidi. Saatuse ninanipsuna oli kogu seeria ainus eksija neli aastat varem Hollandi Euroopa meistriks tassinud Marco van Basten, kelle löök oli Peter Schmeichelile mugaval kõrgusel ja tõrjutav. Hollandi väravavaht Hans van Breukelen üritas küll korduvalt taanlasi psühholoogiliste nõksudega mõjutada, kuid kõik nende viis lööki läksid sisse – hoolimata sellest, et van Breukelen lausa kolmele löögile näpud vahele sai!
Finaal
Taani – Saksamaa 2 : 0 (18. John Jensen, 78. Kim Vilfort)
Hollandi kaotus penaltiseerias tähendas seda, et teine suur, Hollandi–Saksamaa duell jäi sel turniiril ära. Sakslased alustasid turniiri suursoosikuna ning kuigi alagrupis saadud kaotus hollandlastelt oli nende teel tagasilöök, olid hollandlased nüüd taanlaste poolt auti lükatud, ning finaali eel võisid sakslased suhteliselt enesekindlad olla, et nad suudavad taanlaste heatujumulli puruks torgata.
Finaalis läksid kokku turniiri kõige parema ja kõige juhuslikuma ettevalmistusega meeskonnad. Saksamaa delegatsioon koosnes kokku 52 inimesest ning sisaldas näiteks nelja treenerit, kaht meditsiiniprofessorit ja nelja massööri, mis oli toonaste standardite järgi enneolematu.
Taani koondise imelise triumfi tegi veelgi erilisemaks ja uskumatumaks asjaolu, et nende tolle aja parim mängija, FC Barcelonaga samal kevadel Euroopa karika (praeguses mõttes Meistrite liiga) võitnud Michael Laudrup otsustas koondisega mitte liituda.
Juba paar aastat varem oli Laudrup otsustanud erimeelsuste tõttu koondise peatreeneri Richard Møller Nielseniga rahvusmeeskonna esindamisest loobuda, kusjuures temaga lõid kampa ka noorem vend Brian ja poolkaitsja Jan Mølby. Kui taanlased ootamatult finaalturniirile pääsesid, otsustas Brian Laudrup koondisega liituda, Michael pidas aga meeskonna võimalusi nii väikeseks, et ei suvatsenudki oma puhkust rikkuma hakata, ning ei tulnud kohale.
Taanlased ise on teoretiseerinud, et nii veider kui see ka ei tundu, ei oleks nad koos Michael Laudrupiga ilmselt Euroopa meistriks tulnud, kuna ründava mängijana ei olnud nn musta töö tegemine tema tugevus ning platsile said hoopis need mängijad, kes jaksasid ja tahtsid ka kaitses tööd rabada.
Michael Laudrup naasis Møller Nielseni juhendatavasse koondisesse 1993. aastal ning mängis koondises oma karjääri lõpuni ehk 1998. aasta MM-finaalturniirini, saades kirja 104 mängu ja 37 väravat.
Kohtumine algaski sakslaste survega ning Peter Schmeichel Taani väravasuul pidi korduvalt sekkuma. Taani kapten Lars Olsen on meenutanud, et kui sakslased oleksid mõne neist võimalustest sisse löönud, oleks mäng vaat et tehtud olnud, sest selleks hetkeks andis puudulik ettevalmistus taanlastele kõvasti tunda.
19. minutil juhtus aga risti vastupidine. Kim Vilfort röövis paremal äärel Andy Brehmelt palli ning kuigi tundus, et kohtunik määrab vea, siis vile vaikis. Flemming Povlsen otsustas loogilise lahenduse – tsenderduse – asemel palli sööta hoopis pisut tagasi karistusala joonele, kust John Jensen selle elu väravaks lati alla kõmmutas. Löök oli sedavõrd tugev, et kuigi see lendas üsna Saksamaa väravavahi Bodo Illgneri lähedalt, ei jõudnud ta piisavalt kiirelt reageerida.
Keskpoolkaitsja Jenseni värav oli seda üllatavam, et ta oli tuntud väga kehvade pealelöökide poolest. Alatihti kippus ta lüües taha kalduma, mis saatis tema löödud pallid sageli üle värava. Taani koondises sai ta lõpuks 69 mänguga kirja kolm väravat, turniiri järel Arsenali siirdudes lõi ta seal nelja hooaja ja 133 mänguga vaid ühe värava.
Teisel poolajal muutus mäng (eriti selle kohta, et tegu oli suurvõistluste finaaliga) kohati lausa uskumatult lahtiseks. Ühel hetkel oleks sisuliselt minuti jooksul äärepealt sündinud kolm väravat – esmalt oli suurepärane šanss taanlastel, seejärel kaks tükki järjest sakslastel. Korra oli Taani päästeingliks keskkaitsja Kent Nielsen, korra väravavaht Schmeichel.
Kui ise ei löö, lüüakse sulle. Ja vahel täiesti reeglivastaselt! 78. minutil said surve all olnud taanlased palli vastase väljakupoolele viia. Kim Vilfort, kes mängis tegelikult keskpoolkaitses, oli pidevalt mängijaks, kes vasturünnakutel Saksamaa kaitseliini taha sööstis, ning ka selles olukorras käitus ta sisuliselt ründajana, võttes vastase väravast umbes 30 meetri kaugusel vastu söödu. Kordused näitasid hiljem, et ta kasutas selleks käe abi – kohtunikud seda aga ei näinud ning Vilfort saatis kaht kaitsjat ennetades palli postipõrkega väravasse. 2 : 0 oli tablool, kuigi mängu sisuliselt otsustanud värav ei oleks tegelikult tohtinud lugeda.
Taani koondise eest finaalis mõlemas löödud väravas osaline olnud 29-aastase poolkaitsja Kim Vilforti lugu oli üks EMi traagilisemaid. Kui kogu Taani koondis saabus turniirile vähese ettevalmistuse pealt, siis Vilfortil oli veel vähem aega end vormi saada: nimelt oli tema seitsmeaastane tütar Line raskelt leukeemiasse haigestunud ning juba turniiri eel haiglaravil. Kuna arstid kinnitasid, et tüdruku organism reageerib ravile hästi, liitus Vilfort teistest mõned päevad hiljem koondisega.
Esimeses kahes mängus kaasa teinud Vilfort naasis seejärel Kopenhaagenisse tütre juurde, kelle seisund oli vahepeal taas halvenenud. Pealegi paistsid Taani edasipääsulootused selleks ajaks väga peenikesed.
Kuigi mängija ei tahtnud naise ja lapse juurest lahkuda, veenis perekond ta poolfinaali eel ümber ja saatis pereisa Rootsi poolfinaali mängima – õnneks ei olnud vaja kaugele reisida. Kuigi võib vaid ette kujutada, kui keeruline võis tal olla mänguks keskenduda, mängis ta poolfinaalis Hollandi vastu ka enda kinnitusel ühe oma karjääri parema mängu, pannes penaltiseerias täpse löögiga täpi i-le.
Poolfinaali järel naasis Vilfort kohe Kopenhaagenisse, kus tütar Line ise veenis teda veel ühe korra Rootsi sõitma ja oma elu suurimas mängus osalema. Meeskonna juurde tagasi jõudis Vilfort alles mängueelsel õhtul, kuid sellest hoolimata kuulus ta taas algkoosseisu ja tõusis finaali üheks kangelaseks.
Vilforti suur rõõm imelisest võidust jäi paraku üürikeseks, sest vaid paar nädalat hiljem tuli Linel rängale haigusele alla vanduda.
Viimasel veerandtunnil ei jagunud sakslastel enam jaksu, et üritada väga maruliselt kaht väravat lüüa. Ilus hetk oli ka tribüünil, kus nii mõnedki sakslasest fännid, kes olid mängule kaasa võtnud täispuhutavad võidukarikad, siirdusid tribüünil Taani fännide juurde, et mängukarikad neile kinkida. Taani võit oli EM-finaalturniiride ajaloo suurim šokk, püsides nii kuni 2004. aastani. Kuigi taanlasi süüdistati nii mängutempo inetus tapmises kui kaootilises mängustiilis, võttis sakslaste peatreener Berti Vogts asja tabavalt kokku: «Igaüks, kes suudab võita Prantsusmaad, Hollandit ja Saksamaad, on vääriline tšempion.»
Päev pärast finaali tervitas Kopenhaagenis vutikangelasi paraad ligi miljoni inimesega. Paar tuhat kilomeetrit lõuna pool jätkus endises Jugoslaavias aga verine ja julm sõda. Kes teab, milliseks oleks turniir kujunenud ilma selleta.
/nginx/o/2023/01/06/15065521t1he857.png)