/nginx/o/2023/07/06/15439152t1h1e7e.jpg)
Ajakiri Jalka jätkab veebruarikuu numbris alguse saanud tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1976. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame 2024. aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!
Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka juunikuu numbris.
Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja
Läbi aegade viies EM-finaalturniir toimus vanas tuttavas formaadis: 32 koondist üle Euroopa asusid valiksarjas nelja finaalturniiripääset jahtima ning valiksari koosnes neljaliikmelistest alagruppidest ja sisuliselt veerandfinaalide kohta täitnud play-off’ist, kuhu pääses iga valikgrupi võitja.
Nagu ikka, sattus juba alagrupifaasis kokku mitu väga tugevat meeskonda, mis tähendas, et nii mõnelgi ehk tiitlimõtteidki mõlgutanud koondisel lõppes teekond juba alagrupiturniiri järel.
Hirmkõva seltskond sattus kokku näiteks 5. valikgruppi, kus oli koos lausa kolm 1974. aasta MM-finaalturniiril mänginud koondist, kusjuures Holland ja Poola olid MMil saanud teise ja kolmanda koha, Itaalia aga ülinapilt kaheksa seast välja jäänud! Vägeva kolmiku kõrval üritas kaarte segada Soome, kes suutiski itaallastelt võõrsil viigipunkti näpistada. Grupi võidu sai lõpuks napilt Holland, kes edestas Itaaliat vaid ühe punktiga ja Poolat pelgalt parema väravate vahega – kusjuures Hollandi meeskonna sisekliima oli hoolimata äsjasest MM-finaali jõudmisest omadega täiesti mudas. FC Barcelonas mänginud kaht Johanit – Cruyffi ja Neeskensit – süüdistasid mitu tiimikaaslast staaritsemises. See tipnes enne kohtumist Poolaga suisa kähmlusega ja ultimaatumiga: Cruyff, Neeskens ja Wim van Hanegem tegid treeneritele selgeks, et koondisest lähevad kas kaks PSV mängijat või nemad. Raskesse olukorda pandud peatreener George Kobel otsustas tähtede kasuks ning üle noatera suutiski Holland väga keerulise grupi võita, hoolimata sellest, et võõrsil kaotati nii Poolale kui Itaaliale.
Üllatuslikult pääses ainsa Briti saarte võistkonnana veerandfinaali Wales, kes alustas valiksarja küll Viinis kaotusega Austriale, kuid võitis seejärel ülejäänud viis kohtumist, millest magusaim oli võõrsil Ungari üle. Play-off’is said nad vastaseks Jugoslaavia, kes suutis Walesi kõrval ainsana kuuest mängust viis võita – ühtegi täiseduga meeskonda valiksarjas ei olnudki. Kaheksa parema sekka jõudsid veel Tšehhoslovakkia, Hispaania, Nõukogude Liit, Belgia ja turniirile nii valitseva Euroopa kui maailmameistrina tulnud suursoosik Lääne-Saksamaa.
Valiksarja lõpetanud play-off’is said neljast paarist kolmes edasi soosikud (Jugoslaavia–Wales 3 : 1; Holland–Belgia 7 : 1; Lääne-Saksamaa – Hispaania 3 : 1), kuid ühes sündis siiski üllatus – nimelt ei suutnud kõigil eelmistel EM-finaalturniiridel kohal olnud Nõukogude Liit seekord marjamaale pääseda, kui Tšehhoslovakkia vastu kaotati avamäng 0 : 2, mistõttu kodus tehtud 2 : 2 viigist edasipääsuks ei piisanud. Esimese Euroopa meistri koondis tegi valiksarja jooksul sealjuures suure muudatuse: pärast seda, kui Konstantin Beskovi käe all valikgrupi avamäng Iirimaale võõrsil lausa 0 : 3 kaotati, määrati koondise peatreeneriks Kiievi Dinamo vaid 35-aastane loots Valeri Lobanovskõi.
Dinamoga suurt edu nautinud Lobanovskõi üritas ka koondise võimalikult Dinamo nägu voolida – NSVLi koondise eest jooksis sageli ühes mängus platsile vaat et kümmekond Dinamo meest, kellele oli lisatud mõni üksik Moskva CSKA või Spartaki pallur. Lobanovskõi leidis, et üksteise hea tundmine kaalub individuaalse kvaliteedi üle, kuid valus allajäämine raputas Nõukogude jalgpalli põhjalikult. Kiievis (kus siis veel?) peetud kodumängu oleksid nad peaaegu kaotanud, kui hilisema Ballon d’Ori võitja Oleh Blohhini 87. minuti iluvärav poleks seisu viigistanud. Muide, Nõukogude Liidu koondis ei kaotanudki lõpuks ühtegi kodus peetud EM-valikmängu – neid oli kokku 55 tükki.
Lobanovskõile näidati kaotuse järel ust, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et koondise tüüri juurde jõudis ta mõne aasta pärast tagasi. Kaitsja Volodõmõr Troškin on aga hiljem meenutanud, et mitu NSVLi koondislast kirjutas Lobanovskõile selle mängu järel lahkumisavalduse – viimasest 12 kuust üheksa olid nad veetnud treeningulaagrites, kus füüsist ja vaimu teritati muu hulgas sõjaväemaiguliste takistusradade läbimisega.
Jugoslaavia ja Walesi kohtumised osutusid veerandfinaalide kõige tulisemaks – ja mitte selle sõna parimas tähenduses. Pärast Zagrebis peetud avamängu, kus Jugoslaavia juba avaminutil juhtima läks ja Cardiffis toimunud kordusmängule lõpuks 2 : 0 edu kaasa võttis, läksid asjad päris käest ära. Kuigi kohtumist vilistas 1970. aasta MM-finaalis õigust mõistnud idasakslane Rudi Glöckner, ei suutnud ka tema mängu korralikult hallata ning asjad kiskusid kiiva juba mängu alguses. Esmalt karistas Glöckner Leighton Phillipsi ja Dražen Mužinići konfliktis kollase kaardiga vaid Phillipsit, kuigi Mužinić oli olukorra tegelik algataja; juba 19. minutil määras olukorrast üsna kaugel olnud vilemees Walesi kahjuks kaheldava penalti, mille Josip Katalinski kodupubliku meelehärmiks realiseeris.
Glöckner ei leidnud endale Walesis sõpru ka teisel poolajal, kui tühistas kodumeeskonna viigivärava järel nende 2 : 1 värava – seekord üsna küsitava ohtliku mängu tõttu. Walesi poolehoidjad muutusid tribüünidel suurest vihast juba metsikuks ning üritasid väljakule tungida, mõnel see ka õnnestus. Glöckneri õnnetu õhtu aga jätkus, kui ta Terry Yorathit vaatamata mitmele väga jõhkrale toorutsemisele punasest kaardist säästis. Wales sai mängu lõpus veel kasutada ka penalti, ent sellesama Yorathi löögi suutis Enver Marić tõrjuda.
Lõpuvile järel tungisid platsile sajad Walesi fännid – läks tarvis 16 politseinikku, et Glöckner kuidagi riietusruumi eskortida. Märuli käigus sai üks neist kaelahaava, kui vilemehe suunas loobitud nurgalipp hoopis võmmi tabas. Oma koosa said ka Jugoslaavia mängijad – Jurica Jerković virutas ühele waleslasele, kes teda tunnelis sõimama tuli, suisa rusikaga.
UEFA kavatses rahutuste tõttu Walesi esialgu järgmiselt EM-turniirilt karistuseks välja jätta, ent kompromissina pidi Wales järgmise valiksarja kodumängud hoopis tühjade tribüünide ees mängima. Jugoslaavial läks aga palju paremini: nemad said endale käesoleva finaalturniiri korraldusõiguse.
Hoolimata sellest, et vähem kui kuu aega enne finaalturniiri toimunud veerandfinaalis sai Holland naabri Belgia üle kahe mängu kokkuvõttes veenva 7 : 1 võidu, saabusid nad Zagrebis peetud poolfinaalile Tšehhoslovakkia vastu väga segases seisus. Peatreener George Knobeli läbisaamine tiimi staaridega oli kehv ning turniiri eel andis ta Hollandi jalgpalliliidule suisa lahkumisavalduse, ent alaliit oli nõus selle alles pärast turniiri vastu võtma. Meeskond läks poolfinaalis Tšehhoslovakkiat sisuliselt mütsiga lööma – kõigi mõtted olid juba finaalis, kus oleks pidanud ees ootama kahe aasta taguse MM-finaali korduslahing Lääne-Saksamaa vastu ja suurepärane revanšivõimalus.
Kohtumine oli tormiline nii otseses kui kaudses mõttes. Zagrebis ladistas kogu õhtu sellist vihma, et waleslasest peakohtunik Clive Thomas hoidis mängueelsel tseremoonial kaptenite kohal vihmavarju ning väljakule joonistatud jooni võis juba avapoolaja keskel vaid aimata. Libedal väljakul mängiti kõva tempoga ning juba esimese veerandtunni järel võis aimata, et turniirile 17mängulise kaotuseta seeria järel sõitnud Tšehhoslovakkia on märksa tugevam, kui paljud ehk arvasid. Kui kaitsja Anton Ondruši täpne pealöök 19. minutil Tšehhoslovakkia juhtima viis, oli see ärateenitud eduseis.
Teisel poolajal läks mäng ka tulisemaks. Slovakist paremäär Jaroslav Pollák teenis 60. minutil Johan Neeskensi mahaniitmise eest teise kollase kaardi ja saadeti duši alla. Kui avavärava autor Ondruš tosin minutit hiljem totrast omaväravast seisu viigistas, paistis justkui, et hollandlased on nüüd jalad alla saanud ja lähevad võidu peale välja – ainult et vaid kolm minutit hiljem teenis Neeskens ise punase kaardi, kui virutas Zdeněk Nehodale jalaga!
Normaalaja lõpus olid hollandlased küll väravale natuke lähemal, kuid lisaajal leidis Tšehhoslovakkia uue hingamise ja Nehoda pealöök viis nad 114. minutil 2 : 1 juhtima. Väravajärgses saginas näitas kohtunik punast kaarti ka Hollandi poolkaitsjale Willem van Hanegemile, kes üritas talle selgeks teha, et väravale eelnes tegelikult viga Johan Cruyffi vastu. Topelthoop röövis hollandlastelt moraali ja František Veselý 118. minuti koll oli Tšehhoslovakkiale täpp i-l.
Kuigi Cruyff oli kolmekordne Ballon d’Ori võitja, ei suutnud ta selles mängus endast korralikku märki maha jätta ning turniirilt lahkudes esitas ta alaliidule järjekordsed nõudmised: muu hulgas soovis ta koondises vähem ja kergemaid treeninguid ja mängimise eest rohkem raha. Lõpuks jõudis ta platsile oranžis särgis veel vaid viies kohtumises.
Päev hiljem Belgradis peetud teine poolfinaal Jugoslaavia ja Lääne-Saksamaa vahel ei jäänud draama poolest sugugi esimesele alla, kuid seda positiivses mõttes – selles mängus ei tõusnud kohtuniku taskust mitte ühtegi kaarti.
Koduväljakul mänginud Jugoslaavia alustas maailmameistrite vastu bravuurikalt – kohtumise avapoolaega on hiljem nimetatud ka Jugoslaavia koondise läbi aegade parimaks 45 minutiks. Nende eduseis oleks võinud vaheajaks vabalt olla isegi mitme värava võrra suurem, kuid isegi Danilo Popivoda ja Dragan Džajići väravatest saadud 2 : 0 järel tundus, et vägev võit võib olla vormistamise küsimus.
Teisel poolajal jätkus esiti võõrustajate pealetung, kuniks mängu tõi pöörde olukord, kus Jurica Jerković ei suutnud sisuliselt tühjale väravale pihta saada – õige pea peale seda said sakslased tänu massiivsele rikošetile ühe värava tagasi ning olid ühtäkki vastamisi Jugoslaaviaga, mis ei olnud enam nii enesekindel, täpne ja hirmuäratav. Ometi oli sakslastel viimase veerandtunniga vaja veel üht tabamust, et mäng lisaajalegi viia. Areen oli küps uue kangelase sünniks.
Selleks sai 22-aastane koondisedebütant Dieter Müller, kelle sakslased 79. minutil vahetusest mängu saatsid. Juba esimese puutega lõi ta kolm minutit hiljem peaga viigivärava ning kinnistas end lisaajal Saksamaa vutiajalukku, realiseerides 115. ja 119. minutil kaaslaste suurepärase eeltöö 4 : 2 võiduks. Helmut Schön oli taskust välja tõmmanud jokkeri, kes debüteeris koondises EM-poolfinaalis kübaratrikiga!
Poolfinaalid
Tšehhoslovakkia–Holland 3 : 1 (l.a)
Jugoslaavia – Lääne-Saksamaa 2 : 4 (l.a)
Dieter Müller on hiljem meenutanud, et idee ta poolfinaalis mängu panna ei olnud üldse Lääne-Saksamaa peatreeneri Helmut Schöni oma, vaid hoopis abitreeneri Jupp Derwalli teene. Ja selle eest, et debütant üldse meeskonda mahtus, tuleb tal tänada Klaus Toppmöllerit, kes mõni nädal enne turniiri algust maanteel oma Ferrariga suure avarii tegi.
Tulevase abikaasaga koos kihutades kaotas Toppmöller auto üle kontrolli ning rammis vastassuunas liikunud USA armee sõidukit. Kuigi asjaosaliste vigastused ei olnud väga tõsised, otsustas Toppmöller enda sõnul minna abi otsima ning kadus tükiks ajaks metsa, kust ta politseikoerte abil alles järgmisel pärastlõunal üles leiti. Kui esialgu väitis 24-aastane vutimees, et kaotas peapõrutuse tõttu suunataju ja sattus ekslema, tunnistas ta paarkümmend aastat hiljem, et veetis tegelikult suure osa ajast oma hea tuttava alkoholiga…
Toppmülleri koondisekarjäär, mis oli vaid kaheksa päeva varem Hispaania vastu resultatiivselt alanud, kestis seejärel veel vaid kahe kohtumise jagu 1979. aastal. Peatreenerina tegi ta aga korraliku karjääri, juhendades sajandivahetuse paiku muu hulgas Frankfurdi Eintrachti, Leverkuseni Bayerit, Hamburgerit ja Gruusia koondist.
Isegi kolmanda koha kohtumine osutus haruldasel kombel põnevaks ja haaravaks jalgpallimänguks. Kui hollandlaste puhul oleks võinud arvata, et nendele endile šokina tulnud kaotus poolfinaalis ja mängukeeldude-vigastuste tõttu muutunud koosseis mõjuvad nende moraalile kehvasti, siis tegelikult pakkusid nad Jugoslaaviaga kahasse väga ilusa jalgpallimatši. Seekord suutis Jugoslaavia 0 : 2 kaotusseisust välja tulla ja kohtumise lisaajale viia, kuid seal tõi Ruud Geelsi tabamus Hollandile 3 : 2 võidu. Jugoslaaviale lõppes kodune turniir küll kahe kaotusega, kuid häbeneda polnud midagi – kahe aasta tagustele MM-finalistidele anti mõlemas kohtumises väärikas lahing.
Kolmanda koha mäng
Holland–Jugoslaavia 3 : 2 (l.a)
Omade kaotus poolfinaalis tähendas sisuliselt seda, et kodupublikule turniir enam suurt huvi ei pakkunud – Marakana hüüdnime kandvale staadionile, kuhu vaid aasta varem oli karikavõitjate karika poolfinaali Belgradi Crvena zvezda ja ungarlaste Ferencvárose vahel vaatama tulnud 110 000 inimest, saabus EM-finaaliks vaid 30 000 silmapaari. Tšehhoslovakkiast kohale sõitnud fänne oli täpselt kolm!
Kohtumine ise oli aga sellest hoolimata fantastiline ning läks tõeliselt käima juba varakult: Ján Švehlík viis Tšehhoslovakkia juba kaheksandal minutil lähilöögiga juhtima, kuid selle järel võtsid soosikutest sakslased initsiatiivi enda kätte, jäädes aga mitmel korral alla vastaste väravavahi Ivo Viktori tõrjetele. Hoopis Tšehhoslovakkia oli see, kes järgmise värava lõi – 25. minutil lasi Karol Dobiaš oma 100. koondisemängu pidanud Franz Beckenbaueri peaga klaaritud pallil karistusala taga korra põrgata ning virutas seejärel madala terava löögi väravasse.
Kaheväravaline eduseis oli aga üürike: juba kolm minutit hiljem leiti karistusalast üles ei keegi muu kui seekord algkoosseisu pääsenud Dieter Müller, kes vahe taas üheväravaliseks kahandas. Müllerile oli see koondisevutis juba neljas värav vaid 80 mänguminuti jooksul!
Teisel poolajal oli mõlemal meeskonnal ports võimalusi mäng enda kasuks kallutada – Ivo Viktor säras Tšehhoslovakkia väravasuul mitme suurepärase tõrjega, kuid sakslased jätkasid surumist. Viigivärav saadi kätte alles 89. minutil ja üsna ootamatust kohast: väravaesisele antud nurgalöök oleks võinud olla Viktori saak, kuid vaid 172sentimeetrine Bernd Hölzenbein suutis Anton Ondruši haardest vabaneda ja imekombel väravavahti õhuvõitluses edestada. Jälle lisaaeg!
Esimest korda sel turniiril jäid lisaajal väravad löömata, mis tähendas, et esimest korda koondiste suurturniiride ajaloos tuli finaali võitja otsustada penaltiseerias. Sealjuures lepiti vajadusel penaltiseeria kasutamine kokku vaid mõni tund enne mängu – UEFA oli valmis kaks päeva hiljem ka kordusmängu korraldama, kuid meeskonnad olid ühel meelel, et võitja võiks selguda samal päeval.
Toonasest ajast pärit Saksa jalgpalli aastaraamat kirjeldab, kuidas isegi meeskonna tippmängijad olid penaltiseeria eel ebakindlad ja ei soovinud lööma minna. Vasakkaitsja Bernard Dietz ja paremäär Uli Hoeneß väitsid, et on liiga väsinud, et lööma minna, kapten Franz Beckenbauer vabandas end õlavigastusega välja. Keskkaitsja Hans-Georg Schwarzenbeck pelgas, sest polnud üheksa aastat ühtegi penaltit löönud. Lõpuks pakkus end vabatahtlikuna välja väravavaht Sepp Maier, kuid Beckenbauer naeris ta välja.
Hoolimata sellest, et penaltiseeriad olid toona veel üsna uus nähtus, ei oleks seeria alguse järgi seda pruukinud arvata – seitse esimest penaltit löödi sisse väga kindlalt ja väravavahtidele erilist võimalust ei jäetud. Esimene eksija oli sakslaste neljas lööja Hoeneß, kes seeria eel väsimust kurtis.
«Vaatan tavaliselt, kuhu väravavaht liigub, ja löön siis palli teise nurka. Seekord olin aga nii väsinud, et ma ei soovinud riskida ja läksin lihtsalt täie jõuga lööma. Nägin, kuidas pall raketi kombel aina ülespoole tõusis ja pilvede poole lendas. Sel hetkel muutus kõik minu ümber halliks,» sõnas mees, kes asus juba kolm aastat hiljem Müncheni Bayerni peadirektoriks ja veetis klubis mängija ja ametnikuna kokku 49 aastat.
Otsustav löök sattus seega Tšehhoslovakkia keskväljamehele Antonín Panenkale. Hetkel, kui paljud teised oleksid ehk pinge all murdunud, suutis Panenka korda saata väikestviisi jalgpallirevolutsiooni: kuna Sepp Maier hüppas kiirelt enda poolt vaadatuna vasakule, kõksas Panenka palli kerge puudutusega õhku. Lausa naeruväärselt nõrk löök otse keskele lendas justkui aegluubis võrku, agoonias Maieril polnud midagi teha.
Finaal
Tšehhoslovakkia – Lääne-Saksamaa 2 : 2 (pen 5 : 3)
Euroopa ajakirjandus oli Panenka löögist loomulikult vaimustunud – see ristiti mitmel pool langeva lehe löögiks, kuid tänapäevalgi, peaaegu pool sajandit hiljem tunneme seda eelkõige Panenkana.
Tšehhoslovakkia ametnikud olevat Panenkat sealjuures mängu järel noominud ja talle öelnud, et kui tema peenutsev löök oleks ebaõnnestunud, oleks riigi kommunistlik režiim eesotsas partei peasekretäri Gustáv Husákiga karistanud teda riigi häbistamise eest 30 aastaks sunnitööle saatmisega!
Karika tõstmise kaadreid vaadates võiks aga arvata, et võit läks siiski sakslastele – meeskonnad olid peale penaltiseeria kasutamise enne mängu kokku leppinud, et ükskõik mis tulemusega kohtumine lõpeb, meeskonnad vahetavad särke. Suure väsimuse ja joovastuse kompoti tõttu ei taibanud aga paljud, et karikas võeti vastu vastasmeeskonna särke kandes!
/nginx/o/2023/01/06/15065521t1he857.png)