AJALOORÄNNAK ⟩ 1980. aasta EM: kas ajaloo halvimad Euroopa meistrivõistlused?

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1980. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame järgmise aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka juulikuu numbris.

Loe ka: 1960. aasta EM: NSV Liit triumfeerib kindral Franco «abiga»

Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja

Loe ka: 1968. aasta EM: saatuslik kulli ja kirja viskamine ning kaks finaalmängu

Loe ka: 1972. aasta EM: sakslaste sajandi meeskond võtab seljavõidu

Loe ka: 1976. aasta EM: neli vägevat lahingut ja otsustav löök, mida meenutatakse tänini

Ajaloo kuuendaks EM-finaalturniiriks oli aeg küps seni vaid nelja võistkonna osavõtul toimunud finaalturniiri laiendamiseks – UEFA laiendas formaadi kaheksa võistkonnani, kuid loobus kummalisel kombel poolfinaalidest. See tähendas, et kahest neljaliikmelisest alagrupist pääsesid võitjad finaali, teise koha meeskonnad aga said võimaluse kolmanda koha peale mängida.

1977. aastaks olid huvist turniiri võõrustada märku andnud Inglismaa, Kreeka, Itaalia, Holland, Šveits ja Lääne-Saksamaa, kelle seast osutus valituks Itaalia. Esimest korda valiti korraldajamaa enne finaalturniirile pääsejate selgumist, mis tähendas, et võõrustajariik valiksarjas osalema ei pidanud ja sai kodusele finaalturniirile vabapääsme.

Turniiri Itaaliale andmine ja kohmakas formaadimuutus osutusid mõlemad ebaõnnestunud otsusteks. Itaalia jalgpalli tabas 1980. aasta kevadel suur Totonero nime kandnud skandaal, kus võimud paljastasid vihjete abil suure kokkuleppemängude võrgustiku. AC Milan ja Rooma Lazio kukutati karistuseks esiliigasse, mitut Serie A klubi löödi veel punktitrahvidega. Suurem osa karistada saanud mängijatest olid koondise mõttes küll kõrvalised tegelased, kuid kaks suurt nime Itaalia meeskonnast olid samuti paharettide seas – koondisega kahel MMil käinud ja 1968. aastal Euroopa meistriks kroonitud 40-aastane väravavaht Ricky Albertosi sai lõpuks kaheaastase mängukeelu, aga valusam hoop oli Itaalia koondisele see, et samasuguse karistusega löödi ka nende põhiründajat Paolo Rossit, kes oli alles 1978. aasta MMil säranud.

Formaadimuudatus sattus kehva ajastusega aga seetõttu, et seitsmekümnendate lõpp ja kaheksakümnendate algus oli jalgpallis teatud mõttes tume aeg – rahvusvaheliselt domineeris väga kaitsev, toorutsev ja inetu mängustiil, kus kaitsjatel oli üsna vaba voli ründajate kallal punast kaarti kartmata jõhkrutseda. Kuna alagrupist pääses edasi finaali vaid üks meeskond, tähendas see sisuliselt, et iga kaotus tähendas tiitlilootuse kustumist – seetõttu olid kohtumised üldjuhul väga kinnised, kaitsest lähtuvad ja nürid.

Vaid alagrupi võitja sai edasi ka valikturniiril ning seal väga suuri üllatusi ei sündinud. Ainsa debütandina pääses kaheksa sekka Kreeka, kes oli väga tasavägises alagrupis napilt eespool Ungarist, Soomest ja taas kord finaalturniirilt eemale jäänud Nõukogude Liidust. Suure soosiku Lääne-Saksamaa valiksarjale jättis pleki küll avamängus võõrsil tehtud väravateta viik Maltaga, kuid kordusmängus alistati sama vastane 8 : 0, olles enne juba edasipääsu kindlustanud. Lisaks neile ja võõrustajatele itaallastele sõitsid neljas Itaalia linnas peetavale turniirile kohale veel Inglismaa, Holland, Tšehhoslovakkia, Hispaania ja Belgia.

Kuhu kadusid väravad?

Kuigi UEFA itaallasest juht Artemio Franchi oli suure suuga lubanud, et tema kodumaal toimuv EM-finaalturniir tuleb nii publikuarvu kui tulude mõttes tohutu õnnestumine, oli Lääne-Saksamaa ja Tšehhoslovakkia vaheline avamäng (eelmise finaali korduslahing!) Roomas Stadio Olimpicol vähemalt publiku suhtes hale läbikukkumine. UEFA ei olnud suutnud oma tähtsaimale võistlusele korralikku reklaami teha ning enam kui 86 000 inimest mahutanud staadionile kogunes vaid 11 000 inimest.

Turniiri teleülekanded rippusid juuksekarva otsas

Vaid mõned päevad enne finaalturniiri algust oli üleval oht, et turniiri algus või isegi kogu turniir jääb ülejäänud maailmale teleülekannete kaudu edastamata – nimelt ähvardasid Itaalia rahvusringhäälingu RAI töötajad streikida. Lõpuks soostusid otsustajad neile raha juurde anda ning ülekanded toimusid tõrgeteta. Kui telebossid oleksid aga ette teadnud, kui vähe mänguilu ja põnevust turniir kaasa toob, oleksid nad ehk teisiti talitanud…

Ka mängupilt osutus sellele vastavaks. Sakslased ei suutnud, Tšehhoslovakkia ei julgenud – iga kord, kui olukord vähegi ohtlikuks läks, söötsid tšehhoslovakid palli kärmelt tagasi oma väravavahile, kes toonaste reeglite kohaselt võis seejärel palli kätte võtta. Mängutempo võttis hästi kokku üks episood, kus sakslaste väravavaht Toni Schumacher pidi väravast üle löödud pallile suurel staadionil umbes 30 meetri kaugusele tühjade tribüünide juurde ise järele minema, sest ühtegi pallipoissi parasjagu läheduses polnud.

Vaheajal olevat pressisektoris mängu jälginud Argentina koondise peatreener César Luis Menotti läitnud järjekordse sigarillo ning sõnanud Saksa ajakirjanikule, et tal on harjumus igava mängu korral suitsetada – ja viimase paari aasta jooksul olevat temast seetõttu lausa ahelsuitsetaja saanud!

Oma revanši nelja aasta taguse kaotatud finaali eest sakslased siiski said – mängu ainsa värava lõi 57. minutil peaga Karl-Heinz Rummenigge. Mängu järel süüdistasid sakslased nigelas mängus nii kuuma ilma, kuiva mänguväljakut kui liiga metoodiliselt mänginud vastaseid.

Teine sama alagrupi kohtumine Hollandi ja Kreeka vahel oli vaid õige pisut põnevam, kuid seegi otsustati üheainsa väravaga, mille lõi penaltipunktilt Kreeka väravavahi Vasilis Konstantinou totra eksimuse järel Kees Kist.

Sakslased näitavad musklit

Teises voorus oli Lääne-Saksamaa ja Hollandi kohtumise eel selge, et kumb neist kahest selle mängu võidab, on suure tõenäosusega ka alagrupi võitja. Kogu turniiri ilmselt parima mängu võitsid sakslased Klaus Allofsi kübaratriki toel 3 : 2, kuid mängu järel ei räägitud niivõrd Allofsist, kui hoopis noorest keskpoolkaitsjast Bernd Schusterist, kelle elav ja särav esitus mängu ilmestas. Samamoodi ilmestasid kohtumist aga ka tõuklemised ja rüselemised, mis kahe suure rivaali vahelise kohtumise juurde käisid. Lääne-Saksamaa peatreener Jupp Derwall oli väravavaht Toni Schumacheri kuumaverelisuse tõttu niivõrd mures, et saatis ühe vahetusmängija tema värava taha sooja tegema, et too seal Schumacherit rahustaks.

Matthäusi koondisedebüüt

Alagrupikohtumises Hollandiga sekkus Lääne-Saksamaa võistkonnas 73. minutil vahetusest 19-aastane keskväljamees Lothar Matthäus. Mönchengladbachi noorukil oli tegu esimese koondisemänguga ning rohkem ta turniiri jooksul platsile ei pääsenudki, kuid tegelikult oli tegu pika karjääri algusega – oma viimased koondisemängud pidas hiljem nii Müncheni Bayerni kui Milano Interi eest mänginud Matthäus 2000. aasta EM-finaalturniiril! 150 koondisemänguga on Matthäus Saksamaa rekordimees, 1990. aastal vedas ta kaptenina koondise maailmameistriks ja tuli ka Ballon d’Ori võitjaks.

Debüütmäng Matthäusil aga mõneti ebaõnnestus, sest just tema veast teenisid hollandlased penalti, mille Johnny Rep realiseeris. Telekordused aga näitasid, et tegelikult tegi Matthäus vea selgelt karistusalast väljaspool.

Viimaseks vooruks jättis endale edasipääsušansi ka Tšehhoslovakkia, kes Kreekast 3 : 1 üle oli, kusjuures kohtumist tuli vaatama vaid pisut enam kui seitse tuhat inimest. Tšehhoslovakkia ja Hollandi viimase vooru kohtumise eel teadsid mõlemad, et edasi aitaks neid vaid võit – ning sedagi vaid juhul, kui Lääne-Saksamaa samal ajal Kreekale kaotama peaks. Imesid aga ei juhtunud – sakslased teadsid, et viigist neile piisab, ning mängisid Kreekaga 0 : 0 viiki, samal ajal kui Holland ja Tšehhoslovakkia ei suutnud ka teineteisest jagu saada. Edasi finaali läks seega Lääne-Saksamaa, kolmanda koha mängule pääses tänu hollandlastest paremale väravate vahele Tšehhoslovakkia.

Hollandi peatreener Jan Zwartkruis süüdistas põrumises seda, et meeskonnaga olid kaasas ka mängijate kaaslased, mis olevat olnud saatuslikult häiriv. Mängijad omakorda süüdistasid Zwartkruisi liiga kõvas turniirieelses treeningutambis, mis olevat mängijad tühjaks pigistanud. Muide, sakslased nautisid samal ajal Roomas samuti elukaaslaste visiite, kuid nende mängu ei paistnud see segavat. Sakslased käisid külas isegi paavst Johannes Paulus II-l!

Alagrupp 1

Lääne-Saksamaa 5

Tšehhoslovakkia 3

Holland 3

Kreeka 1

Inglise fännid «omas elemendis»

Teine alagrupp algas sportlikult pingeliselt ja põnevalt, sest mõlemad avavooru kohtumised – nii Belgia–Inglismaa kui Hispaania–Itaalia – lõppesid viigiga. Paraku oli sportlikust poolest juttu vähe, sest Inglismaa–Belgia mängu varjutas kohtumise ajal tribüünidel puhkenud märul. Pärast Belgia viigiväravat 29. minutil oli grupp kohalikke pääsenud Inglismaa fännide sektorisse ning puhkenud kaklust asusid Itaalia carabinier’id klaarima kumminuiade ja pisargaasiga. Sama päeva pärastlõunal olid inglased Torino kesklinnas samuti kohalikega kakelnud, mille tagajärjel 36 inimest arreteeriti.

Kohtumine peatati viieks minutiks, osaliselt seetõttu, et pisargaas oli tribüünidelt hoolimata nende vahel olnud jooksuradadest jõudnud inglaste väravavahi Ray Clemence’ini, kes pisarates pingini kooberdas.

Kuigi räägiti isegi võimalikust rahvusvahelistelt võistlustelt eemaldamisest, otsustas UEFA lõpuks Inglismaa alaliitu trahvida 8000 naelaga – üks nael iga hinnanguliselt Itaalias viibinud Inglise fänni eest. Koondise peatreener Ron Greenwood ei hoidnud end tagasi. «Me oleme teinud kõik, et endast jätta õige mulje, aga siis tulevad need värdjad ja teevad kogu riigile häbi. Soovin, et nad kõik pandaks laevale ja uputataks ookeani.»

Belglaste mängujärgsed 15 õlut

Pärast Inglismaa–Belgia kohtumist valiti Belgia koondislased Walter Meeuws ja René Vandereycken dopingukontrolli, kus nad pidid andma mängujärgse uriiniproovi. Mõlemad mehed olevat olnud aga kuumast ilmast ja raskest mängust niivõrd «kokku kuivanud», et vajaliku pissikoguse jaoks jõid nad kahe peale ära lausa 15 õlut! Koondise hotelli tagasi jõudes olid mõlemad seetõttu purupurjus, mis loomulikult pakkus Belgia ajakirjanikele tohutult nalja. Sealjuures ei olnud nad sugugi ainsad, kes meeskonnast turniiri ajal õllekannusid kergitasid.

«Tšehhoslovakkia koondis ööbis meiega samas hotellis ning nad ei suutnud ära imestada, kuidas me tulemusi tegime, kui nad nägid meid pidevalt õllelauas istumas,» on kapten Julien Cools meenutanud. «Peatreener Guy Thys sai aru, et oleks olnud täiesti kasutu meie peal raudset distsipliini rakendada. Ta otsustas selle asemel, et lubab meil end kui kodus tunda.»

Belgia lööb Itaaliat nende oma relvaga

Teises voorus hakkasid terad sõkaldest eralduma. Ühtse löögirusikana tööd teinud Belgia koondis alistas Hispaania 2 : 1, Itaalia sai aga kodupubliku rõõmuks inglastest 1 : 0 jagu. Ettevaatusabinõuna keelas Torino linnapea Itaalia–Inglismaa mängul alkoholimüügi. Kesklinnas süütasid kohalikud ühe inglaste fännibussi, mistõttu pidid sajad inglased kohtumist staadioni asemel hoopis hotellis telerist vaatama. Mängule läinud 900 Inglise fänni juhatati raudteejaamast staadionile politseieskordi saatel, kuid sellest hoolimata tervitas neid areeni juures kohalike vihane prügirahe. Itaallaste võiduvärava lõi keskpoolkaitsja Marco Tardelli, kes sai suurepäraselt hakkama ka inglaste parima mängija Kevin Keegani taltsutamisega.

Kohvikupidamise ja jalaluumurdude järel lõpuks EMil

Belgia koondises kerkis üheks võtmemängijaks vaid 167sentimeetrine ründav poolkaitsja Wilfried van Moer, kes oli esimest korda koondisesse kuulunud juba 1966. aastal. 1970. aasta MMil käinud van Moer mängis võtmerolli Belgia koondise pääsul 1972. aasta EMile, kuid samas valikmängus Itaalia vastu murdis vastase jõhker viga tema jalaluu, mis ta finaalturniirist eemale jättis. Seitsmekümnendate esimene pool läks tal mitme teise raske vigastuse nahka ning 1976. aastal otsustas ta 31aastaselt teha sammu tagasi ja liituda kodumaa kõrgliiga tagumises otsas mängiva Beringeni meeskonnaga.

Van Moer oli profikarjääri sisuliselt lõpetamas ja pidas mängimise kõrvalt kohvikut – kuniks Belgia peatreener Guy Thys 1979. aastal leidis, et neli aastat koondisest eemal olnud keskväljamaestro on just õige mees, keda noore koondise juurde kogemust ja mängutarkust pakkuma tuua. Juba esimeses kohtumises tagasituleku järel, valikmängus Portugali vastu tänas van Moer peatreeneri usaldust värava ja väravasööduga ning EM-finaalturniiriks oli 35aastane mängumees juba põhitegija. Viimased koondisemängud tegi van Moer 1982. aasta MM-finaalturniiril.

Senised tulemused tähendasid, et viimase vooru kohtumine Itaalia ja Belgia vahel oli sisuliselt poolfinaal – kes mängu võidab, on finaalis, viigi korral oli enamate löödud väravate tõttu eelis belglastel. Ja belglased suutsidki väravateta viigi välja võidelda, narrides sellega Itaalia koondise peatreeneri Enzo Bearzoti mängueelseid kommentaare, kus ta viskas Belgia seni hästi toiminud suluseisulõksu üle nalja, väites, et sellist võtet kasutavad ainult käpardid, aga Itaalia moodsat ründavat jalgpalli see peatada ei suuda.

Tuhkagi! Belglased lõhkusid, venitasid ja vaidlesid, tappes sellega mängu. Itaalia publik vilistas belglaste tegutsemise loomulikult valjuhäälselt välja, ilmselt mõistmata, et täpselt samasugused võtted olid just nende lemmikutele eelmistel turniiridel edu toonud. Belgia oli jõudnud oma koondise ajaloo esimesse suurturniiri finaali, itaallaste saagiks jäi kolmanda koha mäng. Itaalia koondise väravate vahe kolme kohtumise järel võttis hästi kogu turniiri kokku: 1 : 0...

Alagrupp 2

Belgia 4

Itaalia 4

Inglismaa 3

Hispaania 1

Belglastele tekitas ootamatu edu unetuid öid

Vastu igasuguseid turniirieelseid ootusi – oma alagrupis peeti neid kõige nõrgemaks meeskonnaks! – finaali jõudnud Belgiale tekitas finaali jõudmine ootamatuid sekeldusi. Turniiri eel ei osatud neljanda kohtumiseni jõudmist oodata ning nii tuli neil alagrupiturniiri järel kibekiirelt hakata Roomas otsima hotelli, kus üldse finaali eel ööbida saaks. Ja päris omajagu koondise mängijatest, kellest osa olid sootuks poolprofid, pidi hakkama perega tehtud puhkuseplaane muutma, sest turniir Itaalias venis nende puhul mõned päevad pikemaks!

Tšehhoslovakkia déjà vu

Kolmanda koha lahingus Tšehhoslovakkia vastu jätkus itaallaste näotu esitus – nende mängijate kvaliteeti arvestades oleksid nad võinud ja pidanud kindlasti paremini mängima. Napolis enam kui 24 000 inimese ees peetud kohtumises läks Tšehhoslovakkia juhtima imelisest väravast – nelja aasta taguse EMi kangelane Antonín Panenka saatis 54. minutil nurgalöögi kavalalt karistusala joone taha, kust poolkaitsja Ladislav Jurkemik selle oma karjääri ühe ilusama tabamusena väravasse virutas. Tegu oli alles esimese väravaga, mis sel EMil Itaaliale löödi!

Kodumeeskonna vastust tuli oodata 73. minutini, kui Francesco Graziani standardolukorras kõige kõrgemale kerkis ja palli peaga väravasse rammis. 1 : 1 seisul lisaaega ei mängitudki, vaid mindi kohe penaltiseeria juurde – seda ilmselt telejaamade soove arvestades.

Noppeid 1980. aasta EMilt:

27

väravat löödi 14 mängu peale kokku – keskmiselt 1,97 mängus. Veel vähem väravaid löödi keskmiselt vaid 1968. aasta turniiril (nelja mänguga seitse ehk 1,75 mängu kohta).

784

mänguminutit järjest suutis Itaalia koondis aastatel 1975–1980 oma värava EM-finaalturniiridel ja EM-valiksarjamängudel puhtana hoida. See on senimaani rekord.

Rainer Bonhof

on ainus mängija EM-ajaloos, kes osa võtnud kolmest finaalmängust järjest – kui 1976. aastal kuulus ta Lääne-Saksamaa põhikoosseisu, siis 1972. ja 1980. aastal vaatas ta finaali pingilt.

Tšehhoslovakkia korraldas penaltiseeria alustuseks tõelise kordusetenduse – esimesed viis lööjat olid täpselt needsamad ja täpselt sellessamas järjekorras, kes neli aastat tagasi EM-finaalis Lääne-Saksamaa vastu penaltilöökidega võidu tõid! Seekord olid itaallased aga väärilised vastased ja viie lööja järel võitjat ei selgunud – esimene ja ainus eksimus kogu seerias tuli itaallaste üheksandalt lööjalt Fulvio Collovatilt, kelle löögi suutis Jaroslav Netolička tõrjuda. Jozef Barmoš realiseeris seejärel oma penalti ja tõi Tšehhoslovakkiale teist turniiri järjest medali.

Kolmanda koha mäng

Tšehhoslovakkia–Itaalia 1 : 1, pen 9 : 8

Üsna emotsioonitu ja tuim kolmanda koha mäng pani UEFA bossid järele mõtlema ning see 1980. aasta kohtumine on senimaani viimane kord, kui EM-finaalturniiril on pronksimatši peetud.

Debüütväravad EM-finaalis

29aastase Horst Hrubeschi hüüdnimi oli kodumaal Saksamaal Das Kopfball-Ungeheuer ehk Pealöögikoletis. 188-sentimeetrine ründaja mängis suurema osa karjäärist Hamburger SV ridades ning lõi oma Bundesliga karjääris 224 mänguga 136 väravat – neist lõviosa ehk 81 just peaga! Sellest hoolimata oli ta Lääne-Saksamaa koondises veel võrdlemisi uus nimi, saades finaalis kirja alles oma viienda koondisemängu.

Täismaja ei saanud Rooma Stadio Olimpicol kokku isegi finaaliks, kuid mõneti ootamatult ei olnud Itaalia publik mitte väiksema Belgia, vaid hoopis sakslaste poolt, sest nende endi haavad – Belgia lülitas ju Itaalia alles mõni päev tagasi välja! – olid veel väga värsked. Ja publiku rõõmuks avati skoor juba 10. minutil, kui Bernd Schusteri suurepärane sööt leidis karistusala joonel just Pealöögikoletise Hrubeschi, kes seekord võttis palli rinnaga omaks ja lõi selle põrke pealt võrku. Milline mäng, kus saada kirja esimene koondisevärav!

Kuigi värava järel oli kohe hea võimalus ka belglastel, läks mäng üha enam sakslaste kätte. Schuster oli kõige keskmes, juhtides mängu täpsete söötudega. Häid võimalusi oli nii tal endal kui Klaus Allofsil.

«Jalgpallilaadne toode»

Kuigi kokkuvõttes võitis turniiri kõige kvaliteetsem meeskond, ei hoidnud isegi Lääne-Saksamaa oma meedia turniiri kirjeldades karmide sõnadega tagasi. Nende välja antud ametlik turniiri raamat kirjeldas võistlusi kui inetut moonutatud jalgpalli! Tõsi – palju positiivset ei olnud kellelgi peale finalistide sellest turniirist kaasa võtta. Väikesed publikuarvud (UEFA president Artemio Franchi põhjendas seda kallite piletihindadega), kehva kvaliteediga mängud, fännikaklused, toorutsemised, ülimalt väheresultatiivsed kohtumised ja ebaõnnestunud formaat – väga võimalik, et tegu on läbi aegade halvima EM-finaalturniiriga.

Kui juba võitjad ise suhtusid turniiri nii halvasti, siis ei erinenud sugugi ka teiste suurriikide ajakirjandus. Hispaanlaste El País kritiseeris seda, kui vähe paistis turniiril silma tõeliselt häid mängijaid, France Football aga leidis, et mängijad meenutasid väljakul jõhkrutsemise tõttu rohkem poksijaid kui jalgpallureid.

Belgia sai mängu paremini sisse alles teisel poolajal pärast seda, kui sakslaste mängu üks oluline lüli vasakäär Hans-Peter Briegel vigastuse tõttu välja vahetati.

Viigiväravani jõudsid belglased aga osaliselt tänu rumeenlasest kohtuniku Nicolae Rainea eksimusele. Veerand tundi enne mängu lõppu saatsid sakslaste õnnetud puuted belglaste ründaja François Van der Elsti väravavahiga silmitsi. Uli Stielike sõitis talle viimasel hetkel tagant jalgadesse ja võttis ta selgelt veaga maha ning kohtunik määras penalti. Kordused aga näitasid, et kuigi Van der Elst kukkus suure hoo tõttu karistusalasse pikali, tehti viga tegelikult meetri jagu karistusalast väljaspool. Kui tänapäeval ei oleks küsimustki, et tegu on punase kaardi väärilise veaga, siis tolles mängus pääses Stielike sootuks kaardita! René Vandereycken realiseeris aga penalti ja viigistas mänguseisu.

Sakslased otsustasid normaalaja lõpus gaasi juurde anda, kuigi hiljem on nad tunnistanud, et kui kohtumine oleks läinud lisaajale, oleks belglastel ilmselt olnud väga suur eelis. Risk aga tasus end ära – 88. minutil leidis Karl-Heinz Rummenigge nurgalöök väravaesisele sööstnud Hrubeschi, kelle kaubamärgiks saanud pealöök võrgus maandus ja Lääne-Saksamaa teist korda Euroopa meistriks viis.

Finaal

Belgia – Lääne-Saksamaa 1 : 2

Fakte 1980. aasta EMi kohta

• Vaid kaks mängijat suutsid skoori teha enam kui ühes mängus: Zdeněk Nehoda (Tšehhoslovakkia) ja Cornelis Kist (Holland).
• Sakslased Euroopa meistriks aidanud ründav poolkaitsja Karl-Heinz Rummenigge võitis 1980. aastal ka Ballon d’Ori. Koondisekaaslane Bernd Schuster sai teise koha.
• Lääne-Saksamaa kolm järjestikust finaali on EM-finaalturniiridel senimaani kordamata saavutus – samasuguse «kübaratrikiga» said nad hakkama MM-finaalturniiridel aastatel 1982, 1986 ja 1990.
• Itaalia koondis lasi endale kogu turniiri jooksul lüüa vaid ühe värava. Sama saavutust on korranud hiljem veel vaid Norra (2000) ja Hispaania (2012).
• Itaalia ja Tšehhoslovakkia vaheline penaltiseeria läbi aegade viimases EMi kolmanda koha mängus on mitmes mõttes rekordiline: mitte ükski teine meeskond pole EM-finaalturniiril suutnud hiljem korrata Tšehhoslovakkia üheksat täpset lööki, samuti pole mitte üheski penaltiseerias löödud kahe võistkonna peale kokku nii palju lööke sisse (17).