AJALOORÄNNAK ⟩ 1984. aasta EM: Michel Platini turniir

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1984. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame järgmise aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka augustikuu numbris.

Loe ka: 1960. aasta EM: NSV Liit triumfeerib kindral Franco «abiga»

Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja

Loe ka: 1968. aasta EM: saatuslik kulli ja kirja viskamine ning kaks finaalmängu

Loe ka: 1972. aasta EM: sakslaste sajandi meeskond võtab seljavõidu

Loe ka: 1976. aasta EM: neli vägevat lahingut ja otsustav löök, mida meenutatakse tänini

Loe ka: 1980. aasta EM: kas ajaloo halvimad Euroopa meistrivõistlused?

Pärast nii sportlikult kui kommertslikult täielikult ebaõnnestunud 1980. aasta EMi oli UEFA 1984. aasta turniiri eel täbaras olukorras – tagantjärele võib isegi öelda, et 1984. aasta EMi õnnestumine oli mõnes mõttes otsustava tähtsusega, sest teine järjestikune publikuhuvita ja raha neelav võistlus oleks võinud EM-finaalturniiride traditsiooni halvemal juhul suisa lõpetada või pausile panna. Finaalturniiri korraldusõigus anti Prantsusmaale, mis oli küll suur jalgpalliriik, kuid ei olnud seni suure publikuhuviga hiilanud – ka see oli risk.

Riskide maandamiseks otsustas UEFA president Artemio Franchi nelja aasta taguste vigade vältimiseks teha turniirile suure promokampaania, mis läks maksma miljoneid Šveitsi franke. Paraku ei olnud tal võimalik selle vilju ise näha, sest 1983. aasta augustis sai ta 61aastaselt autoavariis surma.

Pisut atraktiivsemaks muudeti ka võistluste formaati. Valiksarjas pääsesid küll endiselt finaalturniirile vaid seitsme valikgrupi võitjad, kuid finaalturniiril loobuti 1980. aasta kummalisest poolfinaalideta playoff’ist ning mindi loogilisema süsteemi juurde, kus kahe alagrupi esimesed kaks teenivad pileti poolfinaali. Samuti visati ajaloo prügikasti kolmanda koha matš, millel ei nähtud lihtsalt mõtet.

Maailmameistri krahh

Valiksari pakkus päris mitut väga tihedat andmist ja nappi pääsemist, kuid kvalifikatsiooniturniiri suurim lugu puudutas hoopis 1982. aasta maailmameistrit Itaaliat, kes oli pärast MM-tiitlit piltlikult öeldes minetanud igasuguse vutimänguoskuse. Kaheksast valikmängust jäädi lausa viies ise kuivale, kusjuures neljast võõrsilmängust teeniti kokku vaid üks punkt ja sedagi väikese Küprose vastu. Rootsile jäädi aga kahe mängu kokkuvõttes alla lausa 0 : 5 ning valikgrupis suudeti lõpuks edestada vaid Küprost, jäädes kindlalt nii Rumeenia, Rootsi kui Tšehhoslovakkia seljataha. Grupi võitnud rumeenlaste edu rootslaste ees oli sealjuures lõpuks vaid üks punkt, Tšehhoslovakkia ees kaks punkti.

Hispaania fenomenaalne hävitustöö

Valikgrupis 7 oli juba loosi järel selge, et edasipääsu peale hakkavad omavahel heitlema Hispaania ja Holland. Pärast seda, kui mõlemad olid korra viigistanud eeldatavalt nõrgema vastasega (hispaanlased Iirimaaga, hollandlased Islandiga, sealjuures lõi islandlaste värava eestlasest isa Evald Miksoni poeg Atli Eðvaldsson) ja võitnud kodus omavahelise kohtumise, jäi alagrupi võitja selgumine mõlema tiimi viimase mängu peale, mis oli ka paberil selgelt grupi lihtsaim – mõlemal jäi pidada kodumäng Maltaga. Võrdsete punktide juures oli enne viimaseid mänge selge edu Hollandil, kelle väravate vahe oli 17 : 6 ehk +11, samal ajal kui hispaanlased (12 : 7 ehk +5) ei olnud seni ühtegi väga suurt võitu teeninud.

Otsustavad mängud Maltaga peeti 1983. aasta detsembri keskel viie päeva jooksul, kusjuures esimesena sai proovida Holland. Rotterdamis enam kui 53 000 pealtvaataja ees võetud 5 : 0 võit suurendas nende edumaa väravate vahet arvestades Hispaaniaga võrreldes 11 kolli peale, mis tähendas, et Hispaanial oli viimases mängus Malta vastu vaja vähemalt 11väravalist võitu, et edasi pääseda.

21. detsembri kohtumine Sevillas kirjutati aga Hispaania jalgpallilukku kuldsete tähtedega: kuigi veel 25 minuti järel oli seis 1 : 1 ja vaheajaks vaid 3 : 1 , õnnestus neil tormilise teise poolaja jooksul lüüa täpselt piisav arv väravaid, et hollandlastest mööda lipsata. 12 : 1 võit oli tollel hetkel EM-valiksarja rekordvõit ning sellest enam on hiljem suutnud vaid Saksamaa, kes kihutas 2006. aastal San Marino võrku 13 vastuseta väravat.

2018. aastal süüdistasid kaks toonast Malta koondislast vastaseid dopingu tarvitamises – väidetavalt olevat hispaanlastel suud vahutanud ja nad olid vahetpidamata vett kaaninud. Samuti kahtlustati, et vaheajal pakuti neile mürgitatud sidruniviile. Kumbki süüdistus pole aga tõendust leidnud – kohtumise järel liikusid hoopis kõlakad, nagu oleksid hispaanlased vastased ära ostnud.

Ka alati tugeva Jugoslaavia edasipääs rippus juuksekarva otsas – ekstsentriline peatreener Todor Veselinović tegi peaaegu iga mängu eel koosseisus väga suuri muudatusi ning nende üles-alla käimist ilmestas hästi kodus Walesiga tehtud 4 : 4 viik, kus Jugoslaavia andis kahel korral käest kaheväravalise eduseisu. Valiksarja viimase mängu, Jugoslaavia ja Bulgaaria kohtumise eel oli seis ääretult põnev: Wales lootis viigile, mis oleks nemad finaalturniirile saatnud, Jugoslaavia ja Bulgaaria teadsid aga mõlemad, et võit viiks Prantsusmaale hoopis nemad. 90 minuti täitudes oli seis 2 : 2 viigis ning bulgaarlastel imeline võimalus kohtumine võita, kuid Radoslav Zdravkov oskas ära käkkida olukorra, kus kolm bulgaarlast olid vastaste väravavahiga silmitsi. Mõni hetk hiljem lükkas Ljubomir Radanović hoopis teisel pool platsi palli peaga võrku ja viis Spliti staadioni ekstaasi. See jäigi Walesi omaaegse kuldse põlvkonna – Ian Rush, Neville Southall, Kevin Ratcliffe, Mark Hughes ja teised – parimaks võimaluseks suurturniirile pääseda.

Vaid ühepunktilise edumaaga pääses finaalturniirile ka Taani, kes suutis napilt Inglismaad edestada – nende edu pant oli Wembleyl saadud magus 1 : 0 võit. Viimases voorus otsustas edasipääsu väikese üllatusena Portugal, kes vajas selleks koduplatsil Nõukogude Liidu vastu võitu.

Ootamatult napilt tuli edasipääs Lääne-Saksamaale, kes lõpetas küll valikgrupi Põhja-Iirimaaga võrdsete punktide peal, kuid läks edasi tänu paremale väravate vahele. Sealjuures suutsid põhjaiirlased omavahelise mängu võita nii kodus kui võõrsil.

Avamängu varjutasid inetud vahejuhtumid

Finaalturniiri avakohtumine Prantsusmaa ja Taani vahel ja turniir üldiselt oleks pidanud olema Taani koondise ründetuusa ja 1977. aasta Ballon d’Ori võitja Allan Simonseni koondisekarjääri tipphetk: 31-aastane ja vaid 165-sentimeetrine ründaja tunnistas ka ise kohtumise eel, et tegu on tema karjääri tähtsaima mänguga. Paraku jäi turniir tema puhul lühikeseks – avamängu esimesel poolajal võitles ta vastaste kaitsja Yvon Le Roux’ga lahtise palli peale ja kokkupõrge oli nii õnnetu, et Simonsen murdis jalaluu. Teised mängijad ega kohtunik ei saanud sealjuures esialgu olukorra tõsidusest aru – mäng pandi seisma alles 30 sekundit pärast Simonseni ja Le Roux’ kokkupõrget.

Hoolimata ehk oma parima mängija kaotamisest jätkasid taanlased väga distsiplineeritud ja kannatlikku kaitsemängu, mis seisnes peamiselt Prantsusmaa ründeliidri Michel Platini ohjeldamises. Ka prantslased ise ei leidnud Platinid eriti sageli üles. Juventuse ründetäht kirjutas kohtumise järel Gazzetta dello Sporti kolumnis (!), et talle tundus, et koondise Bordeaux’ klubi kontingent (Alain Giresse, Jean Tigana, Bernard Lacombe ja Patrick Battiston) kippus söötu omavahel mängima rohkem kui Platinid otsima. «Ilmselt oli see nende jaoks automaatne, justkui refleks. Ma ei olnud just väga tihti sündmuste keskmes.»

Ometi oli just Platini see, kes mängu saatuse lõpuks otsustas – 78. minutil sai tema kauglöök kaitsja peast õrna rikošeti ja osutus 1 : 0 lõppenud kohtumise võiduväravaks. See ei olnud aga sugugi kohtumise viimane märgiline sündmus – mõned minutid hiljem kaotas enesevalitsuse prantslaste kaitsja Manuel Amoros, keda kaks taanlast järjest päris jõuliselt hakkisid. Pärast seda, kui Jesper Olseni vikat oli Amorosi kukutanud, võttis ta palli ja üritas sellega Olsenit näkku tabada, kuid viskas vaid meetri kauguselt mööda! See ajas Amorosi aga veel rohkem närvi ning ta otsustas Olsenit hoopis peaga vastu otsaesist lüüa. Löök oli sedavõrd tugev, et jätab häbisse ka Zinedine Zidane’i 22 aastat hiljem MM-finaalis tehtud soorituse!

Väravasadu grupis 1

Avamängu 1 : 0 (ja Belgia 2 : 0 võit Jugoslaavia üle päev hiljem) oli esimeses alagrupis täielik erand, sest ülejäänud neljas kohtumises löödi kõigis viis väravat. Teises voorus pandi jõudude vahekorrad väga konkreetselt paika – Prantsusmaa purustas Belgia 5 : 0, täpselt sama skooriga lõppes paar tundi hiljem ka Taani ja Jugoslaavia kohtumine. Belglased pidid juba avaminutil palli oma väravajoonelt klaarima ning ka ülejäänud kohtumine kulges samas rütmis – Platini viis juba neljandal minutil omad juhtima ja sai lõpuks kirja kübaratriki, jala said valgeks veel Alain Giresse ja Luis Fernández.

Suur võit oli Prantsusmaa imelise keskvälja võidumarss – peatreeneril Michel Hidalgol oli kasutada suurepärane kombinatsioon üksteist täiendanud mängijatest. Fernández oli suurepärane taklaja, Tigana säras töövõimega, Giresse lõi võimalusi ja Platini realiseeris neid. Kindel võit tõstis prantslaste aktsiad ja lootused juba väga kõrgele ja kindlustas neile Taani võidu abil pileti poolfinaali.

Kui Prantsusmaa 5 : 0 võit oli ülimalt kindel, siis taanlaste 5 : 0 Jugoslaavia üle oli hoopis teist masti mäng – natuke halvemal päeval oleksid taanlased võinud ka endale sama palju väravaid sisse lasta. Sakslasest peatreener Sepp Piontek oli pannud taanlased mängima väga julget mängu – rünnakutel tormas suur osa meeskonnast vastase karistusala juurde ja kuigi see lõi väga palju võimalusi läbisöötudeks, jäeti samal ajal kaitsesse väga suuri auke.

Paraku ei olnud lõunaslaavlastel värava ees piisavalt kvaliteeti ega õnne, et oma šansid ära kasutada. Taani väravavaht Ole Qvist andis sellesse ka omalt poolt panuse. Veel 25 minutit enne lõpuvilet oli Taani edu 2 : 0, kuid mängu lõpp kaldus kindlalt nende kasuks. 0 : 5 kaotus oli sedavõrd suur pinge, et Jugoslaavia peatreener Veselinović pidi selle tõttu öö veetma haiglas. Taanlaste loots lubas aga mängijatel poole ööni pidutseda, kusjuures Taani fännid jõid Lyoni kesklinnas peatänava baaridest kogu õlle ära, nii et õhtu tuli paljudel lõpetada hoopis veini seltsis.

Viimases voorus oli seega kavas üks sisulise tähtsuseta kohtumine edasipääsu kindlustanud Prantsusmaa ja välja langenud Jugoslaavia vahel ning tõeline edasipääsulahing Taani ja Belgia vahel. Kohtumises Jugoslaaviaga sai Platini hakkama teise järjestikuse kübaratrikiga, lüües oma kolm tabamust teisel poolajal vaid 18 minuti jooksul. Jugoslaavia viimase tabamuse autor oli penaltipunktilt 19-aastane Dragan Stojković, Serbia vutiajaloo suurkuju ja koondise praegune peatreener.

Mäng kestis tragöödiast hoolimata edasi

Alagrupiturniiri viimase vooru kohtumist Prantsusmaa ja Jugoslaavia vahel varjutas traagiline vahejuhtum – teisel poolajal mängijat Ivan Gudeljit abistama tõtanud Jugoslaavia koondise füsioterapeut Božidar Milenović sai väljakul südamerabanduse.

Kui tänapäeval oleks see lausa mõeldamatu, siis toona ei toonud see kaasa isegi mängukatkestust – 65-aastane Milenović aidati lihtsalt väljaku kõrvale, kus teda esmalt elustati, enne kui ta haiglasse toimetati. Sealjuures tegi kohtunik näo, nagu polekski midagi juhtunud, ja lasi mängul jätkuda, kusjuures ka mängijad ei teinud sellest suurt numbrit, kuigi nende tiimiliige vaakus mõne meetri kaugusel hinge. «Sel hetkel ei saanud keegi arugi, et asi on nii tõsine. Need olid teistsugused ajad, mitte nagu praegu,» on Gudelj tänapäeval meenutanud. Tõepoolest – isegi paljudel mängu kohapeal vaadanud inimestel ei olnud aimugi, et midagi sellist üldse juhtus.

Milenovići elu ei õnnestunud arstidel päästa.

Edasipääsulahing Taani ja Belgia vahel oli piletiraha väärt. Juba esimestest minutitest peale oli selge, et tahtmise ja võitlusvaimu taha ei jää midagi – üsna toored kokkupõrked ja taklamised kujunesid kohtumises pigem reegliks kui erandiks. Võitu vajanud belglased läksid esmalt 2 : 0 juhtima. Jan Ceulemans tegi 26. minutil skoori postipõrke kaudu, enne kui Franky Vercauteren 39. minutil turniiri ilusaima tabamusega eduseisu duubeldas – karistusala nurga juures lõi ta põrkava palli otse õhust kaarega üle Qvisti lati alla.

Vaheajaks 2 : 1 eduseisu nautinud belglased said kohe teise poolaja alguses kuldse võimaluse eduseisu veelgi kasvatada, ent Erwin Vandenberghi löök tabas Qvisti jalgu. See osutus pöördepunktiks – taanlased said sellest indu juurde. Kenneth Brylle skooris vaid neli minutit pärast vahetusest sekkumist ja viigistas seisu, 84. minutil kindlustas Preben Elkjær taanlastele edasipääsu. Hoolimata meeletust toorutsemisest ja kohati lausa kaklusteks arenenud konfliktidest piirdus Ida-Saksa kohtunik Adolf Prokop vaid kahe kollase kaardiga.

Eelmisel korral mängijatel poole kolmeni pidutseda lubanud Piontek käskis seekord mängijatel hotelli naasta kella viieks hommikul. «Pärast sellist mängu pole mitte mingit mõtet neid kella üheks voodisse käsutada. On okei, kui nad joovad viis, kümme või viisteist õlut ja suitsetavad sigarette. Lubadustest tuleb aga kinni pidada – kui nad kella 11ks hommikusöögile ilmuvad, on kõik hästi. Ja nad ilmusid!» sõnas Piontek hiljem.

Alagrupp 1

Prantsusmaa 6

Taani 4

Belgia 2

Jugoslaavia 0

Edasipääseja oleks äärepealt selgunud loosiga

Teises alagrupis selliseid väravapidusid ei korraldatud ja skoorid meenutasid pigem nelja aasta taguse turniiri omi. Lääne-Saksamaa koondises oli küll palju tugevaid ja tuntud mängijaid, kuid erinevatel põhjustel jäi turniirist eemale suurem osa nende loovatest keskväljameestest: Bernd Schuster, Paul Breitner, Hansi Müller ja Felix Magath. Peatreener Jupp Derwall kompenseeris seda suurte ja füüsiliselt tugevate mängijatega ning Saksa meedia lootis võistluste eel, et ilusa jalgpalli asemel näitab nende koondis hoopis pragmaatilist turniirijalgpalli.

Meedia toon oli Portugaliga mängitud 0 : 0 viigi järel juba hoopis negatiivsem, mõnel pool kirjeldati seda isegi kui koondise ajaloo üht halvimat mängu. Sellest hoolimata suudeti teises voorus Rudi Völleri tabamustest Rumeenia 2 : 1 alistada, kuid viimase vooru 0 : 1 kaotus Hispaanialt tähendas sakslastele varajast kojusõitu. Sealjuures tekkis vaid mõni minut enne samal ajal toimunud viimase vooru kohtumiste lõpuvilet olukord, kus Portugali ja Lääne-Saksamaa vahel oleks edasipääseja selgunud liisuheitmise teel. 90. minutil võtsid hispaanlased viimased jõuraasud kokku, tormasid rünnakule ja tegidki karistuslöögijärgses olukorras skoori, lüües tiitlikaitsjad auti.

«Ma ei ole suitsumees, aga sellise mängu järel jagasime peatreener Derwalliga väljakul sigaretti. Olime kõik täiesti löödud,» meenutas väravavaht Toni Schumacher, kelle sõrmede vahelt Antonio Maceda pealöök väravasse pudenes. Teine mäng otsustati samuti lõpuminutite väravaga – Nené 81. minuti koll saatis Portugali Hispaania kõrval edasi.

Alagrupp 2

Hispaania 4

Portugal 4

Lääne-Saksamaa 3

Rumeenia 1

Rumeenia legendaarne peatreener käitus kui spioonipõnevikus

Rumeenia koondise peatreener oli aastatel 1981–1986 endine tippmängija Mircea Lucescu, kes juhtis konkurentidega võrreldes üsna erinevat sorti seltskonda. Kommunistliku Rumeenia valitsus kartis paaniliselt, et Prantsusmaal peetud turniiril võivad nende mängijad koondise juurest põgeneda ja võõrriiki üle joosta. Selle vältimiseks ühendati pallurite hotellitubades televiisorid lahti, et Lääne propaganda nendeni ei jõuaks. Päevarahaks pakuti mängijatele valuutat vaid umbes viie dollari jagu, mida kogudes ostsid paljud mängijad endale teksapüksid. Koondise treeninguid tulid vaatama kohalikud välisrumeenlased, kes kinkisid mängijatele välismaa kaupa!

Lucescu ise oli tol ajal samuti pooleldi paranoiline. Valiksarjas reisis ta vastast Rootsit luurama, seal elas ta nädal aega Rumeenia saatkonna keldris ja käis maskeeritult vastaste treeninguid pealt vaatamas. Kõigest sellest oli kasu, sest rumeenlased alistasid Rootsi nii kodus kui võõrsil.

Finaalturniiri eel käis Rumeenia esimese vastase Hispaania peatreener Miguel Muñoz Craiovas vaatamas Rumeenia sõprusmängu Kreekaga. Kui ta pärast kohtumist Lucescult matši videosalvestist palus, vassis Lucescu esiti, et mängu ei filmitud, kuid lubas hiljem siiski Muñozele video saata – see kassett jäigi aga hispaanlastel kätte saamata. Finaalturniiril treenisid rumeenlased Lucescu soovil kolm päeva enne avamängu salajases paigas, sisuliselt suvalisel põllul, et vastaste spioone vältida.

Suurt tolku suurest salatsemisest lõpuks tulemuste mõttes ei olnud: Hispaaniaga tehtud 1 : 1 viigile järgnesid 1 : 2 kaotus Lääne-Saksamaale ja 0 : 1 kaotus Portugalile. Lucescu paistis turniiril silma väga konservatiivse mänguplaaniga – muu hulgas ei andnud ta eriti palju mänguaega säravale 19-aastasele loova stiiliga talendile Gheorghe Hagile, kellest sai hiljem Rumeenia läbi aegade parim jalgpallur.

Toona veel 39-aastasest Lucescust sai aga treenerina tõeline suurkuju – tema värvikas karjäär on teda viinud muu hulgas Milano Interisse, Istanbuli Galatasaraysse ja Beşiktaşi ja Peterburi Zeniti, kuid kõige rohkem tuntust kogus ta Donetski Šahtari lootsina, kus ta töötas aastatel 2004–2016. Alates 2020. aastast on 77.aastane vutilegend tüürinud Kiievi Dinamot.

Võidetud tiitlite ja karikate arvu poolest (35) on jalgpalliajaloos Lucescust rohkem ette näidata vaid Sir Alex Fergusonil, rumeenlasega ühele pulgale jõudis värskelt Pep Guardiola.

Kaks lisaaega ja üks penaltiseeria

Prantsusmaa ja Portugali kohtumise eel elasid prantslased üle väikese ehmatuse: Marseille’is toimunud mängule sõites sattus nende buss avariisse, mille tagajärjel sai keskväljamees Jean Tigana näole paar haava, ent õnneks mitte midagi sellist, mis oleks tema mängu oluliselt häirinud. See ei olnud muide üldse esimene äpardus, mis turniiril mõne võistkonna bussiga oli juhtunud – Lääne-Saksamaa oleks ühele alagrupimängule peaaegu hiljaks jäänud, sest bussijuht oli kiirteel vale mahasõidu valinud. Sujuva kulgemise asemel tuli sakslastel seetõttu ootamatult veeta tunnike külavahe- ja kruusateedel.

Avapoolaeg esimeses poolfinaalis oli üldiselt üsna unustamisväärne – tehnilist praaki ja erilise perspektiivita pikki sööte harrastasid mõlemad meeskonnad ning kui poleks olnud Jean-François Domergue’i suurepärast karistuslööki, mis prantslased 24. minutil juhtima viis, polekski selle kolmveerandtunni kohta midagi kirjutada.

Numbrinopped

Jugoslaavia koondisest sai EM-finaalturniiride ajaloos esimene meeskond, kes kaotanud ühe turniiri jooksul kolm mängu.

12 mängu 12st võitis Prantsusmaa koondis 1984. aastal. Täiuslik aasta!

2,8 väravat mängu kohta lõi Prantsusmaa koondis turniiri jooksul – see on tänini EM-finaalturniiride rekord, nagu ka nende turniiril löödud 14 väravat.

Teisel poolajal panid prantslased järgmise käigu sisse, kuid ei suutnud oma arvukaid võimalusi ära kasutada – ning hoopis Rui Jordão oli see, kes 74. minutil skoori tegi ja seisu viigistas, viies mängu lisaajale. Seal säras taas Jordão – 97. minutil sai ta Portugali ohtlikemalt keskväljamehelt Fernando Chalanalt suurepärase söödu ning kuigi ta tabas palli kehvasti, lüües selle otse õhust vastu maad, võttis mänguvahend sellise põrke, et Joël Batsil Prantsusmaa väravas ei olnud mitte midagi teha.

Küll aga hoidis Bats mõni minut hiljem ära veel hullema, nurjates portugallaste ründaja Nené lähilöögi. Finaalist jäi Portugali lõpuks lahutama kuus minutit – 114. minutil lõi vasakkaitsja Domergue oma kohtumise teise värava, 119. minutil murdis Portugali südame Platini, kes realiseeris väravaesisel Tigana fantastilise eeltöö.

Normaalajast ei piisanud ka teises poolfinaalis edasipääseja otsustamiseks. Alagrupimängus Lääne-Saksamaa vastu imekombel edasi saanud hispaanlaste õnn näis jätkuvat – kuigi Taani läks Søren Lerby kollist juba seitsmendal minutil juhtima, läks seejärel peale juba eelmisest Hispaania mängust tuttav plaat: nende vastased ründasid ja ründasid, aga ükskõik kui head olid võimalused, rohkem väravaid nad lüüa ei suutnud. Seetõttu oli igati loogiline, et Hispaania 67. minutil viigiväravani jõudis.

Rohkem väravaid ei toonud ka pool tundi lisaaega, mistõttu otsustati edasipääseja penaltiseerias. Tohutu pinge all osutus ainsaks murdujaks Taani esiründaja Preben Elkjær, kes 4 : 4 seisult löögi üle värava kõmmutas. Hispaanlaste eest seejärel otsustavat lööki tegema tulnud Manuel Sarabia oli sedavõrd närviline, et tuli oma lööki tegema soojendusdressis, enne kui kohtunik tal selle eemaldada palus. Aga löök oli sees ja Hispaania finaalis!

Poolfinaalid

Prantsusmaa–Portugal 3 : 2 (l.a)

Taani–Hispaania 1 : 1, pen 4 : 5

Jälle Platini, jälle karistuslöögist

Finaali eel ei olnud kahtlustki, kes on soosik – Prantsusmaa jõulist tiitlimarssi ei näinud miski peatavat ja nende soosikustaatust ei vähendanud isegi see, et nad poolfinaalis Portugali vastu üsna napilt pääsesid. Hispaania finaali jõudmist peeti aga paljuski õnnelikuks asjade kokkulangemiseks – nii sakslaste kui taanlaste vastu olid nad mänguliselt pisut kehvemad, kuid nautisid soodsat õnne.

Finaalis oli õnn aga võõrustajate poolel. Prantslased alustasid närviliselt ja kangelt, loovutades initsiatiivi ja paremad võimalused hispaanlastele, aga seekord ei suutnud nad ise võimalusi kasutada ning väravateta avapoolaja järel tundus, et kodumeeskond on oma suurt võimalust tuulde laskmas.

57. minutil saabus aga läbimurre, kusjuures prantslastel oli mitu korda järjest kõvasti õnne. Esmalt andis Tšehhoslovakkia kohtunik Vojtech Christov neile karistusala joone lähedalt karistuslöögi, kuigi kordused näitasid, et Bernard Lacombe pigem ise libises, mitte ei sattunud vastase vea ohvriks. Platini madal löök posti kõrvale oleks pidanud Hispaania väravavahile Luis Arconadale olema rutiinne saak, ent Real Sociedadi legend lasi pallil käte vahelt läbi minna ja hetkeks üle väravajoone lipsata.

Eduseisus said ka prantslased mängu käima ning kohtumise viimane kolmandik kuulus selgelt neile. Kuigi Yvon Le Roux teenis 85. minutil teise kollase kaardi ja eemaldati, leidis Bruno Bellone 90 minuti täitudes ruumi, et lüüa seisuks 2 : 0 ja võit omadele kindlustada.

Finaal

Prantsusmaa–Hispaania 2 : 0

Mitmekülgne väravamasin Platini

Kuigi ta mängis lõpuks kaasa vaid ühel EM-finaalturniiril ja oli tegelikult ründav poolkaitsja, mitte kesktormaja, hoidis Platini mitukümmend aastat enda nimel EM-finaalturniiride ajaloo parima väravaküti tiitlit – kõigi aegade arvestuses on temast mööda suutnud minna vaid Cristiano Ronaldo, kes on viie finaalturniiri peale kokku löönud 14 kolli. Üheksa tabamusega on Platini aga kindlalt ühe EM-finaalturniiri väravarekordi omanik – kõige lähemale on sellele jõudnud rahvuskaaslane Antoine Griezmann, kes lõi 2016. aasta turniiril kuus väravat.

Märkimisväärne on ka tõsiasi, et EM-ajaloos on finaalturniiril kokku löödud vaid kaheksa kübaratrikki – enne Platinid said sellega hakkama sakslased Dieter Müller (1976) ja Klaus Allofs (1980), hiljem hollandlane Marco van Basten (1988), portugallane Sérgio Conceição (2000), hollandlane Patrick Kluivert (2000) ja hispaanlane David Villa (2008).

Mõlemad Platini kübaratrikid olid sealjuures perfektsed kübaratrikid – üks värav vasaku jalaga, üks parema jalaga ja üks peaga. Ülejäänud kübaratrikimeestest sai sellise tembuga hakkama vaid Conceição. Tõelist mitmekülgsust näitas Platini puhul ka see, et ta skooris turniiri jooksul kaks karistuslööki ja ühe penalti.

Mõneti kummaline on mõelda, et turniirieelses treeningulaagris läks toona Juventuses pallinud Platini raksu meeskonna arsti Marc Bichoniga, kes testis mängijate füüsist ja vastupidavust ränkraske rattasõiduga. «Sinu meetodid pole kellelegi ühtegi väravat löönud! Ma pole jalgrattur!» olevat Platini vihastanud, kui ta jalg sõidu ajal krampi kiskus. Bichon ähvardas seepeale kuulutada Platini füüsiliselt mitte valmis olevaks, kuid meenutas aastaid hiljem, et poleks iialgi söandanud midagi sellist tegelikult teha.

Aastatel 1983–85 võitis Platini kolm Ballon d’Ori järjest, kuid suurturniiridel tal peale 1984. aasta EMi erilist õnne ei olnud – 1982. ja 1986. aasta MMid tegi ta kaasa vigastust trotsides, 1988. aastal Prantsusmaa EM-finaalturniirile tiitlit kaitsma ei pääsenud. See-eest oli tema esitus 1984. aastal ilmselt läbi aegade parim individuaalne EM-turniir.

Suure triumfi järel oli teenitult fookuses Platini, kellele oli 1984. aasta kevad olnud niigi imeline: Juventusega tuli ta parima väravakütina Itaalia meistriks ja Euroopa karikavõitjate karikavõitjaks. Lacombe rääkis ajakirjanikele, kuidas Platini oli koondiselaagrisse saabudes teistele kuulutanud, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Ja ühel päeval oligi ta kasiinos pannud masinasse ühe mündi ja sellega jackpot’i võitnud!

Rahast rääkides – Platini jäi mängijana veel suure palgabuumi eelsesse aega. Maailma parima mängijana teenis ta Juventuses toona aastapalka, mis vastab tänapäevases vääringus umbes 300 000 eurole. Vaid kümmekond aastat hiljem oleks tema teenistus ilmselt olnud mitmekümnekordne! Ehk selgitab see natuke neid otsuseid, mille Platini hiljem UEFA presidendina vastu võttis ja mille eest talle jalgpallis tegutsemiskeeld määrati…

Fakte 1984. aasta EMi kohta

• Alates sellest, kui EM-finaalturniiril osalejate arvu 1980. aastal suurendati, on Prantsusmaa tänini ainus korraldajamaa, kes suutnud turniiri oma kodukamaral võita.
• Alagrupimängu Lääne-Saksamaa ja Portugali vahel vilistas leedulane Romualdas Juška. Tegu on seni ainsa meeste suurturniiri kohtumisega, mille peakohtunik on olnud pärit Baltimaadest.
• Prantslaste viiest võidust enam pole ühe turniiri jooksul endiselt mitte ükski koondis suutnud, kuigi tänapäeval mängivad finaali jõudnud meeskonnad turniiri jooksul seitse kohtumist.
• Yvon Le Roux teenis esimese mängijana EM-finaalis punase kaardi. Tänini on tegu ainsa mängijaga, kes EM-finaalis platsilt ära saadetud.
• Prantsusmaa ja Portugali kolme väravaga lisaaeg on EM-finaalturniiride ajaloo resultatiivseim lisaaeg – 2020. aasta turniiril lõid lisaajal kolm tabamust ka Itaalia ja Austria.