AJALOORÄNNAK ⟩ 1988. aasta EM: Hollandi (seni) ainus tähetund

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1988. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame järgmise aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka septembrikuu numbris.

Loe ka: 1960. aasta EM: NSV Liit triumfeerib kindral Franco «abiga»

Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja

Loe ka: 1968. aasta EM: saatuslik kulli ja kirja viskamine ning kaks finaalmängu

Loe ka: 1972. aasta EM: sakslaste sajandi meeskond võtab seljavõidu

Loe ka: 1976. aasta EM: neli vägevat lahingut ja otsustav löök, mida meenutatakse tänini

Loe ka: 1980. aasta EM: kas ajaloo halvimad Euroopa meistrivõistlused?

Loe ka: 1984. aasta EM: Michel Platini turniir

1988. aastal oli Euroopa paremiku võõrustamisel kord Lääne-Saksamaa käes, kes sai korraldusõiguse endale üsna üksmeelselt: otsustaval hääletusel teenisid nad kuuest häälest viis, üle jäänud hääl anti Norra, Rootsi ja Taani ühispakkumisele, kusjuures Inglismaa kandidatuur jäi üldse nullile. Sakslaste pakkumise suur tugevus olid nende staadionid – moodsad Bundesliga areenid üle kogu riigi tähendasid seda, et suuri juurdeehitusi ei olnud finaalturniiri tarbeks vaja.

Üks probleem siiski kerkis: nimelt ei soovinud idablokk näha, et keset Ida-Saksamaad asunud müüriga eraldatud Lääne-Berliinis säravad suurvõistlused toimuksid, ning nõudsid, et Berliin loetaks kandidatuuri kontekstis Ida-Saksamaa linnaks (ei olnud see ju de jure Lääne-Saksamaa osa, kuigi de facto võis nii öelda). Otsesõnu seda küll välja ei öeldud, kuid anti mõista, et muidu võivad sotsialismimaad turniiri suisa boikoteerida. Sakslased ja UEFA andsid lõpuks survele alla ning Berliini olümpiastaadion tõmmati turniiri võõrustavate staadionite seast maha – hoolimata sellest, et näiteks 1972. aasta MMil võõrustas see kolme mängu.

Tiitlikaitsja peole ei pääse

Kuna valikturniir oli endiselt ülitihe sõel, kus 32 meeskonna seast pääsesid võõrustajameeskonna juurde finaalturniirile vaid seitse meeskonda, oli arvata, et üllatusi sünnib ja nii mõnigi suurriik võib turniirilt eemale jääda. Sedapuhku oli suur üllatus Prantsusmaa põrumine – olid nad ju valitsevad Euroopa meistrid ja 1986. aasta MMi pronksimehed! Valikgrupis võideti kaheksast mängust vaid üks (kodus Islandi vastu) ja löödi kõigest neli väravat, mis tähendas selgelt NSV Liidu ja Ida-Saksamaa järel kolmandat kohta.

Prantslased ei olnud sealjuures ainsad 1986. aasta MMi poolfinalistid, kes EMile ei pääsenud – ka Belgial ei õnnestunud kohta välja teenida, sest väga tihedas konkurentsis jäädi Iirimaa ja Bulgaaria järel ja Šotimaa ees kolmandaks. Esimest ja neljandat kohta eristas selles valikgrupis vaid kaks punkti! Tasub meelde tuletada, et tol ajal jagati võidu eest kaks, mitte kolm punkti nagu tänapäeval.

Tugevatest tiimidest jäid valiksarja pidama veel ka Jugoslaavia ja Tšehhoslovakkia, kes jäid alla Inglismaale ja Taanile. Valikturniirilt tulid lisaks neile veel läbi Hispaania, Itaalia, NSV Liit, Holland ja Iirimaa.

Üks valikmäng kaks korda

Turniiri võitnud Holland oleks võinud aga vabalt üldse finaalturniirilt eemale jääda. 1987. aasta oktoobris loopis nende eelviimasel valikmängul kodus Küprose vastu üks nende toetaja Küprose väravaesisele tennisepalli sisse peidetud suitsupommi, mis vastaste väravavahi Andreas Charitou juures plahvatas. Charitou ei saanud küll füüsiliselt vigastada, ent vajus pikali ja ei saanud sisse hingatud suitsu tõttu kohtumist jätkata. Luksemburglasest kohtunik Roger Philippi katkestas küll esialgu kohtumise, kuid andis siis hollandlaste survele alla ja lubas matšil jätkuda. Holland võitis John Bosmani viie värava toel lausa 8 : 0.

Küpros ei olnud sellise lahendusega aga nõus ning andis UEFA-le sisse protesti, mis esiti ka rahuldati, andes võidupunktid Küprosele. Holland reageeris vastuprotestiga, kus toetuti muu hulgas sellele, et Charitou ei saanud tegelikult vigastada – lõpuks otsustas UEFA kohtumise Amsterdamis suletud uste taga uuesti pidada. Holland võitis 4 : 0, kusjuures kübaratrikiga sai taas hakkama seesama Bosman.

Draama ei olnud aga veel sugugi läbi. Küprose kõrval oli UEFA otsuse peale marus Kreeka, kel oleks Hollandi tehnilise kaotuse korral jäänud viimases voorus veel võimalus Hollandi arvelt finaalturniirile pääseda. Kreeklased süüdistasid UEFA sakslasest peasekretäri Hans Bangerterit erapoolikuses, väites, et Bangerter eelistab finaalturniiril näha Hollandit, kes tooks naaberriigist kohale rohkem publikut kui Kreeka. Protestiks viisid kreeklased oma viimase vooru kohtumise Hollandiga väikesele Rhodose saarele ja saatsid platsile nõrgema koosseisu.

Sakslased ja itaallased alustavad närviliselt

Alagrupiloos tõi esimesse gruppi võõrustaja Lääne-Saksamaa vastasteks Itaalia, Hispaania ja sisuliselt autsaideri rollis olnud Taani. 14 aastat varem olid sakslased MMi võõrustanud ja selle võitnud ning nüüd mindi turniirile sama plaaniga, kusjuures pärast 1986. aasta MMi oli peatreener Franz Beckenbauer kokku pannud suuresti uue tuumikuga tiimi, kus põhiraskust kandsid näiteks blond ründetuus Jürgen Klinsmann, pisike mängujuht Olaf Thon ja noor keskkaitsja Jürgen Kohler. Turniiri eel keskendus sealne meedia aga peamiselt peatreeneri personaalküsimusele: Beckenbaueri endine tiimikaaslane Paul Breitner süüdistas teda näiteks hullumeelsete taktikate kasutamises, mis külvavat meeskonnas paanikat ja õudu. Viimane finaalturniireelne ettevalmistav sõpruskohtumine Jugoslaaviaga (1 : 1) tõi tribüünidele vaid 13 000 inimest.

Nende esimene vastane Itaalia oli teinud läbi sarnase uuestisünni: nende koondises tõstsid pead Milani verinoor äärekaitsja Paolo Maldini, Roma mängujuht Giuseppe Giannini ja Sampdoria ründeduo Roberto Mancini – Gianluca Vialli, kes viisid 33 aastat hiljem treeneritena Itaalia koondise Euroopa meistriks.

Avakohtumine sakslaste ja itaallaste vahel oli arvatult närviline ja üsna riskivaba. Pärast Mancini 52. minuti avaväravat läks sakslastel vaid kolm minutit aega, et viigini jõuda, kusjuures see sündis üsna tavatul moel: inglasest kohtunik Keith Hackett karistas Itaalia väravavahti Walter Zengat palli liiga kaua käes hoidmise eest ning Andreas Brehme tegi järgnenud vabalöögi järel skoori.

Teises avavooru mängus lõid taanlased Hispaaniale küll kaks väravat, kuid pidid siiski leppima 2 : 3 kaotusega – nii Lääne-Saksamaa kui Itaalia vastu jäid nad aga alla 0 : 2 ning sõitsid punktideta koju. Edasipääsejad otsustati seega kolme suurriigi duellides.

19-aastane Maldini näitab võimu

Itaalia ja Hispaania mängus ootasid hispaanlased palju Real Madridi paremäärelt Míchelilt, kes oli äsja klubiga uue, tolle aja kohta väärtusliku lepingu sõlminud, kuid samal äärel kahvatus ta täielikult Itaalia vasakkaitsja Paolo Maldini kõrval. Vaid 19-aastane Milani kaitsja oli teiseks mänguks liigutatud keskkaitsest äärele, kus ta osutus Míchelile tõeliseks nuhtluseks, andmata talle hetkekski hingamisruumi ja tormates ründefaasis väljakul üles-alla. Hoolimata noorusest oli Maldinil aga seks hetkeks all juba kolm hooaega Milani esindusmeeskonnas.

Suhteliselt võimalustevaese kohtumise otsustas Gianluca Vialli 73. minuti värav, samal ajal kui Hispaania ei suutnud kohe kuidagi oma ründajaid leida – väravavaht Andoni Zubizarreta saatis pidevalt lühikeste ründajate suunas kõrgeid palle, mille Itaalia pikad kaitsjad üsna lihtsalt tagasi lõid. Peatreener Miguel Muñoz aga leidis mängu järel, et see ei olnud «tema koht» Zubizarretale teistsuguseid juhiseid anda!

Paremini ei läinud hispaanlastel ka otsustavas alagrupimängus Lääne-Saksamaa vastu. Ajakirjandus nõudis sakslaste peatreenerilt Beckenbauerilt küll turniiri ebakindlalt alustanud ründaja Rudi Völleri pingile jätmist, kuid treener jätkas tormaja usaldamist ja Völler vastas sellele imeliselt, lüües sakslased 2 : 0 võidule. Völler võitles mängu järel suisa pisaratega, sest oli koondise eest olnud tükk aega põual ja tõestas nüüd enda sõnul, et on ikkagi suurte mängude mees. 2 : 0 võit tõi sakslastele ka kõige napimalt Itaalia ees alagrupi esikoha.

Alagrupp 1

Lääne-Saksamaa 5

Itaalia 5

Hispaania 2

Taani 0

Iiri vutiajaloo magusaim võit

Juba alates sellest, kui alagrupiloos Inglismaa ja Iirimaa kokku viis, hõõrusid paljud rõõmuga käsi: kaks igipõlist rivaali omavahel vastamisi! Vürtsi lisas veel see, et Iirimaa koondise peatreener oli Inglismaaga 1966. aastal maailmameistriks tulnud Jack Charlton, samuti tõsiasi, et Iirimaa 20 mängijast 16 teenisid leiba Inglismaa klubides.

Iirlased ise oma edu eriti ei uskunud, kuid sellest hoolimata reisis Lääne-Saksamaale üle kogu Euroopa kohale umbes 20 000 rõõmsameelset ja positiivset Iirimaa toetajat, kes soovisid osa saada riigi esimesest suurturniirikogemusest. Ja kohe esimeses mängus said iirlased jõudu katsuda just inglastega, kelle fännid sattusid turniiri jooksul vastupidi mitu korda kaklustesse ja tegelesid muude pahandustega.

Tegu oli õhtuga, kus mitte midagi ei läinud plaani kohaselt – seda juhul, kui räägite mõne inglasega. Iirlastele oli aga tegu unelmate matšiga, kuigi tabloo näitas lõpuks nende kasuks vaid 1 : 0 võitu. Ainus värav sündis juba kuuendal minutil, kui Ray Houghton karistusalas lahtiseks jäänud palli peaga osavalt üle Peter Shiltoni tagumisse nurka suunas. Värav sündis küll väga varakult, kuid iirlased tähistasid seda juba siis kui võidukolli. Inglasest peatreener Charlton kargas juubeldades näiteks nii järsult püsti, et lõi pea vastu pingi kohal olevat katuseäärt valusalt ära!

Hoolimata sellest, et sisuliselt kogu mäng oli veel ees, ei suutnudki inglased avaväravale vastata. Peter Beardsley ja John Barnes, kes olid Liverpooli eest teinud mõlemad suurepärase hooaja, ei suutnud märki tabada, Gary Linekeri vaevasid omad probleemid (vaata lisalugu). Iirlased jõudsid järgmisele väravale ise vaat et lähemalegi, kui Ronnie Whelani kauglöök Shiltoni näppude kaudu latti ragistas.

Lineker kartis, et on haigestunud AIDSi

Inglismaa koondise tähtründaja Gary Linekeri esitused jäid 1988. aasta EMil kahvatuks, nagu ka ülejäänud meeskonna omad. Linekeril oli selleks aga omad põhjused. 2019. aastal välja antud raamatus kirjeldas ta, et tundis turniiri ajal oma tervise pärast suurt muret.

«Hakkasin EM-finaalturniiri ajal tundma, et midagi on valesti. Oli see põhjustatud pikast ja raskest hooajast? Selle kohta tundus see pisut ekstreemne,» meenutas Lineker.

«Avamängus kaotasime Iirimaale ja tundsin end väljakul kohutavalt – olin aeglane, väsinud ja võimetu. Teises mängus Hollandi vastu mängisime meeskonnana veelgi kehvemini kui avamängus ja mina tundsin end veel rohkem haigena. Mu jalad ja käed tundusid rasked ja nad valutasid, aga sellele ei paistnud ühtegi seletust. Samuti kaotasin kaalu – nagu hiljem välja tuli, siis peaaegu kümme kilogrammi. Kartsin endamisi, et mul on AIDS.»

HIV ja AIDS olid teadupoolest tol ajal väga uued haigused, mille kohta ei teatud kaugeltki nii palju kui tänapäeval. «Sel ajal liikusid naeruväärsed ja valed kuulujutud selle kohta, millisel viisil võib AIDSi nakatuda. Ehk oli ka minul see kuidagi õnnestunud? Mõte sellest hirmutas mind.»

Hiljem tuli välja, et nii hull asi õnneks ei olnud – Lineker oli haigestunud hoopis hepatiiti, millest ta täielikult paranes.

Suures plaanis oli aga iirlastele tegu suure kannatamisega. Kümme aastat Manchester Unitedi eest mänginud Iirimaa keskkaitsja Kevin Moran lausus mängu järel, et tegu oli tema karjääri raskeima matšiga. Charlton vihjas ajakirjanikega rääkides, et iirlased võisid abi saada kõrgematelt jõududelt. Mitukümmend aastat hiljem valisid iirlased ise selle kohtumise Iirimaa koondise ajaloo vägevaimaks võiduks.

Lobanovskõi ja van Basteni meistriklass

Teise grupi avaringi teine kohtumine Hollandi ja NSV Liidu vahel oli aga tõeline malemäng. Kui kaks aastat varem oli Valeri Lobanovskõi juhendatud NSV Liidu koondis olnud Mehhikos toimunud MM-finaalturniiril üks ründavamaid meeskondi, siis 1988. aasta EMi avamänguks Hollandiga keeras Lobanovskõi taktikanuppu hoopis teises suunas ja suutis hollandlased raudse kaitsemänguga lämmatada. Oleksi Mõhailõtšenko ja Anatoli Demjanenko võtsid turniiri eel üles haibitud Ruud Gulliti filigraanselt kinni, eelnenud sõprusmängus kolm erinevat (!) vigastust saanud Marco van Basteni asemel rünnakule usaldatud John Bosman suutis platsil veel vähem korda saata. Sealjuures oli van Basten tegelikult valmis mängima ja sekkus vahetusest, kartes, et ebaõnnestunud esituse korral on tema turniir lõppenud.

Hollandlaste kehvast esitusest hoolimata oli NSV Liidul võiduks vaja tatarlasest väravavahi Rinat Dassajevi hiilgemängu. «Mu ründajad olid tavapärase tasemega võrreldes ainult 50 protsendi juures,» hindas Hollandi peatreener Rinus Michels, kritiseerides eriti karmilt Gullitit. «Võistkonnana oleme liiga pehmed. Olime mängu kaotamas ja tegime teisel poolajal ainult neli viga! See on ebaprofessionaalne.»

Nõukogude Liidu või Ukraina koondis?

NSV Liidu koondise peatreener Valeri Lobanovskõi oli sportlike arusaamade ja visiooni mõttes väga kompromissitu ja põhimõttekindel, seades meeskondliku ja ühise edu alati individuaalsetest esitustest kõrgemale. Koondisesse mängijaid valides eelistas ta alati oma juhendatava Kiievi Dõnamo mängijaid ning ka 1988. aasta EMi koondise 20 mängijast kuulusid 11 just Dõnamo ridadesse. 1987. aasta sügisel liidu meistriks kroonitud Moskva Spartaki mängijaid, kes olid stereotüübina tuntud ebalobanovskõilikult loova ja kunstilise mängustiili poolest, võttis Lobanovskõi koondisesse vaid kolm.

Huvitav on märkida, et kuigi venelased moodustasid tol ajal Nõukogude Liidu rahvuslikust koosseisust enam kui poole, oli 20st NSV Liidu koondislasest vaid üks nii-öelda «Venemaa venelane» – Leningradi Zeniti ründaja Sergei Dmitrijev. Ukrainlasi oli satsis 13, tatarlasi ja valgevenelasi kaks, üks mängija tuli Gruusiast ja üks Leedust.

Teiseks mänguks Inglismaa vastu tõi Michels AC Milani ässa van Basteni tagasi algkoosseisu ja pani selle tõmbega totaalselt täppi. Kuigi Inglismaa tabas enne seda kaks korda posti, viis van Basten avapoolaja lõpus Hollandi juhtima ja lisas teisel poolajal veel kaks tabamust, kusjuures lisaks sellele õnnestus tal korra pall oma tiimi väravajoonelt ära klaarida. «Mul pole probleemi tunnistada – tema avamängus pingile jätmine oli minu viga,» tunnistas peatreener Michels. Inglased tegid tegelikult korraliku mängu ja Bryan Robson lõi väravagi, kuid 1 : 3 kaotusest polnud pääsu, sest van Basten oli lihtsalt liiga hea.

Iirlaste muinaslugu ei olnud aga samuti veel sugugi lõppenud: oma teises mängus NSV Liidu vastu saatis Jack Charlton nad platsile väga agressiivse, füüsilise ja võitlusliku suhtumisega, mis tõi neile 1 : 1 seisu ja väärt viigipunkti. Iirlaste värav oli sealjuures tõeline iludus: Mick McCarthy ülipikk audivise leidis karistusala joonel Ronnie Whelani, kes selle otse õhust efektse löögiga 38. minutil võrku kihutas. NSV Liit suutis vastata alles 74. minutil, kui täpne oli Oleh Protassov, kusjuures mängupildi järgi oleks Iirimaa isegi võitu väärinud.

Iirlastele osutus selles mängus võiduta jäämine väga valusaks, sest viimases ja otsustavas alagrupimängus ei suutnud nad Hollandi vastu kaotust vältida. Viigist oleks iirlastele piisanud ja veel kümme minutit enne lõppu oli seis 0 : 0, kuid platsile lausa neli ründajat kuhjanud hollandlaste avantüür läks lõpuks täkkesse, sest pikakasvuline Wim Kieft suutis 82. minutil lüüa oma karjääri ühe kummalisema värava: ta sättis pea penaltipunkti lähedal vastu Ronald Koemani maapõrkega pealelöögile ja kuigi pall tundus esialgu väravast selgelt mööda põrkavat, oli nii Koemani löögist kui Kiefti peapuutest tekkinud vint sedavõrd tugev, et pall põrkas väravavahist mööda ja tagumise posti kõrvale nagu mõni trikilöök lauatennises!

NSV Liit alistas samal ajal Inglismaa 3 : 1 ja marssis poolfinaali alagrupi võitjana.

Alagrupp 2

NSV Liit 5

Holland 4

Iirimaa 3

Inglismaa 0

Vanade rivaalide kibe kohtumine

Esimeses poolfinaalis läksid vastamisi Lääne-Saksamaa ja Holland ning see vastasseis tõotas tulevärki: II maailmasõjast alguse saanud rahvustevahelised pinged ja 1974. aasta omavaheline MM-finaal, mis sakslaste võiduga lõppes, olid sellest naabrite duellist teinud tõsise derbi, mis väljendus nii platsi peal kui selle kõrval. Kuigi kohtumine toimus Hamburgis Lääne-Saksamaa pinnal ja Hollandi fännidele oli 56 000pealisest mahutavusest eraldatud 15 000 piletit, siis ei olnud tribüünidele peale vaadates küll sellest aru saada: oranž meri haaras enda alla selgelt tunduvalt suurema osa.

Numbrinopped

300 000 inimest tuli Dublini tänavatele tervitama alagrupist välja langenud Iirimaa koondislasi, kes võeti kodumaal vastu kangelastena.

5 väravat lõi turniiri jooksul parim väravakütt Marco van Basten, kes valiti ka turniiri parimaks mängijaks.

37 aastat ja 23 päeva vana oli Hollandi koondislane Arnold Mühren finaali päeval – ta on tänini vanim mängija, kes osalenud võidetud EM-finaalis.

«Oleks olnud tore see mäng Saksamaal pidada,» märkis kohtumise järel sarkastiliselt Frank Mill, kes lisati Lääne-Saksamaa algkoosseisu alles viimasel hetkel, kui peatreener Beckenbauer otsustas Pierre Littbarskit hoopis võimaliku lisaaja tarbeks säästa ja luiskas, et Littbarskil oli ootamatult kõht lahti läinud. Mängija tunnistas hiljem, et see käis tugevalt tema au pihta.

Kohtumine ise oli pingetest paks ja tasavägine ning läbimurret tuli oodata teise poolajani. 55. minutil murdis sakslaste ründetäht Jürgen Klinsmann kasti, kus Frank Rijkaard valel ajal jala välja sirutas ja Klinsmanni kukutas. Kuigi ründaja kukkus teatraalselt ja kasutas muu hulgas ka näitlejameisterlikkust, oli Rijkaard siiski eksinud ja Lothar Mätthaus põrutas sakslased penaltipunktilt juhtima.

Hollandi viigivärav sündis 75. minutil aga veel kahtlasemast penaltist, kui van Basten Jürgen Kohleri taklamise peale kastis komistas, aga kiirelt uuesti püsti hüppas. Rumeenlasest kohtuniku Ioan Igna vile tuli näoilme järgi otsustades isegi van Bastenile ootamatult!

Standardolukordade spetsialist Ronald Koeman ei jätnud võimalust kasutamata ja kõmmutas penalti kindlalt võrku, kusjuures mõned minutid varem oleks ta vabalt võinud Rudi Völleri pikali tõukamise ja juustest sikutamise eest punase kaardi saada.

Kujuteldavast kõhuhädast «jagu saanud» Littbarski tuli lõpuks mängu 79. minutil ning oleks mängu peaaegu sakslaste kasuks kallutanud, kui tema kavalalt antud nurgalöök otse värava peale keeras ja alles joonelt klaariti. Otsustava hoobi andsid seepeale aga hoopis hollandlased: 88. minutil saatis Jan Woutersi sööt van Basteni Kohleriga võidu jooksma ning kuigi pall tundus olevat ründajast natuke liiga kaugel, suutis van Basten varba täpselt õigel ajal välja sirutada ja palli posti kõrvale võiduväravaks suunata.

Marco van Basteni ebaõiglaselt vara lõppenud karjäär

Kui 1984. aasta EM oli Michel Platini turniir, siis 1988. aasta EM oli Marco van Basteni tähetund – ja samamoodi nagu Platini suutis ka van Basten tõeliselt õnnestuda vaid ühel koondiseturniiril. 1988. aastal vaid 23aastaselt Hollandi Euroopa meistriks kroonitud van Bastenit näis ootavat särav ja pikk karjäär, kuid tegelikult oli tal tippkonkurentsi nautida veel mõni üksik aasta.

Koos koondisekaaslaste Ruud Gulliti ja Frank Rijkaardiga Milanis pallinud (tol ajal võiski Itaalia klubidel meeskonnas olla maksimaalselt kolm välismaalast) van Bastenit kimbutasid hüppeliigesevigastused juba EMi-eelsel hooajal, kui ta tegi võidukal Serie A hooajal kaasa vaid 11 mängus. Sellele järgnes veel viis tugevat aastat: 1992. ja 1993. aastal tuli ta Milaniga Itaalia meistriks, 1989. ja 1990. aastal võitis Meistrite liiga eelkäija Euroopa karika. Kahel korral tuli ta Serie A parimaks väravalööjaks ja kolmel aastal (1988, 1989, 1992) võitis ta Ballon d’Ori.

Hüppeliigesed hakkasid hollandlast taas alt vedama hooajal 1992/93, kui ta liigamängus saadud vigastuse tõttu pooleks aastaks kõrvale pidi jääma. Hooaja lõpuks naasis ta küll väljakule, kuid Marseille’ile kaotatud Meistrite liiga finaal selsamal Müncheni olümpiastaadionil, kus van Basten viis aastat varem Hollandiga tiitlivõitu nautis, jäigi tema viimaseks mänguks. Mängus saadud trauma sundis ta järjekordselt sama hüppeliigesega lõikuslauale ning kuigi järgneva kahe aasta jooksul prooviti erinevaid ravivõtteid ja meetodeid, ei olnud enam midagi teha – kõhred olid nii ära kulunud, et isegi tavaline kõndimine, rääkimata sportimisest, põhjustas põrguvalu. 1996. aastal otsustas ta drastilise operatsiooni kasuks, mille käigus kinnitati tema sääreluu püsivalt jalalaba külge – see tähendab küll seda, et sellest ajast saati on ta pidanud kõndima kergelt longates, kuid enam ei pea ta kannatama igapäevast valu.

Karjäärile tõmbas van Basten ametlikult joone alla 1995. aasta augustis 30aastaselt, kuid viimase mängu pidas ta vaid 28aastaselt, kui ta oli teoreetiliselt just füüsiliste ja vaimsete võimete kulminatsioonini jõudmas. Sellest hoolimata peetakse van Bastenit oma ajastu üheks paremaks mängijaks. Ta oli viimane mängija enne Lionel Messit ja Cristiano Ronaldot, kes suutis Ballon d’Ori kolmel korral võita.

Karjääri lõpu järel hakkas van Basten aktiivselt hoopis golfi mängima, tõustes händikäpi järgi arvestades isegi Hollandi saja parema mängija piirimaile. Treenerikursused läbis ta alles sajandi alguses, aga tegi selles vallas kiire lennu: hooajal 2003/04 oli ta Ajaxi duubelmeeskonna abitreener, kuid pärast 2004. aasta EMi määras Hollandi jalgpalliliit ta juba koondise uueks peatreeneriks. Koondist tüüris van Basten nii 2006. aasta MMil kui 2008. aasta EMil, kusjuures mõlemad turniirid kulgesid sarnaselt: pärast säravat alagrupifaasi langeti play-off’is esimesel tõkkel. Hiljem on van Basten olnud nii Amsterdami Ajaxi, Alkmaari kui Heerenveeni peatreener ning töötanud FIFAs tehnilise direktorina.

Suurte rivaalide üle saadud võit oli Hollandile magusamgi kui sellega kaasnenud finaalipilet. Lõpuvile järel vastaste mängujuhi Olaf Thoniga särke vahetanud Koeman kõndis Thoni särgiga Hollandi fännide ette ja pühkis sellega demonstratiivselt tagumikku. Kodumaal tähistati võitu tänavatel, kuhu hinnanguliselt kogunes pidutsema seitsmekohaline arv joovastuses vutifänne – tegu oli Hollandi suurima rahvaüritusega pärast seda, kui 1945. aastal tähistati ühiselt Natsi-Saksamaa okupatsioonist vabanemist.

Teises poolfinaalis Itaalia ja NSV Liidu vahel sai määravaks ilmataat, kes vaheajal taevaluugid avas – vähemalt itaallaste kinnitusel. Peatreener Azeglio Vicini sõnas kohtumise järel, et vihm muutis väljaku väga raskeks – itaallaste tugevus oli nende kiirus ja tehnilisus, NSV Liit rõhus aga füüsisele ja jõule. Kuivemal avapoolajal ei suutnud Itaalia oma võimalusi kasutada, märjal teisel poolajal lõi NSVL nelja minutiga kaks väravat (58. Lõtovtšenko, 62. Protassov) ja sammus 61 000 pealtvaataja ees finaali.

Poolfinaalid

NSV Liit – Itaalia 2 : 0

Lääne-Saksamaa – Holland 1 : 2

EM-finaalide ilusaim värav

Finaali eel rääkis mitu asjaolu hollandlaste kasuks. Nad said enne suurt mängu ühe päeva rohkem puhata, neil oli tänu kümnetele tuhandetele fännidele sisuliselt koduväljakueelis ja lisaks sellele jäi NSV Liidu koondis olulise mängija võrra vaesemaks: juba poolfinaali teisel minutil teenis kollase kaardi põhikaitsja Oleh Kuznetsov, mis jättis ukrainlase finaalist mängukeelu tõttu eemale. Sealjuures oli tegu Kuznetsovi esimese kollase kaardiga finaalturniiril – tolleaegse reglemendi kohaselt kandusid edasi ka valikturniiril teenitud kaardid. Poolfinaalis saadud vigastus jättis eemale ka keskkaitsja Volodõmõr Bezsonovi.

Sellest hoolimata kuulus kohtumise esimene pooltund pigem NSV Liidule. Kaks head võimalust luhtas Hennadi Lõtovtšenko – neist teise puhul virutas ta palli suurepäraselt positsioonilt otse Hollandi väravavahile Hans van Breukelenile sülle.

Vaid kolm minutit hiljem muutus Lõtovtšenko eksimus veel valusamaks, sest Holland läks hoopis ise juhtima – nurgalöögijärgses olukorras suunas Marco van Basten palli peaga väravaesisele, kust Ruud Gullit selle samuti peaga sisse rammis. NSV Liidu koondise patuoinaks oli olukorras tavapärane keskväljamees Sergei Aleinikov, kes olude sunnil keskkaitsesse pandi – just tema kattis esmalt ära suluseisu ja kaotas seejärel õhuduelli van Bastenile.

Kaheksa minutit pärast teise poolaja algust otsustati finaali saatus väravaga, millest ilusamat pole ei varem ega hiljem ühegi koondise suurturniirifinaalis nähtud. Arnold Mühreni tsenderdus vasakult äärelt oli üsna ebaõnnestunud ja läks kõrge kaarega üle väravaesise ohutsooni ja oli karistusala küljejoone juures vaid mõne meetri kaugusel otsajoonest maandumas. Selle asemel et see normaalse jalgpalluri kombel maha võtta ja rünnakule jätku otsida, otsustas van Basten õhku hüpata ja palli otse õhust värava poole saata. Löök oli korraga kõva ja pehme – piisavalt tugev, et Rinat Dassajevit NSVLi väravas üllatada, piisavalt täpne, et täpselt üle väravavahi käte tõusta ja siis tagumise posti juures lati alla kukkuda.

Finaal

NSV Liit – Holland 0 : 2

«Olin väsinud, seetõttu otsustasin riskida ja peale lüüa. Võin sellest rääkida palju lugusid, aga kokkuvõtteks: see oli fantastiline tunne,» sõnas päevakangelane mängu järel. Rinus Michels, kes värava järel suurest imestusest lihtsalt peast kinni haaras, kirjeldas seda kui tabamust, mis oli ilusam isegi kõige ambitsioonikamast stsenaariumist. Ruud Gullit aga arvas, et kui van Basten saaks sama lööki veel miljon korda proovida, ei tuleks tal see samaväärselt välja!

NSV Liit ei olnud imekolli järel aga sugugi mängust väljas. Eriliselt jäi finaal kripeldama 1986. aasta Ballon d’Ori võitjal Igor Belanovil, kes vaid mõne minuti jooksul esmalt posti tabas ja seejärel penalti vastu väravavaht van Breukeleni põrutas. Kaks napikat murdsid NSVLi – rohkem hollandlastele ohtlikuks ei saadud. Oranje esimene ja seni ainus tiitlivõit oli tõsiasi!

Fakte 1988. aasta EMi kohta

• 1988. aasta EMil ei nähtud mitte ühtegi punast kaarti, mitte ühtegi väravateta viiki, samuti ei läinud ükski väljalangemismäng lisaajale ega penaltiseeriasse.
• Tegu oli viimase EM-finaalturniiriga, millest võtsid osa Lääne-Saksamaa ja NSV Liit – Lääne- ja Ida-Saksamaa ühinesid 1990. aastal, NSV Liit lagunes 1991. aastal.
• 1984. aastal triumfeerinud Prantsusmaa on seni viimane Euroopa meister, kes järgmisele EM-finaalturniirile ei kvalifitseerunud.
• NSV Liidust sai esimene koondis, kes kaotanud kolm EM-finaali (1964, 1972, 1988). Pärast seda on vaid Saksamaa (1976, 1992, 2008) kolme kaotatud finaali klubiga liitunud.
• 1988. aasta EM hoiab tänini rekordit kõige suurema keskmise publikuarvuga EM-finaalturniirina: 15 mängu käis keskmiselt vaatamas 59 243 inimest.