AJALOORÄNNAK ⟩ 2004. aasta EM: Kreeka šokeerib jalgpallimaailma ja rikub Portugali peo

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 2004. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame juba maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka jaanuarikuu numbris.

Loe ka: 1960. aasta EM: NSV Liit triumfeerib kindral Franco «abiga»

Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja

Loe ka: 1968. aasta EM: saatuslik kulli ja kirja viskamine ning kaks finaalmängu

Loe ka: 1972. aasta EM: sakslaste sajandi meeskond võtab seljavõidu

Loe ka: 1976. aasta EM: neli vägevat lahingut ja otsustav löök, mida meenutatakse tänini

Loe ka: 1980. aasta EM: kas ajaloo halvimad Euroopa meistrivõistlused?

Loe ka: 1984. aasta EM: Michel Platini turniir

Loe ka: 1988. aasta EM: Hollandi (seni) ainus tähetund

Loe ka: 1992. aasta EM: puhkusel olnud Taani tuli, nägi ja võitis

Loe ka: 1996. aasta EM: sakslased ei luba jalgpallil koju naasta

Loe ka: 2000. aasta EM: kas kõigi aegade parim suurturniir?

2004. aasta EM-finaalturniiri võõrustaja selgus 1999. aasta oktoobris, kui Portugal edestas favoriidiks peetud Hispaaniat ja kahekesi kandideerinud Austriat ja Ungarit. Portugallased lubasid korda teha viis juba eksisteerivat staadioni ja sellele lisaks ehitada viis uut areeni. Kümme staadioni oli uus EM-finaalturniiride tippmark: varasemad 16 meeskonnaga turniirid 1996. ja 2000. aastal olid hakkama saanud kaheksa võistluspaigaga.

50 valikturniiril osalevat koondist jagati kümnesse viieliikmelisse valikgruppi – otse finaalturniirile pääses iga grupi esikoht, teise koha võistkonnad loositi play-off-paaridesse, mille võitjad samuti Portugali pääsesid.

Eesti viigistas kahe finaalturniirile pääsenud tiimiga

Eesti koondis mängis 2004. aasta EM-valiksarjas tugevas alagrupis Bulgaaria, Horvaatia, Belgia ja Andorraga. Arno Pijpersi juhendamisel keerasid sinisärgid eelkõige lukku kaitse: kaheksa mänguga lasime endale kokku lüüa vaid kuus väravat, paraku lõime ise rünnakul vaid neli kolli, mis kõik tulid kahes 2 : 0 võidumängus Andorra vastu. Sellest hoolimata suutsime grupi tipus kaarte segada: kohe valiksarja avamängus viigistasime võõrsil 0 : 0 Horvaatiaga, sama skooriga lõppes kodumäng Bulgaariaga.

Ainsana suutis meid kaks korda võita Belgia, kuid alagrupi kolmandast kohast kõrgemale see neid ei kergitanud. Koduses 0 : 1 kaotuses tegi sealjuures haruldase prohmaka Mart Poom, kes juba mängu teisel minutil üritas otsajoone poole põrganud palli päästa nurgalöögiks minemisest, kuid kinkis mänguvahendi selle asemel vastastele, kes olukorra resultatiivselt ära kasutasid.

Kuigi kümnest kõrgeima asetusega tiimist jäi finaalturniirilt eemale neli (Iirimaa, Rumeenia, Belgia, Türgi), siis väga suuri eemalejääjaid valikturniir kaasa ei toonud: ükski neist meeskondadest ei olnud tõsiseltvõetav kandidaat EM-tiitlile. Paar valikgruppi osutusid aga meeletult põnevaks: valikgrupis 2 õnnestus näiteks Taanil koguda kaheksa mänguga 15 punkti ja grupp võita, nendega viimases mängus viigistanud Bosnia ja Hertsegoviina kogus küll 13 punkti, aga jäi alles neljandaks! Taani ja Bosnia vahele mahtusid veel 14 punktiga Norra ja Rumeenia. Eesti alagrupis oli samuti võitlus esimeste kohtade nimel ülitihe: üllataja Bulgaaria võitis 17 punktiga grupi, Horvaatia ja Belgia jagasid 16 punktiga ära teise koha.

Edasipääsust eriti kaugele ei jäänud ka Soome, kes teenis 10 punkti, jäädes aga alla nii Itaaliale (17), Walesile (13) kui Serbiale ja Montenegrole (12). Puhaste paberitega läbis valiksarja ainsana kaheksast mängust kaheksa võitnud Prantsusmaa, kaotuseta liikusid 16 sekka veel Tšehhi, Inglismaa ja Saksamaa.

Läti jalgpalli kuldne tund

2004. aasta EM tähistab seni ainsat korda, mil mõni Balti riik on jalgpallis suurturniirile jõudnud. Esimesena suutis tembu ära teha Läti koondis, kel õnnestus Rootsi järel ning Poola, Ungari ja San Marino ees oma valikgrupp teise kohaga lõpetada ja seejärel play-off’is Türgi alistada. Lätlastele tõid edu eelkõige mitu võõrsil saadud magusat nappi võitu: nii Poolat kui Rootsit võideti võõral väljakul 1 : 0, kusjuures sama tulemusega saadi jagu ka San Marinost, kes kinkis lätlastele kolm punkti alles 89. minuti omaväravast!

Lätlased oleksid grupis aga teise koha saanud isegi siis, kui oleksid San Marinoga tolles mängus viiki leppinud. Ainsad kaotused tulid võõrsil Ungarilt ja kodus Poolalt, abi oli ka mängude graafikust, sest viimases voorus saadi Rootsi üle võit olukorras, kus svenssonid olid juba finaalturniiri pääsme kindlustanud.

Kaht otsustavat playoff-mängu äsjase MM-pronksi Türgiga mäletavad aga kõik Läti jalgpallisõbrad, kes toona vähegi midagi mõikasid. Tõeliseks täheks kerkis Riia Skonto 24-aastane ründetuus Māris Verpakovskis, kelle koll tõi esmalt lätlastele Riias 1 : 0 võidu. Neli päeva hiljem Istanbulis viisid İlhan Mansızi ja Hakan Şüküri tabamused Türgi küll 2 : 0 juhtima ja andsid ohjad võõrustajatele, ent juba Juris Laizānsi 66. minuti värav seadis lätlased võõrsilväravate reegli pärast tagasi liidritoolile. Naela Türgi kirstu lõi Verpakovskis, kes sai 78. minutil pika söödu otse väravavaht Aleksandrs Koliņkolt, edestas võidujooksus kaitsjat ja saatis palli Rüştü Reçberi selja taha.

Verpakovskis teenis edukate esituste järel lepingu Kiievi Dõnamolt, kuid Portugali sõitnud Läti 23-meheline koondis põhines siiski päris suures osas koduliigal, sest lausa 11 mängijat sellest kuulusid Virslīga klubidesse. Neli mängijat tulid Venemaa klubidest (Juris Laizāns Moskva CSKAst), kaks Ukraina liigast, kaks Inglismaa Premier League’ist (Marians Pahars Southamptonist ja Andrejs Štolcers Fulhamist) ja veel neli Euroopa eri tiimidest. EM-koondis koosnes sisuliselt ühe põlvkonna meestest: 24aastane Verpakovskis oli meeskonna pesamuna, vanim mängija oli aga 34aastane kaitsja Mihails Zemļinskis.

Hoolimata sportlikest saavutustest kritiseeriti ka kodumaal Läti koondist seetõttu, et meeskonna töökeel oli vene keel: nii peatreener Aleksandrs Starkovs kui ka väga suur osa meeskonnast olid vene emakeelega ning töökeelena oli vene keel saanud Läti koondises juba selgelt traditsiooniks. Sellest hoolimata elasid lätlased oma meeskonnale täiel rinnal kaasa. Roheliste partei peaminister Indulis Emsis, ontlik vuntsi ja prillidega keskealine ülikonnas mees, andis suisa lubaduse, et kui meeskond alagrupist edasi pääseb, võõpab tema pea roheliseks!

Kuigi sakslased võitsid lõpuks oma valikgrupi Šotimaa, Islandi, Leedu ja Fääri saarte ees neljapunktilise eduga ja ühegi kaotuseta, teenis nende koondis kodumaa meedialt kõvasti kriitikat. Vaid paar kuud pärast 2002. aasta MM-finaalis mängimist saadi kodus Fääri saarte vastu raske 2 : 1 võit, millele järgnes 2003. aasta märtsis Nürnbergis 1 : 1 viik Leeduga. Viigid tehti veel ka Šotimaa ja Islandiga, kuid Rudi Völleri meeskonna niigi habras enesekindlus sai tõelise hoobi vaid natuke üle kuu aja enne EMi algust, kui sõpruskohtumises jäädi Rumeeniale alla lausa 1 : 5. Franz Beckenbauer oli üks kriitikutest, öeldes, et paljud inimesed arvavad tulemust nähes, et tegu on trükiveaga.

A-grupp

Portugal 6

Kreeka 4

Hispaania 4

Venemaa 3

Siis ei saanud sellest ilmselt veel mitte keegi aru, aga juba turniiri avamäng jutustas sisuliselt ära kogu ülejäänud kuu aja loo. Võõrustaja Portugal pidi turniiri alustuseks saama hambaid teritada Kreeka kallal, kelle tiitlišansse hinnati turniiri eel kõrgemalt vaid Läti omadest. Ometi läks mäng hoopis teist rada pidi. Juba seitsmendal minutil karistas Giórgos Karagoúnis ära portugallaste paremkaitsja Paulo Ferreira valesöödu ja viis kreeklased juhtima, teise poolaja alguses võttis värskelt vahetusest sekkunud 19-aastane Cristiano Ronaldo karistusalas maha Geórgios Sietarídise jalad ning Ángelos Basinási penalti saatis peoperemehed juba kahe väravaga taha.

Manchester Unitedis äsja debüüthooaja seljataha jätnud Ronaldo suutis küll üleminutitel nurgalöögiolukorras peaga ühe värava tagasi lüüa, kuid Portugal sisuliselt ei rõõmustanudki selle üle, sest kaotusest see neid ei päästnud ning tundus, et kõik nende lootused varisevad juba avamänguga kokku. Tagantjärele saab aga öelda, et tegu oli ajaloolise tabamusega: see oli noorukese tähehakatise esimene koondisevärav, praeguseks on mees aga 128 koondiseväravaga läbi aegade resultatiivseim koondisemängija!

Avamängus Hispaaniale 0 : 1 alla jäänud Venemaa saatis selle järel koju poolkaitsja Aleksandr Mostovoi, kes kritiseeris nii tiimikaaslaste taset kui peatreener Georgi Jartsevi meetodeid. Erilist efekti see aga ei andnud – teises mängus jäädi alla ka portugallastele ning vaid kahe mängu järel sai neist turniiri esimene välja langenud meeskond. Kreeklased võitlesid samal ajal aga Hispaanialt välja 1 : 1 viigi, mis andis neile viimase vooru eel üsna hea võimaluse edasipääsuks.

Portugal teadis enne viimast mängu suure rivaali Hispaaniaga, et neil on tolku vaid võidust – ning seda Luis Felipe Scolari hoolealused ka suutsid, eelkõige tänu Hispaania suutmatusele. Kapten Raúl raiskas mitu suurepärast võimalust, kehv päev oli ka 20aastasel Fernando Torresel. Nuno Gomese 57. minuti tabamus tõi Portugalile 1 : 0 võidu ja viis nad alagrupi võitjana edasi, sest samal ajal suutis juba elimineeritud Venemaa Kreekat 2 : 1 võiduga üllatada. Selles mängus kiire avavärava löönud Dmitri Kiritšenkol oli mängu lõpus sealjuures suurepärane võimalus teha seisuks 3 : 1 – see oleks kreeklased jätnud Hispaaniast kehvema väravate vahe peale ning tähendanud nende väljalangemist. Mõelda vaid, kuidas see olukord turniiri saatust mõjutas!

Hispaania koondist turniiril juhendanud Iñaki Sáez kaotas oma ametiajal 23 mängust vaid kaks, kuid alagruppi pidama jäämise järel lõpetati temaga leping. Tulemustest rohkemgi heideti Sáezile ette tema koosseisuvalikuid: turniiril ei saanud mitte ühtegi minutit kirja Barcelona noor keskväljatäht Xavi, Deportivo La Coruña staar Juan Carlos Valerón oli aga taandatud vahetusmängijaks, kes otsustavas mängus Portugaliga samuti sootuks pingile jäi.

B-grupp

Prantsusmaa 7

Inglismaa 6

Horvaatia 2

Šveits 1

Prantslased ja inglased alustasid seda gruppi üsna selge edasipääsusoosikuna ning väravateta viik avamängus Horvaatia ja Šveitsi vahel ainult kinnitas seda arvamust. Prantsusmaa ja Inglismaa omavaheline kohtumine aga pakkus tõelise etenduse. Frank Lampardi pealöök viis inglased avapoolajal juhtima ning kui teisel poolajal teenis 18-aastane Wayne Rooney fantastilise soolo järel penalti, paistis, et nad suudavadki prantslased alistada. Õnneks on jalgpall ettearvamatu – Fabien Barthez tõrjus David Beckhami penalti ning üleminutitel pöörasid prantslased mängu totaalselt pea peale. 90 + 1. minutil keerutas Zinedine Zidane suurepärase karistuslöögi posti kõrvale, mõni hetk hiljem võttis inglaste väravavaht David James karistusalas vea hinnaga maha Thierry Henry ning Zidane realiseeris penalti. Kaks-üks Prantsusmaale!

Sealjuures oskas Zidane vahetult enne penalti hoojooksu alustamist ilmselt suurest närvipingest üsna diskreetselt väljakule oksendada. Kuigi kogu maailma pilgud olid sel hetkel tema peal, kummardus ta maha, justkui selleks, et paelu siduda, ja saatis seejärel maokoostise enda ette maha. Kuus sekundit hiljem oli pall juba võrgus!

Nagu arvata oli, ei suutnud Šveits ja Horvaatia kaht suurt kohalt kõigutada. Inglismaa alistas Šveitsi 3 : 0 ja Horvaatia 4 : 2, kusjuures mõlemas mängus lõi verinoor Rooney kaks väravat. Horvaadid said küll Prantsusmaa käest kätte 2 : 2 viigi, mis jättis neile viimaseks vooruks võimaluse (kusjuures prantslaste võiduväravale eelnes käega mäng, mis jäi kohtunikel silmamata!), kuid inglastele jäädi kindlalt alla hoolimata sellest, et Niko Kovač nad juba viiendal minutil juhtima viis.

C-grupp

Rootsi 5

Taani 5

Itaalia 5

Bulgaaria 0

C-grupi lõpplahendust peetakse Itaalias tänini üheks selle sajandi suurimaks kokkumänguks jalgpalli suurturniiridel. Paraku ei saa Rootsit ja Taanit ebaaususes süüdistada – on siis viiki mängimine kuidagi keelatud?

Pealegi oli itaallastel võimalik kahe esimese mänguga oma olukord ära kindlustada, kuid nii avamängus Taani (0 : 0) kui teises kohtumises Rootsiga (1: 1) ei suutnud nad viigist enamat. Itaalia–Taani viigimängu varjutas Francesco Totti käitumine: AS Roma äss, kes oli äsja suurest üleminekust Real Madridi keeldunud, otsustas keset mängu Christian Poulseni pihta sülitada. Kuigi kohtunikel jäi intsident esiti märkamata, jäi Eestis Tatti-Totti hüüdnime saanud mehe vemp video peale ning UEFA määras talle kolmemängulise võistluskeelu, mis tema turniiri lõpetas.

Rootslased lõid kahes esimeses mängus aga väravad, mis oleksid mõlemad võinud vabalt olla turniiri ilusaimad. 5 : 0 võidumängus Bulgaaria vastu (kus lõppskoor jättis bulgaarlastest kehvema mulje, kui nad oleksid väärinud) säras imelise tabamusega Henrik Larsson, kes suunas vasakult äärelt tulnud tsenderduse uhke «sukelduva» pealöögiga võrku. Iluvärav andis talle sellise enesekindluse, et vaid minut hiljem tegi ta taas skoori! Sealjuures oli Larsson koondisekarjääri pärast 2002. aasta MMi lõpetanud, kuid naasis pärast seda, kui 110 000 rootslast olid allkirjaga tema tagasitulekut nõudnud.

Zlatan Ibrahimovići 85. minuti ülitähtis viigivärav Itaalia vastu oli aga suisa jalgpallikunst. Nurgalöögi järel tekkinud tohutu segadus Itaalia väravaesisel kulmineerus sellega, et Ibrahimović suutis palli väravast eemale joostes kannaga selja taha üle oma õla tõsta. Pall liikus kõrge kaarega küll justkui aegluubis, kuid maandus täpselt sellise trajektooriga lati alla, et isegi joone peal ideaalses kohas valmis olnud 185sentimeetrine ründaja Christian Vieri selleni peaga ei küündinud.

Kuna taanlased said samal ajal Bulgaariast 2 : 0 jagu, olid kõik kaardid viimase vooru eel skandinaavlaste käes. Itaalia pidi võitma Bulgaariat ja lootma, et Taani–Rootsi omavahelises mängus emb-kumb võidab – aga Taani–Rootsi 2 : 2 viik tähendanuks omavaheliste mängude löödud väravate arvu tõttu seda, et itaallased võivad Bulgaariaga teha mida tahes, edasi nad ei pääseks. Itaalia meedia oli juba enne viimaseid mänge ahastuses, ennustades, et põhjamaised naabrid mängivad mõlemale sobiva tulemuse välja.

Mõlema meeskonna peatreenerid kinnitasid, et kokkuleppemängu ei tehta, ning mängupilt näis seda kinnitavat: rohkem võitu vajanud taanlased läksid Jon Dahl Tomassoni väravatest 28. ja 66. minutil 1 : 0 ja 2 : 1 juhtima, enne kui Taani väravavahi Thomas Sørenseni ebakindel tegutsemine 89. minutil Mattias Jonsonile suure šansi kandikul ette tõi. 2 : 2 päästis rootslased väljalangemisest ning viis kaks Skandinaavia venda edasi, täpselt nii, nagu Itaalia meedia oli ennustanud.

Itaalia mängijad süüdistasid eeskätt taanlasi loomulikult korruptsioonis. Väravavaht Gianluigi Buffon sõnas, et ta loodab, et taanlaste lapsed mängu ei vaadanud, muidu saavad ka nemad rikutud. Roomas loobiti Taani saatkonda tooreste munadega.

D-grupp

Tšehhi 9

Holland 4

Saksamaa 2

Läti 1

Läti koondise suurturniiridebüüt tuli turniiri ühe teise suurusjärgu soosiku Tšehhi vastu. Tšehhi toonane koondis oli tõeliselt kvaliteetne ning nagu välja tuli, oma alagrupis selgelt tugevaim. Meeskonna superstaar oli valitsev Ballon d’Ori võitja, Juventuse poolkaitsja Pavel Nedvěd, kelle ümber oli eriti ründeosakonnas kõvasti kvaliteeti: endiselt toimetas kõrgel tasemel 1996. aasta EMi staar Karel Poborský, keskvälja südames tegutses Dortmundi Borussia noor äss Tomáš Rosický ning ründeduo moodustasid samuti Dortmundis mänginud kahemeetrine Jan Koller ja väle Liverpooli tormaja Milan Baroš. Väravavahiks oli juba turniiri eel Chelseasse siirdunud Petr Čech.

Tšehhi oli avapoolajal oodatult aktiivsem ja lõi rohkem võimalusi, kuid Läti keskkaitsja Igors Stepanovs, kes oli just seljataha jätnud neli õnnetut aastat Arsenalis, meenutas väljakul ühtäkki paremate aegade Alessandro Nestat, jäädes ette igale pallile, mille tšehhid värava suunas saatsid. Just tema suurepärane diagonaal leidis vasakult äärelt Andrejs Prohorenkovsi, kelle madala tsenderduse Māris Verpakovskis vastu igasugust mängu loogikat avapoolaja lõpetuseks väravasse suunas. Üks-null Lätile!

Tšehhi peatreener Karel Brückner kiitis mängu järel küll Läti «militaarset distsipliini», kuid tema ässad suutsid punavalgete väravaluku siiski kaks korda lahti muukida. Milan Baroši 73. minuti värav seadis jalule viigi, Marek Heinz kasutas aga 85. minutil ära väravavaht Aleksandrs Koliņko valearvestuse ja murdis lätlaste südame. Häbeneda polnud aga siiski mitte kui midagi.

Numbrinopped

151,00 oli kihlveokontorites turniiri eel Kreeka EM-tiitli koefitsient. Kreeklastest madalamalt hinnati vaid Läti võimalusi.

68 sekundit läks Venemaa–Kreeka mängus Dmitri Kiritšenkol aega, et skoor avada – see on tänini kiireim EM-finaalturniiridel löödud värav.

1 : 0 oli Kreeka tiitlivõidu juures märgiline skoor: just nelja järjestikuse 1 : 0 võiduga lõpetati edukas valiksari ning kolme 1 : 0 võiduga tuldi finaalturniiri otsustavas faasis meistriks.

Suured rivaalid Saksamaa ja Holland ei suutnud kumbki erilist muljet jätta ja mängisid välja 1 : 1 viigi. Sakslaste madalpunkt saabus aga neli päeva hiljem, kui nad Lätiga väravateta viiki mängisid. Läti puhul ajalooline tulemus oleks aga vabalt võinud olla veel ilusam: sakslased ei suutnud rünnakul piisavalt teravad olla ning kuigi nad hoidsid mänguohje oodatult enda käes, oli Verpakovskis Saksa kaitseliinile tõeline nuhtlus. Tema parim olukord sündis avapoolaja lõpus, kui ta keskringis nelja vastase vahelt jooksu pistis ning Oliver Kahniga sisuliselt silmitsi sattus, kuid pika spurdi järel natuke liiga pehmelt löögile läks. Teise poolaja alguses jättis inglasest kohtunik Mike Riley Läti kasuks andmata penalti, kui Frank Baumann Verpakovskise pikali sikutas.

«Mängisime valiksarjas tunduvalt raskemaid mänge kui täna,» raputas ründaja mängu järel sakslaste haavadele soola.

Tšehhi kindlustas Hollandi vastu edasipääsu ilmselt turniiri kõige paremas mängus, tulles tagasi 0 : 2 kaotusseisust. Kahe tiimi peale kokku 57 pealelööki tegid sellest tõelise trilleri, mille suurim staar oli Nedvěd. Tšehhide väravad kirjutati küll Kolleri, Baroši ja Vladimír Šmiceri nimele, kuid polnud kahtlustki, et mängu parim oli Tšehhi pidurdamatu kapten.

Kuna edasipääsu kõrval olid tšehhid viimase vooru eel kindlustanud ka alagrupi esikoha, ei olnud Karel Brückneril põhjust põhimängijatega riskida – Saksamaa vastu tegi ta algrivistuses üheksa vahetust ja saatis platsile varumehed. Sellest hoolimata suutsid nad kuidagi Saksamaad 2 : 1 võita – Michael Ballacki juhtväravale vastasid imelise karistuslöögiga Marek Heinz ja vahetusest sekkunud Baroš. Tšehhi võit oli tõeline kergendus Hollandile, kes oleks sakslaste võidu korral välja pudenenud – nemad saatsid Läti 3 : 0 võiduga koju.

Veerandfinaalid

Portugal–Inglismaa 2 : 2 (pen 6 : 5)

Rootsi–Holland 0 : 0 (pen 4 : 5)

Prantsusmaa–Kreeka 0 : 1

Tšehhi–Taani 3 : 0

Veerandfinaalidest peeti magusaimaks Portugali ja Inglismaa vastasseisu – lisaks sellele, et vastamisi olid kaks suurt vutiriiki, viis see matš omavahel vastamisi ka noored ässad Cristiano Ronaldo ja Wayne Rooney – sellele lisas vürtsi tõsiasi, et detsembrikuises liigamängus oli Evertoni esindanud Rooney teinud trikitavale Ronaldole päris jõhkra vea, mis ei olnud mitte kellelgi meelest läinud. Siis ei olnud veel teada, et juba paari kuu pärast on mehed Manchester Unitedis tiimikaaslased! Reaalsuses kerkisid selle mängu kangelasena esile aga hoopis teised mehed.

Pärast seda, kui Michael Oweni 3. minuti värav inglased juhtima viis, vajusid portugallased survega vastaste karistusalale peale. Kuigi inglased pidasid seejärel vastu 80 minutit, kaotasid nad juba vähem kui poole tunniga Wayne Rooney, kelle päkale astus võitlusolukorras Jorge Andrade peale. Kuigi penaltit olukorrast ei määratud, ei saanud Rooney jätkata – hiljem diagnoositi tal murd metatarsaalluus.

Portugali viigivärav oli peatreener Luis Felipe Scolarile tõeliselt kergendust pakkuv hetk, sest selle lõi Hélder Postiga – mees, kelle ta oli vaid mõned minutid varem toonud asendama kapten Luís Figot, kes marssis solvunult otse riietusruumi ega suvatsenudki treeneril kätt suruda. Kuna lisaajal suutis Frank Lampard viie minutiga vastata Rui Costa väravale, läks veerandfinaal seisult 2 : 2 penaltiseeriasse.

Samamoodi nagu alagrupimängus Prantsusmaaga eksis penaltil inglaste esimene lööja David Beckham, kes virutas oma löögi kõrge kaarega üle värava. Tema õnneks eksis mõned löögid hiljem ka Rui Costa. Otsustavad hetked saabusid alles seitsmendas löögivoorus. Portugali väravavaht Ricardo võttis enne Darius Vasselli lööki dramaatiliselt kindad käest ning suutiski Vasselli löögi pareerida. Seejärel otsustas ta ise lööma minna ja põrutas otsustava penalti võrku. Väravavahist oli mõne hetkega saanud rahvuskangelane!

Fakte 2004. aasta EMi kohta

• Esimest korda lõppes EM-finaalturniir sama mänguga, millega ka algas: Portugal ja Kreeka pidasid nii turniiri avamängu kui finaali.
   
• Šveitsi koondislasest Johan Vonlanthenist sai 18 aasta ja 141 päeva vanuselt noorim mängija, kes EM-finaalturniiril värava löönud. Ta ületas sellega Wayne Rooney (18 aastat ja 237 päeva) rekordi, mille inglane püstitas vaid neli päeva varem.
   
• Esimest ja viimast korda kasutati EM-finaalturniiril varasema kuldse värava asemel hõbedase värava süsteemi: see tähendas, et kui lisaaja esimesel poolajal lõi emb-kumb meeskond värava, ei lõppenud mäng kohe, vaid vastastel oli aega lisaaja esimese poolaja lõpuni, et vastata.
   
• Otto Rehhagel on siiani ainus treener, kes suutnud MMil või EMil võõrtreenerina meistriks tulla.
   
• Kreeka on seni viimane Euroopa meister, kes võiduka turniiri ajal mõne mängu kaotas.

Järgmisel päeval sündis veerandfinaalide suurim üllatus, kui distsiplineeritud kreeklased keerasid kinni kõik Prantsusmaa ässade kraanid ja suutsid ise ühe oma viiest pealelöögist väravaks konverteerida. Theódoros Zagorákise tsenderdus paremalt äärelt leidis 65. minutil karistusala keskel seletamatult üksi jäetud Angelos Charistease, kes keha vibusse tõmbas ja palli võimsa pealöögiga võrku kihutas.

Hollandlased ei mänginud veerandfinaalis Rootsi vastu üldse hästi, kuid nende õnneks ei olnud ka rootslastel parim päev. Väravateta 120 minuti järel otsustati edasipääseja penaltiseerias: Rootsi poolelt eksisid Zlatan Ibrahimović ja Olof Mellberg, hollandlaste poolel pääses õnnelikult Phillip Cocu, kelle postilöök edasipääsu tõttu kummitama ei jäänud.

Turniiri vaat et suurimaks võidusoosikuks kerkis aga Tšehhi, kes sai kirja neljanda võidu järjest – teise poolaja alguse väravatest alistati Taani 3 : 0. Otsa tegi lahti oma leivanumbri, peaga löödud väravaga turniiri pikim mängija Jan Koller, kolme minutiga lisas kaks tükki ründepartner Milan Baroš.

Poolfinaalid

Portugal–Holland 2 : 1

Kreeka–Tšehhi 1 : 0 (l.a)

Kuigi hollandlased olid viimase viie EM-finaalturniiri jooksul juba neljandat korda poolfinaalis, ei andnud nende eelmised esitused erilist lootust, et seekord võiksid nad 1988. aasta tiitlivõitu korrata. Portugal oli aga ennast kodupubliku ees käima saanud ning sai lõpuks üsna veenva võidu, kuigi skoori mõttes oli mäng lõpuni pinev. Tõeliselt meeldejääva väravaga sai hakkama Portugali poolkaitsja Maniche, kes sai otse nurgalöögist lühikese söödu, võttis selle ühe puutega omaks ja kihutas teisega trahvikasti nurga juurest peatamatu löögi otse ristnurka. Lahendus oli sedavõrd ootamatu, et otseülekande režissöörid magasid selle maha – maailm nägi väravat alles kordusest! Portugallaste parim mees platsil oli veerandfinaalist vihaselt lahkunud Figo, aga resultatiivsuspunktide mõttes säras Cristiano Ronaldo, kes lõi ise esimese kolli ja andis Maniche’ile söödu.

Teine poolfinaal kujunes mõneti skandaalseks. Kreeklased olid «antijalgpalli» toodud edust maitse suhu saanud ja otsustasid suursoosikuid tšehhe ohjeldamatult töödelda: särgist ja kätest sikutamine, nügimine, jala peale astumine, vigastuste teesklemine ja aja venitamine olid kõik kreeklaste arsenalis omal kohal. Peakohtunik Pierluigi Collina oli aga valmis kõik seda tolereerima ning mängu lõpuks ütles statistika, et tšehhid olid teinud lausa üheksa viga enam kui määratud.

Tšehhi lootused said esimese hoobi esimese poolaja lõpus, kui kapten Pavel Nedvěd põlvevigastuse tõttu lahkuma pidi. Sellest hoolimata hoidsid tšehhid oodatult initsiatiivi ja ründasid rohkem, kuid kreeklaste raudne kaitse pidas taas. Lisaajaks oli rohkem rammu alles Kreekal, kes lisaaja esimese poolaja lõpus nurgalöögiolukorrast skoori tegi – turniiri parim kaitsja Traïanós Déllas suunas esimese posti juurest palli võrku. Kuigi Kreeka oli niigi kaugele jõudnud, reetis positiivne šokk nende mängijate näol, et veel üks võit oli ka neile uskumatu.

Selleks EM-finaalturniiriks kaotati kuldse värava reegel ja asendati see hõbedase värava reegliga, et anda lisaajal endale värava sisse lasknud võistkonnale võimalus vähemalt lisaaja poolaja lõpuni vastata. Kuna Déllase värav tuli 105 + 1. minutil, oli Kreeka hõbedane värav sama hästi kui kuldne.

Finaal

Portugal–Kreeka 0 : 1

57. Ángelos Charistéas

Taaskohtumine Kreekaga oli Portugalile justkui taeva kingitus: koduseks EM-finaaliks oli vähemalt paberil sisuliselt võimatu nõrgemat vastast oodata. Kuigi turniiri avakohtumises jäädi samale vastasele alla, lootsid ja ootasid paljud, et finaalis teeb Scolari meeskond vigade paranduse. Võta näpust!

Mine tea, kas see oli närvipinge, kvaliteedi puudumine või midagi muud: igatahes oli Portugal ka finaalis võimetu kreeklaste kaitseliini lahti muukima. Kohtumise pealelöökide võrdlus jäi lõpuks 17 : 5 portugallaste kasuks, kuid päriselt häid võimalusi oli nende seas vähe. Mitu Portugali tähte kustus sisinal: Brasiilias sündinud keskväljamees Deco jäi täiesti anonüümseks, mis tähendas omakorda, et Figo, Ronaldo ja Rui Costa ei saanud eespool piisavalt palli. Ja kui ka said, ei suutnud nad enamasti lööke isegi raamide vahele suunata.

Ega kreeklased isegi rünnakul erilist meistriklassi ei näidanud – nende viiest pealelöögist läks raamide vahele vaid üks. Aga see üks osutus ka väravaks. 57. minutil leidis Ángelos Basinási nurgalöök Charistéase, kes palli valearvestuse teinud väravavaht Ricardost tühjaks jäänud puuri suunas. Ja ühtäkki oligi kõik – kuigi peakohtunik Markus Merk (kes oli omapärasel kombel Saksamaal aastaid Kreeka peatreeneri Otto Rehhageli hambaarst!) vilistas mängu lõppenuks 30 sekundit enne antud üleminutite täitumist, ei olnud mitte kuskilt paista, et portugallased vastata suudaksid. Nende kuldne võimalus läks raisku – karikas läks hoopis Kreekale, kellest sai hoobilt kõigi aegade kõige ootamatum suurturniiri võitja.

Kuningas Otto

Kreeka koondise Euroopa meistriks viinud peatreenerist Otto Rehhagelist sai mõistagi peaaegu üleöö Kreeka rahvuskangelane ja Ateena aukodanik, kuid tema varasemat karjääri kodumaa Bundesliga klubide juures vaadates ei tundugi enam nii uskumatu, et ta kreeklastest Euroopa tšempionid vormis. 1980. aastal Düsseldorfi Fortuna Saksamaa karikavõitjaks viinud Rehhagel veetis edukaimad aastad klubitreenerina Bremeni Werderis (1981–1995), mille ta selle aja jooksul väikesest klubist Bundesliga suurjõuks muutis. 1988. ja 1993. aasta tiitlivõidu kõrvale tuli aga tunduvalt rohkem teisi kohti ja kaotusi karikafinaalis, mistõttu pandi talle vahepeal Saksamaa meedias hüüdnimeks Viitseadmiral.

Werderist liikus Rehhagel edasi suurde Müncheni Bayernisse, kus tal aga kippus asi algusest peale kiiva kiskuma – klubi juhtkond sai aru, et Rehhageli meetodid ja suhtumine ei sobinud Bayerni glamuurse keskkonnaga, ning ka mängijad pöördusid kiirelt tema vastu. Vaid aasta hiljem asus ta peatreeneriks esiliigameeskonnas Kaiserslautern, millega ta esimesel hooajal esiliiga võitis ja kohe järgmisel hooajal ajaloolise saavutusena ka Bundesligas tšempioniks tuli.

Kreeka koondise võttis Rehhagel üle 2001. aastal, kusjuures esimene mäng lõppes suisa katastroofiga, kui MM-valikmängus jäädi Helsingis Soomele alla 1 : 5. Ka 2004. aasta EM-valiksari ei alanud lubavalt, esimeses kahes mängus jäädi alla Hispaaniale ja Ukrainale, ent seejärel võeti kuus võitu (kuus nullimängu!) järjest ja võideti Hispaania ees valikgrupp.

2004. aasta EM ähvardas jääda Rehhageli Kreeka ainsaks sähvatuseks: sellele järgnenud MM-valiksarja alustuseks jäädi kohe alla Albaaniale ning Euroopa meister MMile ei pääsenudki. Viga parandati neli aastat hiljem ning 2010. aastal sai 71aastasest Rehhagelist vanim treener, kes MM-finaalturniiril meeskonda juhendanud.

1963. aastal Berliini Hertha mängijana kõigi aegade esimeses Bundesliga voorus osalenud Rehhagel on tänini Bundesliga ajaloo kogenuim treener: kokku üheksa klubi eest on tal treenerina kirjas 836 kohtumist, mida on peaaegu 200 jagu enam kui teisel kohal oleval Jupp Heynckesil.