AJALOORÄNNAK ⟩ 2000. aasta EM: kas kõigi aegade parim suurturniir?

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 2000. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka detsembrikuu numbris.

Loe ka: 1960. aasta EM: NSV Liit triumfeerib kindral Franco «abiga»

Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja

Loe ka: 1968. aasta EM: saatuslik kulli ja kirja viskamine ning kaks finaalmängu

Loe ka: 1972. aasta EM: sakslaste sajandi meeskond võtab seljavõidu

Loe ka: 1976. aasta EM: neli vägevat lahingut ja otsustav löök, mida meenutatakse tänini

Loe ka: 1980. aasta EM: kas ajaloo halvimad Euroopa meistrivõistlused?

Loe ka: 1984. aasta EM: Michel Platini turniir

Loe ka: 1988. aasta EM: Hollandi (seni) ainus tähetund

Loe ka: 1992. aasta EM: puhkusel olnud Taani tuli, nägi ja võitis

Loe ka: 1996. aasta EM: sakslased ei luba jalgpallil koju naasta

Veel aasta enne seda, kui FIFA otsustas 2002. aasta MM-finaalturniiri anda kahasse Jaapanile ja Lõuna-Koreale, tegi UEFA täitevkomitee 1995. aasta juulis suure otsuse: 2000. aasta EM antakse ühiselt korraldada Hollandile ja Belgiale.

Kui Ida-Aasias olid kaks korraldajat teineteisega justkui sundabielus, siis Belgia ja Hollandi suhted olid tunduvalt soojemad ja sõbralikumad ning turniiri muutis kohapeal olevatele fännidele mugavamaks ka selle geograafiline kontsentreeritus. Mõlemas riigis mängiti neljal staadionil ning kaht teineteisest kõige kaugemat staadionit eraldas vaid paarsada kilomeetrit.

Valiksarjas jagati välja 14 finaalturniiri piletit (korraldajana olid Holland ja Belgia oma koha juba kindlustanud). Otse edasi pääsesid üheksa valikgrupi võitjad ja parim teise koha meeskond, ülejäänud teise koha meeskonnad loositi omavahel paaridesse, mille võitjad samuti finaalturniirile pääsesid.

Eesti tõusis arvestatavaks vastaseks

Kui 1996. aasta EM-valiksarja lõpetas Eesti kümnest mängust kümne kaotusega ja 1998. aasta MM-valikgrupis teenisime vaid neli punkti, siis 2000. aasta EM-valiksari oli sinisärkidele juba tunduvalt rõõmsam aeg. Valiksarja alustuseks alistasime kodus Fääri saared lausa 5 : 0 ning suutsime seejärel võõrsil Bosnia ja Hertsegoviina käest 1 : 1 viigi kätte saada.

Kõva lahingu andsime võõrsil Šotimaale, kelle vastu juhtisime suure osa kohtumisest 1 : 0, ent jäime lõpuks alla 2 : 3. Plusspoolele jäid veel aga kodune 0 : 0 viik šotlastega ja võõrsil saadud 2 : 1 võit Leedu üle, samuti suutsime Fääri saartest ka võõrsil jagu saada.

Kogutud 11 punkti andis meile küll kuue meeskonna konkurentsis viienda koha, ent kolmandast kohast jäime vaid viigilahutaja kaugusele: nii Bosnia kui Leedu said samuti 11 punkti, ent omavaheliste mängude punktide arv jättis meid selles võrdluses viimaseks.

Alagrupi võitis täiseduga Tšehhi, teisena sammus play-off’i Šotimaa. Eesti lõi kümne mänguga lausa 15 väravat (sama palju kui näiteks Šotimaa ning rohkem kui Bosnia ja Leedu!), meie parimad väravakütid olid kolme tabamusega Andres Oper ja Sergei Terehhov.

Kvalifikatsiooni suurim põruja oli 1998. aasta MM-pronks Horvaatia, kes jäi oma valikgrupis Jugoslaavia ja Iirimaa järel napilt kolmandaks. Sealjuures oli horvaatidel viimases voorus koduplatsil võimalik edasipääs kindlustada, ent tuline vastasseis Jugoslaaviaga jäi 2 : 2 viiki.

Inglismaa venitas end ülinapilt esmalt play-off’i, kus suutis seejärel läbi raskuste Šotimaast jagu saada.

Filimonovi valus aps Putini silme all

Tugevatest vutiriikidest jäi EMilt eemale veel näiteks Venemaa, kes jäi tihedas võitluses Prantsusmaa ja Ukraina järel kolmandaks – sealjuures oli tolle alagrupi viimane voor tõeliselt vaatemänguline. Enne viimaseid lahinguid juhtis gruppi 19 punktiga Ukraina, kelle järel tulid 18 punktiga Prantsusmaa ja Venemaa. Kui prantslastelt oodati kodus Islandi vastu kindlat võitu, siis Venemaa ja Ukraina läksid Moskvas omavahel vastamisi. Suurt kohtumist tulid vaatama ka väga kõrged ninad eesotsas Venemaa toonase peaministri ja vähem kui aasta pärast esimest ametiaega presidendina alustanud Vladimir Putiniga.

Prantslased suutsid oma ülesande ootamatult raskeks kujunenud mängus täita – nad andsid küll teisel poolajal käest 2 : 0 edu, kuid suutsid David Trezeguet’ väravast lõpuks siiski 3 : 2 võita. Moskvas viis Valeri Karpin samal ajal venelased 75. minutil 1 : 0 ette, mis oleks neile tähendanud ühtlasi alagrupi võitu, ent 88. minutil pudistas Venemaa väravavaht Aleksandr Filimonov sisse Andri Ševtšenko küljejoone juurest antud kõrge karistuslöögi, mis kukutas Venemaa hoobilt esikohalt kolmandaks ja saatis hoopis Prantsusmaa otse finaalturniirile.

Ukraina pääses küll Venemaa arvelt play-off’i, kuid jäi seal mõneti üllatuslikult alla Sloveeniale, kelle eest lõi Milenko Ačimovič värava poolelt väljakult.

Häbistatud Filimonov mängis küll veel neljas koondisemängus, kuid need kõik olid sõpruskohtumised. 2011. aastal hakkas ta mängima rannajalgpalli ning tuli kohe Venemaa koondisega maailmameistriks, kusjuures pärast seda naasis ta veel murujalgpalli, käies hooajal 2014–15 Tula Arsenali eest platsil Venemaa kõrgliigaski. Karjääri lõpetas Filimonov alles 44aastaselt tugevuselt kolmandas liigas FSK Dolgoprudnõi ridades, olles tol hetkel Venemaal viimane aktiivne mängija, kes pallinud ka Nõukogude Liidu meistrivõistlustel.

2000. aasta EM-valiksari on senimaani ainus kord, kui Venemaa ja Ukraina jalgpallikoondis on ametlikus võistlusmängus vastamisi läinud.

A-grupp

Portugal 9

Rumeenia 4

Inglismaa 3

Saksamaa 1

A-grupi täheks said portugallased, kes pöörasid avamängus inglaste vastu 0 : 2 kaotusseisu 3 : 2 võiduks ning kütsid viimases kohtumises sakslastele Sérgio Conceição kübaratriki toel lausa 3 : 0 sauna, marssides täiseduga edasi kaheksa parema sekka. Edasipääsu suhtes sai viimases voorus aga otsustavaks kohtumine Inglismaa ja Rumeenia vahel, mille vaatajad said etendust kogu piletiraha eest hoolimata sellest, et rumeenlaste 35-aastane talisman Gheorghe Hagi mängukeelu tõttu eemale jäi.

Vaid 19-aastane Cristian Chivu viis rumeenlased õnneliku tabamusega esmalt juhtima, enne kui inglased avapoolaja lõpus Alan Sheareri ja Michael Oweni väravatest seisu ümber pöörasid. Dorinel Munteanu viigistas 48. minutil küll taas mänguseisu, aga Rumeenial oli edasipääsuks vaja võitu, mitte viiki. Vajaliku värava said nad kätte alles päris lõpuminutitel, kui Ioan Ganea realiseeris Viorel Moldovani teenitud penalti.

Saksamaa ajaloo halvim EM

Juba 1980. aastal koondisedebüüdi teinud Lothar Matthäus oli 2000. aasta EMiks juba 39-aastane ja mängis klubivutti MLSis New York MetroStarsi meeskonnas (hiljem sai sellest New York Red Bulls, kus pallis ka Joel Lindpere).

Juba turniiri eel arvas Saksa meedia, et Matthäusist pole meeskonnale enam suurt kasu, kuid 1998. aastal mõneti ootamatult koondise treeneriks määratud Erich Ribbeck oli veendunud, et libero kogemusi ja tarkust on tiimile endiselt tarvis.

Kui mitte «kõlblik kuni«, siis «parim enne» oli selgelt möödas ka 63-aastasel Ribbeckil. Mees, keda kaaluti koondise etteotsa juba 1978. aastal, sai pärast aastaid Saksa tippklubide juhtimist koondises võimaluse lõpuks 1998. aastal, kui Saksamaa vutiliit teda Berti Vogtsi lahkumise järel sinna kutsus.

Ribbeck oli selleks ajaks juba paar aastat Tenerifel golfi mänginud ja pensionipõlve nautinud, kuid soostus tulema – paraku on tema ametiaeg Saksamaa koondise ajalukku kirjutatud läbi aegade halvimana ning ka 2000. aasta EMi tulemus – kolmest mängust vaid üks punkt ja kokkuvõttes 15. koht – märgib sakslaste halvimat EM-finaalturniiri.

Juba esimese mängu eel plaanis neli Bayernis mängivat koondislast (Markus Babbel, Dietmar Hamann, Jens Jeremies ja Christian Ziege) meeskonna eesotsas igasuguse autoriteedi minetanud Ribbecki asendada just nimelt Matthäusiga, kuid plaani lörtsis eelkõige see, et Matthäus ise polnud millestki sellisest huvitatud.

Selle asemel pani Ribbeck Matthäusi põhikoosseisu, kus 39-aastane mees silmanähtavalt mängutempoga hätta jäi. Hoolimata sellest, et avamängu 1 : 1 viigi järel Rumeeniaga kirjeldas Saksamaa press Matthäusi kui turvariski, jäi Ribbeck veteranile kindlaks ja mängitas teda ka kahes järgmises mängus, mille sakslased kaotasid.

Matthäusil sai viimases mängus Portugali vastu täis küll ümmargused 150 koondisemängu, mis teeb temast tänini Saksamaa rekordinternatsionaali, ent kõigile oli selge, et viimast kolme neist ei oleks pidanud tegelikult tulema. Ribbeck pani katastroofilise turniiri järel ameti maha – nii uskumatu kui see ka ei tundu, sai temast alles esimene Saksamaa koondise peatreener, kes ei suutnud oma ametiajal võita ei EM- ega MM-tiitlit!

Kaks jalgpalli suurjõudu Inglismaa ja Saksamaa olid mõlemad juba alagrupiturniiri järel audis, kusjuures kumbki ei saanud süüdistada mitte kedagi teist peale iseenda. Nende omavahelise mängu eel (Inglismaa võitis selle 1 : 0) tekitasid pahandust mõlema meeskonna fännid, kes Charleroi linnas üksteist peksid ja tänavaid rüüstasid – märulipolitseid sunniti kasutama veekahurit ja pisargaasi, vahistati sadu huligaane.

Kui Saksamaa peatreener Erich Ribbeck lahkus ametist kohe pärast turniiri (vaata lisalugu), siis inglaste loots Kevin Keegan pidas vastu veel neli kuud – enne kui vana Wembley staadioni viimases mängus sellelesamale Saksamaale alla jäi ja samuti lahkuma suunati.

B-grupp

Itaalia 9

Türgi 4

Belgia 3

Rootsi 1

Ka B-grupi suutis üks meeskond läbida täiseduga – selleks oli Itaalia, kes ei sõitnud vastastest küll üle, kuid suutis siiski igast mängust kolme punktiga välja tulla. Nende avavärav esimeses mängus Türgiga oli kogu turniiri üks kaunimaid – praegune tipptreener Antonio Conte säras väravaesises segaduses ülepealöögiga. Vaid belglastest sai Itaalia jagu kahe väravaga (2 : 0), nii Türgi kui Rootsi vastu löödi 2 : 1 võiduvärav mängu viimase paarikümne minutiga.

Kuigi Itaalia lasi kolme mänguga endale lüüa vaid kaks väravat, sai nende kaitsemäng kõvasti kriitikat. Üks süüdlane oli ka väravavaht – 1997. aastal vaid 19aastaselt koondises debüteerinud Gianluigi Buffon murdis turniirieelses treeningmängus käeluu, mistõttu sai esikindad endale Fiorentina puurilukk Francesco Toldo. Juba esimeses mängus Türgi vastu oskas 196sentimeetrine Toldo aga kaotada õhuvõitluse 169sentimeetrisele Okan Burukile ja sellest sündis türklaste tabamus. Veel enne seda võis Toldo süda paar lööki vahele jätta, kui üks vastaste väljakupoolelt teda üllatama saadetud pall napilt väravast mööda põrkas.

Itaallaste seljataga puges teisena edasi Türgi, kes suutis otsustavas viimase vooru kohtumises kodumeeskonnast Belgiast 2 : 0 jagu saada. Kahe Hakan Şüküri tabamusega ära otsustatud kohtumises oli belglaste ründajal Émile Mpenzal kolm-neli suurepärast šanssi asjade käik ümber pöörata, kuid Schalke ründajal oli üks koondisekarjääri halvemaid päevi. Lisaks on tegu ilmselt EM-ajaloo esimese ja viimase kohtumisega, kus vigastuse tõttu tuli vahetada peakohtunikku (Kim Milton Nielseni asemele asus avapoolaja lõpus Günter Benkö) ja üks meeskond oli sunnitud kohtumise lõpus väravasse panema väljakumängija (Belgia väravavaht Filip De Wilde sai 84. minutil punase kaardi, aga kõik vahetused olid belglastel juba tehtud).

C-grupp

Hispaania 6

Jugoslaavia 4

Norra 4

Sloveenia 2

Ülipõnev C-grupp algas kahe väga eriilmelise kohtumisega. Esmalt suutis Norra oma vägeva põlvkonna toel jagu saada Hispaaniast, kel oli küll kasutada ports väga häid mängijaid, kuid kes ei olnud aastaid suutnud nendest tugevat meeskonda kokku panna.

Norra jalgpall nautis kõrgaegu (ründekolmik Steffen Iversen, Tore André Flo ja Ole Gunnar Solskjær mängisid näiteks Tottenhamis, Chelseas ja Manchester Unitedis!), ent peatreener Nils Johan Semb jäi truuks üsna arhailisele pikk-pall-ette-mängustiilile, mis hispaanlaste vastu lõpuks ka edu tõi: kohtumise ainsa värava lõi Iversen Norra väravavahi Thomas Myhre ülipikast söödust ette, mida hindas Hispaania väravavaht José Molina sedavõrd valesti, et lasi Iversenil sellele pea vahele susata. Tohutu eksimuse teinud Molinale jäigi see viimaseks mänguks koondises – järgmiseks kohtumiseks asendati ta Santiago Cañizaresega.

Numbrinoppeid 2000. aasta EMilt

Kolm punast kaarti teenis Jugoslaavia alagrupiturniiri kolme mänguga. Kohtumises Norraga eemaldati tragikoomilisel moel 21aastane vahetusmees Mateja Kežman, kes oli jõudnud platsil olla umbes 90 sekundit, kui tõsise vea eest punase kaardi sai.

18 Prantsusmaa mängijat kuulusid koondise koosseisu nii 1998. aasta MMil kui 2000. aasta EMil. See tähendab, et kahe aastaga vahetus 22 mängija seas vaid neli nime!

13 väravat lasi Jugoslaavia koondis endale nelja mänguga lüüa. See on tänini ühe EMi negatiivne rekord. Jugoslaavia (hiljem Serbia ja Montenegro, veel hiljem Serbia) koondis ei ole sealjuures pärast 2000. aastat kordagi EM-finaalturniirile kvalifitseerunud, kuid on selle aja sees käinud neljal MM-finaalturniiril!

Sloveenia ja Jugoslaavia kohtumist peetakse aga senimaani üheks EM-finaalturniiride ajaloo parimaks – ja see on ka seni ainus mäng, kus üks meeskond on suutnud kolmeväravalisest kaotusseisust tagasi tulla. Ometi ei pruukinud see olla isegi selle alagrupi parim kohtumine!

Kahe naabri duellis haaras pealtnäha kindlalt ohjad väike Sloveenia, kellest ei osatud turniiri eel suurt midagi arvata. Ometi viisid Zlatko Zahovići kaks väravat ja Miran Pavlini koll sloveenid 57. minutiks juba 3 : 0 ette ning kui vaid kolm minutit hiljem teenis Serbia keskkaitsja Siniša Mihajlović veel ka punase kaardi, paistis mäng olevat täiesti otsustatud.

Ometi oli vaid kuraditosin minutit hiljem tablool viigiseis! Kaks väravat sai kirja vahetusmees Savo Milošević, nende kahe kolli vahel tegi skoori ka Ljubinko Drulović. Veel päris viimasel minutil oli sloveenidel hea võimalus kohtumine ikkagi ära võita, kuid segadus Serbia väravaesisel klaariti. 3 : 3 viik võttis mõlemast tiimist emotsionaalselt viimast.

Olles ühes mängus nii vägevalt tagasi tulnud, paistsid jalgpallijumalad leidvat, et Jugoslaavia peab korra ka edu väga valusalt käest andma. Pärast Norrast napilt jagusaamist läks tõeliseks laadaks nende viimase vooru kohtumine Hispaaniaga, kus lõunaslaavlased lausa kolmel korral juhtima asusid, kuid lõpuks siiski pöörasel kombel mängu täiesti lõpus käest pillasid. Tulevärk läks käima alles pooltunni järel – aga see paugutamine kestis lõpuvileni välja!

Hispaania suutis küll kahel korral leida viigivärava väga kiirelt (Pedro Munitis lõi näiteks 51. minutil 2 : 2 värava vaid 58 sekundit pärast seda, kui Dejan Govedarica teisel pool platsi oli skoorinud), kuid paremkaitsja Slobodan Komljenovići 75. minuti kollile kohest vastust ei leitud. Hispaanial oli edasipääsuks vaja võitu ning kõik tundus juba lootusetu – ent neljandal üleminutil realiseeris Gaizka Mendieta penalti. Vaid mõni hetk hiljem kasutas Alfonso karistusalas tekkinud segaduse taas ära ja tõi Hispaania rongi alt välja. Kuna Norra ja Sloveenia mängisid samal ajal 0 : 0 viiki, kergitas 4 : 3 võiduvärav hispaanlased alagrupis kolmandalt kohalt esimeseks ja viis nad edasi veerandfinaali, jättes kõige valusamal moel sealt välja mitte platsil lagunenud Jugoslaavia, vaid hoopis Norra.

Muide: pöörase mängu parimaks valiti Hispaania keskväljamees Pep Guardiola.

D-grupp

Holland 9

Prantsusmaa 6

Tšehhi 3

Taani 0

«Te ei hinda ju ometi Pavarottit selle järgi, kuidas ta duši all laulab?» torkas Hollandi koondise peatreener Frank Rijkaard pärast seda, kui tema juhendatav meeskond oli turniiri eel 17 sõpruskohtumisest (valiksarjast oli Holland finaalturniiri võõrustajana ju vabastatud) võitnud vaid neli.

Kogu 1999. aasta jooksul olid hollandlased jäänud ilma ühegi võiduta, kuid nagu Rijkaard vihjas: piisas vaid oranžides särkides pavarottidel lavale astuda, kui kõik eelnev oli kui peoga pühitud. Avamängus Tšehhi vastu saadi võit kätte küll alles 89. minutil kaheldavast penaltist, ent seejärel sõideti Taanist üle 3 : 0 ja lõpetuseks suruti 3 : 2 selili ka valitsev maailmameister Prantsusmaa, kelle sisuliselt B-koosseisu vastu (edasipääs oli mõlemal tiimil selleks ajaks kindlustatud) tuldi kahel korral kaotusseisust välja.

Hollandi hirmutavad püksid

Kui 1998. aasta MMil olid Hollandi koondise koduvormi oranži särgi ja oranžide kedrade juurde kuulunud valged püksid, siis koduseks EMiks tehti sümboolne muudatus, vahetades valged püksid mustade vastu.

Peatreener Frank Rijkaardi sõnul olid kaalutlused psühholoogilised. «Tundsin, et must värv tähistab suuremat jõudu. Valge on puhas, korralik ja atraktiivne jalgpall. Must on aga see, kui viskud viimasel minutil palli ette ja hoiad sellega kindla värava ära,» avas Rijkaard oma filosoofiat.

Mustade pükstega mängisid hollandlased aga vaid paar aastat: 2004. aasta EMil oldi taas valgete pükstega, sealt edasi on aga nende põhivorm olnud üksikute eranditega üleni oranž.

Võõrustajate kõrval said sellest alagrupist teisena edasi just prantslased, kellele osutus võtmemänguks teise vooru kohtumine tugevate tšehhidega. Juba avamängus Hollandile väga kõva lahingu andnud ja kaotusmängus kahel korral posti-latti ragistanud Tšehhi mängis ka prantslastega täiesti võrdselt, kusjuures kahemeetrine Jan Koller tabas teist mängu järjest pealöögiga latti, kuid taas kord tuli neil vastu võtta napp kaotus – sedapuhku 1 : 2. Kuigi tšehhid kuulusid taseme poolest kindlasti vähemalt turniiri kaheksa, kui mitte viie parema meeskonna sekka, tähendas teine kaotus, et neist sai kogu turniiri esimene meeskond, kes välja langes. Viimase vooru 2 : 0 võit Taani üle oli vaid väike lohutus.

Veerandfinaalid

Portugal–Türgi 2 : 0

Itaalia–Rumeenia 2 : 0

Holland–Jugoslaavia 6 : 1

Hispaania–Prantsusmaa 1 : 2

Suurem osa veerandfinaalidest olid üsna rutiinsed kohtumised. Portugal sai Türgist jagu tänu Nuno Gomese kahele väravale ja törtsule õnnele. Juba 30. minutil saatis kohtunik punase kaardiga duši alla Türgi keskkaitsja Alpay Özalani, kes lõi kolleeg Fernando Coutot rusikaga. Couto pääses ise 1 : 0 seisul imekombel aga teisest kollasest kaardist, kui tema selge viga karistusalas türklastele penalti tõi. Arif Erdemi löögi suutis Vítor Baía aga tõrjuda ning Gomese teine värav vajutas Portugali edasipääsule kinnitava pitseri.

Itaalia ja Rumeenia kohtumises ei olnud paremas meeskonnas kahtlust – Francesco Totti ja Filippo Inzaghi väravad viisid itaallased juba avapoolajal mugavalt juhtima. Sellele vaatamata läks platsil päris tuliseks – portugallasest kohtunikul Vítor Melo Pereiral jäi punase kaardiga karistamata mitu väga julma taklamist, kusjuures ühe autor oli Rumeenia koondises oma viimast mängu pidanud legend Gheorghe Hagi, kes paistis tahtvat Antonio Contel jalaluud murda. Kuumavereline Hagi sai oma punase kaardi aga kätte vaid mõni minut hiljem, kui üritas Itaalia karistusalas sukeldudes penaltit välja meelitada. 17 aasta ja 124 mängu pikkune uhke koondisekarjäär sai kiretu lõpu.

Hollandi meedia oli hoolimata täiseduga läbitud alagrupist meeskonna vastu endiselt pigem negatiivne, kusjuures esikriitikuks osutus legendaarne Johan Cruyff. Veerandfinaalis andis Oranje aga kriitikutele mõnusa ninanipsu – aukliku kaitsega Jugoslaaviast sõideti Patrick Kluiverti kübaratriki toel üle lausa 6 : 1. Tegu on tänini ainsa korraga, kui EM-finaalturniiril lööb üks meeskond kuus väravat. «See oli vägev jalgpall. Unustage, mida ütlesin eelmisel nädalal!» märkis pahviks löödud Cruyff oma kolumnis kohtumise järel.

Jalgpallihümn, mida lauldakse siiani

Jalgpalli suurturniiride ametlikud laulud võivad teinekord olla totaalsed läbikukkumised või kiirelt unustatavad poplaulud, ent 2000. aasta EMil pandi turniiri tunnusloo valimisel igatahes kümnesse.

Rootsi artisti E-Type’i «Campione 2000» on küll olemuselt väga konkreetselt tolle ajastu lugu, ehtne näide üheksakümnendate eurodance’i kohta, kuid lihtsa ülesehituse ja meeldejääva refrääniga, mille puhul on imiteeritud just nimelt jalgpallifännide ühist skandeerimist, on sellest saanud tõeline vutihümn, mida oskab ilmselt siiani kaasa ümiseda iga jalgpallisõber. Tihtipeale laulavad seda tähistamise ajal ka äsja mõne tiitli võitnud jalgpallurid.

Muide, «Campione 2000» refrääni meloodia on laenatud vanalt Hollandi rahvalaulult «Oranje Boven», mida hollandlased ise tänini jalgpallimängude ajal oma tiimi toetuseks laulavad.

Peaaegu samavõrd dramaatiline, kui oli Hispaania alagrupist edasipääs, oli ka nende veerandfinaali lõpplahendus. Pärast seda, kui Zinedine Zidane’i karistuslöök ja Youri Djorkaeffi imeilus tabamus (nende vahele jäi Gaizka Mendieta täpne penalti) olid Prantsusmaa esimesel poolajal 2 : 1 ette viinud, jahtis Hispaania kogu ülejäänud mängu viigiväravat.

Eriti teravana paistis silma lühike, aga ülimalt väle vasakäär Pedro Munitis, kes terroriseeris Lilian Thurami. Viigivõimalus kingiti hispaanlastele aga 90. minutil, kui Prantsusmaa väravavaht Fabien Barthez pisut naiivselt vastase jala pealt palli jahtima läks ja neile sellega penalti kinkis. Kuna Mendietat polnud enam platsil, sai 11 meetri trahvilööki proovida Real Madridi noor ründetäht Raúl. Tähtsal hetkel vedasid aga närvid alt – pall lendas üle värava.

«Nutsin platsil, nutsin riietusruumis, nutsin hotellis,» tunnistas Raúl. «Pidin selle endast välja laskma. Ootasin seda hetke kaua, aga tean, et selliseid võimalusi tuleb veel.» Kuigi tegu oli oma ajastu ühe maailma parima ründajaga, kes sai kümne aastaga koondises kirja 102 mängu ja 44 väravat, sai tema aeg Hispaania rahvusmeeskonnas otsa vahetult enne seda, kui koondis kolm suurturniiri järjest võitis.

Poolfinaalid

Prantsusmaa–Portugal 2 : 1 (l.a)

Itaalia–Holland 0 : 0, pen 3 : 1

Poolfinaalid said aga tõeliselt dramaatilise alguse – täpsemini öeldes oli ääretult tuline esimese poolfinaali lõpp, sest Prantsusmaa ja Portugali kohtumise 1 : 1 viigiga lõppenud normaalajast ei ole palju rääkida. Küll aga mäletavad kõik seda mängu näinud inimesed seda, kuidas kohtumine lisaajal lõppes. Kuus minutit enne penaltiseeriat tabas Sylvain Wiltordi väga terava nurga alt teele saadetud pealelöök lähima posti juurde väravaesist katma jõudnud Portugali paremkaitsja Abel Xavieri kätt. Austria kohtunik Günter Benkö määras esialgu nurgalöögi, kuid olukorda nägi ideaalse nurga alt abikohtunik, kes Benkö enda juurde kutsus, mispeale austerlane hoopis penalti määras.

Otsus vallandas platsil kaose: portugallased kaotasid täielikult pea, süüdistades nii Benköt kui slovakist abikohtunikku Igor Šramkat seitsmes surmapatus, kuigi kohtunikud olid vastu võtnud täiesti õige otsuse. Normaalajal Portugali värava löönud Nuno Gomes oli kõige bravuurikam ning sai Benkö lükkamise eest punase kaardi, kusjuures kaartidega oleks võinud tahtmise korral karistada sisuliselt kogu Portugali rivistust, keda pidi kohtuniku juurest eemale tõmbama tulema peatreener Humberto Coelho ise. Portugali suurim täht Luís Figo oli aga otsuses niivõrd pettunud, et rebis juba enne Zinedine Zidane’i täpset penaltit (mis oli ühtlasi mängu lõpetav kuldne värav) särgi seljast ja marssis riietusruumi.

UEFA ei jätnud asja niisama: Xavierile määrati üheksakuuline, Nuno Gomesele kaheksakuuline ja kohtunikult punase kaardi endale haaranud Paulo Bentole kuuekuuline koondisemängude keeld, lisaks karistati Portugali alaliitu rahatrahviga.

Veerandfinaalis Jugoslaaviast üle sõitnud Holland alustas ka poolfinaali Itaalia vastu hästi: avapoolaja jooksul tabas Dennis Bergkamp posti, Boudewijn Zenden teenis Itaalia äärekaitsjale Gianluca Zambrottale teise kollase kaardi ja Patrick Kluivert teenis penalti. Paraku suutis Itaalia kindamees Francesco Toldo Frank de Boeri löögi tõrjuda ja seisu viigis hoida.

Teisel poolajal said kodupubliku ees mänginud hollandlased uue penalti – seekord sai proovida Kluivert, kuid tema paigutatud löök põrkas vastu posti. Kui väravateta mäng lõpuks penaltiseeriani jõudis, paistis olevat selge, et eelis on nüüd juba imekombel vastu pidanud itaallastel.

Nii ka oli: Toldo tõrjus taas de Boeri löögi, Jaap Stam virutas penalti sootuks tribüüni ülemistesse ridadesse ja Paul Bosvelti löögil olid vastas Toldo kämblad. Itaalia oli finaalis, Hollandil jäi aga kasutamata suurepärane võimalus kodupubliku ees finaalis mängida.

Finaal

Prantsusmaa–Itaalia 2 : 1 (l.a)

90 + 4. Sylvain Wiltord, 103. David Trezeguet – 55. Marco Delvecchio

Finaali alustas väga suure soosikuna Prantsusmaa – seda eelkõige itaallaste ülimalt õnneliku poolfinaali pärast, kus Holland neist väljakul justkui selgelt parem oli, aga imekombel väravani ei jõudnud. Isegi poolfinaalide eel ei nähtud itaallasi üldse potentsiaalsete võitjatena ning ilmselt võis mõnele inimesele alles finaali 55. minutil kohale jõuda, et Itaalia võibki paberil selgelt nõrgema meeskonnaga võidukarikani jõuda. Just 55. minutil saatis Francesco Totti efektne kannasööt palli tõusvale äärekaitsjale Gianluca Pessottole, kelle tsenderduse Marco Delvecchio oma karjääri esimeseks koondiseväravaks sisse kõmmutas.

Totti lõi seejärel suurepärase võimaluse ka vahetusest sekkunud Alessandro Del Pierole, kes aga täiesti kohutava löögiga silma paistis. Saatuse tahtel sai Del Piero pisut hiljem veel peaaegu identsest kohast proovida, aga saatis palli seekord vastu Prantsusmaa väravavahi Fabien Barthezi jalga.

Sellest hoolimata olid itaallased endiselt võidus kinni. Neljanda üleminuti alguseks oli suurem osa nende vahetusmängijatest juba valmis otsinud riigilipu ja vaatasid etendust püsti seistes, olles iga hetk valmis lõpuvile kõlades väljakule juubeldama sööstma. Lõpuminutite draamast niigi tiinel turniiril oli aga pakkuda veel üks viimane pööre.

Barthezi ülipikk pall ette leidis David Trezeguet’, kelle peapuutest jõudis pall karistusala vasakus ääres Sylvain Wiltordile. Bordeaux’ klubi ründaja, kes siirdus turniiri järel Arsenali, võttis palli rinnaga omaks ja kihutas madala löögi väravasse. Toldol oli küll pisut aega, et sellele käsi vastu saada, kuid ta ei reageerinud piisavalt kiiresti ja peitis näo kiirelt kinnaste vahele. Itaalia pidu ei saanud veel alata – ja Wiltord andis tribüüni suunas tehtud näpuviibutustega sellest mõnuga mõista.

Itaallased olid viigiväravast sisuliselt murtud. Inerts kandis neid lisaajal veel natuke edasi, kuid 103. minutil sööstis Robert Pires mängleva kergusega rampväsinud kaitsjatest mööda ja leidis madala sööduga Trezeguet’, kes penaltipunkti juurest palli põrkelt värava lakke tulistas. Kuldne värav, šahh-matt!

Itaalia peatreener Dino Zoff, kes jõudis vaid sekundite kaugusele EM-tiitlist, otsustas suurüllatusena ülejärgmisel päeval ameti maha panna. Tõuke selleks andis AC Milani president ja Itaalia parlamendi opositsiooniliider Silvio Berlusconi, kes süüdistas Zoffi amatöörluses ja väitis, et finaalis oleksid itaallased pidanud Zinedine Zidane’i isiklikult markeerima. Olgugi et turniiri parimaks mängijaks valitud Zidane’i hoidsid itaallased finaalis üsna vaka all ja Berlusconi oli oma süüdistustega üksi, pani maruvihane Zoff lahkumisavalduse lauale. «Mind solvati kui meest. Ma ei võta Berlusconilt õppetunde, mis puudutab aud. Tal ei olnud mingit põhjust mulle öelda, mida teha.»

Turniiri tervikuna peetakse aga senimaani üheks aegade parimaks suurturniiriks. Palju väravaid, dramaatilisi lõpplahendusi ja tagasitulekuid, esile kerkinud tähti, isiksusi ja head jalgpalli – EURO 2000 pakkus seda kõike!

Fakte 2000. aasta EMi kohta

• Belgiast sai esimene korraldajamaa, mis jäänud EMil alagruppi pidama.
• Esimest korda mõistis EM-finaalturniiril õigust aafriklasest kohtunik: egiptlasele Gamal Al-Ghandourile usaldati kaks alagrupikohtumist.
• Tegu on senimaani viimase suurturniiriga, kus on osalenud Norra koondis. See seeria jätkub vähemalt 2026. aasta MMini, sest ka järgmisel suvel peetavale EMile ei ole enam norralastel võimalik pääseda.
• Prantsusmaast sai esimene valitsev maailmameister, kes tulnud Euroopa meistriks. Kaht tiitlit oli varem korraga hoidnud ka Lääne-Saksamaa, kes tuli 1972. aastal Euroopa meistriks ja kaks aastat hiljem maailmameistriks.
• Prantsusmaa on seni viimane koondis, kes suutnud EM-finaalis kaotusseisust välja tulla ja kohtumise võita.