/nginx/o/2023/11/29/15750074t1hab13.jpg)
Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 1996. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame järgmise aasta maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!
Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka novembrikuu numbris.
Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja
Üheksakümnendate algus tõi Euroopas geopoliitiliselt kaasa paraja maavärina – Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemine ning sametrevolutsioon Tšehhoslovakkias kasvatasid vaid mõne aastaga UEFA liikmesriikide arvu 35-lt 49-le. 1996. aasta EM-valiksarjas tegi debüüdi lausa 16 riiki, nende seas ka Eesti.
1996. aasta turniiri korraldaja pandi paika vahetult enne 1992. aasta turniiri. Austria, Kreeka, Portugali ja Hollandi ees võitis korraldusõiguse Inglismaa, kusjuures otsuses nähti UEFA püüdu tuua inglased Euroopa jalgpalliellu pärast Heyseli katastroofi ja sellele järgnenud Inglismaa klubide viie aasta pikkust eurosarjades osalemise keeldu.
Omapärase sammuna otsustas UEFA alles kuud kuud pärast turniiri Inglismaale andmist «väikese» muudatuse kasuks: senise kaheksa asemel suurendati finaalturniiri 16 meeskonna peale. Ühest küljest seetõttu, et Euroopa jalgpallikaart oli eelmainitud põhjustel tunduvalt kirevamaks muutunud, teisalt tähendab rohkem mänge ka rohkem tulu.
Kuna esimesel iseseisvusajal veel Euroopa meistrivõistlusi ei korraldatud, tähistas 1996. aasta EM-valikturniir Eesti koondisele EM-debüüti. Kuueliikmelises valikgrupis loositi Eesti kokku Itaalia, Horvaatia, Ukraina, Leedu ja Sloveeniaga, sealjuures olime iseseisvuse taastamise järgse lühikese aja jooksul itaallaste, leedulaste ja sloveenidega juba varemgi mänginud.
Roman Ubakivi juhendusel mänginud Eestil ebaõnnestus valiksari täielikult: kümnest mängust saime kirja kümme kaotust väravate vahega 3 : 31. Kõik Eesti väravad lõi Martin Reim: võõrsil Itaaliale ja Horvaatiale ning kodus Sloveeniale. Suurem osa kohtumistest jäid skoori mõttes viisakaks: inetuks läksid ainult valiksarja kaks viimast mängu, 1 : 7 kaotus Horvaatiale ja 0 : 5 allajäämine Leedule.
16 uut jalgpalliriiki olid üsna erineva tasemega. Valiksarjas õnnestus mitmel neist kohe alustuseks üllatusi korda saata: Valgevene suutis võita Hollandit ja Läti Austriat, viimasesse, kuuendasse loosipotti kuulunud Sloveenia viigistas Itaaliaga ja Gruusia tampis kodus 5 : 0 Walesi. Väike Liechtenstein, kes samuti oma esimest valiksarja mängis, sai Iirimaa vastu kirja väärt 0 : 0 viigi.
Hoolimata mõnest üksikust resultaadist möödus valiksari suuremate üllatusteta. Tugevaim finaalturniirilt välja jäänud meeskond oli eelmise korra poolfinalist Rootsi, kes jäi valikgrupis Šveitsi ja Türgi seljataha.
A-grupp
Inglismaa 7
Holland 4
Šotimaa 4
Šveits 1
Turniiri eel suurde skandaali sattunud ja meedia surve alla jäänud inglased alustasid kodust turniiri väga nüri esitusega: avamäng Wembleyl mängiti Šveitsiga hoolimata lubavast algusest 1 : 1 viiki. Mängu lõpus penaltist viigistanud šveitslased olid seejärel lähedal isegi võiduväravale. Šveitsi peatreeneri Artur Jorge sõnum meeskonnale oli täpne: inglased mängivad kodus ja tahavad meid kohe alguses tormijooksuga maha suruda – 90 minutit nad seda aga ei suuda.
Teine esimese vooru kohtumine, mis peeti avamängust lausa kaks päeva hiljem, lõppes samuti viigiga, kui Guus Hiddinki juhendatud noor Holland kogenud ja suisa vananeva Šotimaaga 0 : 0 viiki leppis. Kaks puhkepäeva vähem ei seganud järgmises voorus Hollandit, küll aga šotlasi: Holland suutis vaatamata suurtele sisetülidele Šveitsist 2 : 0 jagu saada, inglased pääsesid Šotimaa vastu sama skooriga – veidi enne Paul Gascoigne’i 79. minuti võiduväravat oli šotlastel kasutada penalti, mille David Seaman tõrjus.
Kodune EM ei alanud Inglismaa koondisele sugugi lihtsalt, sest suurde skandaali satuti juba tükk aega enne esimese mängu algust. Peatreener Terry Venables viis meeskonna turniiri ettevalmistuse ajal tagantjärele mõeldes kummalise käiguna kaugele Ida-Aasiasse, kus peeti sõpruskohtumised Hiina koondise ja Hongkongi klubide koondisega. Pärast mõlema mängu võitmist lubas Venables mängijatel enne tagasisõitu Hongkongi baaris rihma lõdvaks lasta. Õhtust, mis oli mõeldud mõnusa kambavaimu kasvatajaks, kukkus välja aga totaalne orgia, mille fotod lekkisid kiirelt Inglismaa kõmumeediasse.
Peo staar oli sünnipäevalaps Paul Gascoigne, kes leidis baari tagaruumist ühe tooli, millel istudes lasi ta kaaslastel endale vägijooke kurku kallata. Kui press temalt selgitusi päris, naljatas Gazza, et istus toolile vaid seetõttu, et vajas uut hambaplommi. Mängijate šokiks pöördus Inglismaa meedia vaid nädal-kaks enne turniiri algust meeskonna vastu.
Sisuliselt ideaalsel moel andsid Gascoigne ja teised koondislased aga kogu loole vastulöögi. Alagrupimängus Šotimaaga löödud imeilusa värava järel viskas Gascoigne end väljakule selili maha ning lasi Alan Sheareril ennast veepudelist näkku pritsida, matkides seega kurikuulsat «hambaarstitooli» Hongkongis!
Viimases voorus oli šotlastel vaja edasipääsuks loota, et nad ise võidavad Šveitsit ja Inglismaa alistab samal ajal Hollandi, kusjuures kahe mängu peale kokku oli šotlastel vaja Hollandiga tagasi teha neljaväravaline miinus väravate vahe tulbas. Oma tööga said šotlased hakkama: Ally McCoisti tabamusest võeti Šveitsi üle napp 1 : 0 võit ning jäädi ootama teateid Londonist.
Hollandi koondise sisekliima oli kolmandaks mänguks muutunud täiesti väljakannatamatuks. Hiddink oli juba koju saatnud temaga tülli läinud keskväljamehe Edgar Davidsi, kuid meeskonnas oli endiselt alles mitu mängijat, kes Davidsit toetasid, mistõttu polnud ime, et väljakul teise poolaja keskel inglaste vastu täielikult laguneti. Alan Sheareri esimese poolaja penaltist juhtima asunud inglased lõid teisel poolajal tosina minutiga veel kolm väravat ning võtsid sisse 4 : 0 eduseisu, mis oleks koos nendega ka šotlased edasi veerandfinaali tirinud. Hollandi päästis vaid inglaste lohakus: suures eduseisus võeti kaitses natuke lõdvemalt ning lasti Patrick Kluivertil üks värav tagasi lüüa. Holland edestas tänu sellele šotlasi vaid löödud väravate arvu poolest ning teenis pileti kaheksa parema sekka.
B-grupp
Prantsusmaa 7
Hispaania 5
Bulgaaria 4
Rumeenia 0
B-gruppi sattus kokku kaks paari naabreid: Euroopa suured Prantsusmaa ja Hispaania ning idaeurooplased Bulgaaria ja Rumeenia, kes mõlemad 1994. aasta MMil särasid. Kuigi kahe turniiri vahe oli vaid kaks aastat, olid nii bulgaarlased kui rumeenlased 1996. aastaks oma hiilgeaja selgelt seljataha jätnud, kuid üksikuid suurepäraseid mängijaid oli neil endiselt. Bulgaaria superstaar oli endiselt ründetäht Hristo Stoitškov, kelle ümber suuresti nende ründemäng käis. Teise poolaja algul tühistati ekslikult suluseisu tõttu Stoitškovi suurepärane värav, kuid hiljem sai ta penaltipunktilt oma kolli siiski kätte. Võiduks oleks aga olnud vaja ka tühistatud värava lugemist, sest hispaanlased lõid kümmekond minutit hiljem viigivärava.
22 aastat tuli Inglismaa koondisel pärast veerandfinaalis penaltiseerias saadud võitu Hispaania üle oodata järgmist võitu suurturniiril penaltiseerias – see tuli alles 2018. aasta MMil Kolumbia vastu.
5 väravat lõi turniiri parim väravakütt Alan Shearer.
Matthias Sammer valiti turniiri parimaks mängijaks. Samal aastal pälvis Saksamaa kaitsev poolkaitsja ka Ballon d’Ori.
Väravate ja vaatemängu poolest B-grupp ei säranud: kuue mänguga löödi kokku vaid 13 väravat, kusjuures Rumeenia ja Bulgaaria mängus jäeti taas kord lugemata üks igati õiguspärane tabamus. Seekord läks ebaõiglus Bulgaaria vastu – rumeenlase Dorinel Munteanu pall põrkas latist mitukümmend sentimeetrit üle väravajoone, ent kohtunikud ei fikseerinud seda ära ning Stoitškovi varajane tabamus tõi Bulgaariale 1 : 0 võidu. Viimases mängus Hispaania vastu lõid rumeenlased küll värava, kuid 1 : 2 allajäämine saatis nad koju kolme kaotusega.
Hispaania kõrval läks alagrupi võitjana edasi Prantsusmaa, kes sai otsustavas mängus Bulgaariast jagu 3 : 1. Hoolimata sellest, et Stoitškov taas skoori tegi, olid prantslased liiga tugevad ning saatsid Ida-Euroopa meeskonnad üheskoos koduteele.
C-grupp
Saksamaa 7
Tšehhi 4
Itaalia 4
Venemaa 1
C-gruppi peeti 1996. aasta EMil ettearvamatuks surmagrupiks, kuid juba esimese mänguvooru järel tundus, et asjad on selgeks tehtud. Saksamaa tegi pooltühjal Old Traffordil Tšehhiga kiirelt asjad selgeks ja võitis 2 : 0, Itaalia oli samal ajal Venemaast üle 2 : 1, kusjuures skoor jättis venelaste esitusest parema mulje, kui asjad tegelikult olid.
Saatuslikul moel arvas ilmselt ka Itaalia kogenud peatreener Arrigo Sacchi, et avavooru tulemuste järel on edasipääsejad sisuliselt selged, ning otsustas mänguks Tšehhiga oma kuuest ründavast mängijast lausa viis välja vahetada, kinnitades pühalikult, et usub kõikidesse oma meeskonna mängijatesse. Tegu oli suure möödalasuga: Itaalia meeskond nägi platsil võrreldes avamänguga välja jõuetu, suisa apaatne. 23-aastane hilisem Ballon d’Ori võitja Pavel Nedvěd viis tšehhid juba viiendal minutil juhtima ning kuigi Enrico Chiesa peagi viigistas, korjas kaitsja Luigi Apolloni endale veel enne poole tunni täitumist punase kaardi, jättes omad vähemusse. Radek Bejbli 35. minuti tabamus viis tšehhid uuesti ette ning 2 : 1 seisuga mäng ka lõppes.
Manchesteris toimunud Venemaa–Saksamaa mängu eelõhtul kärgatas linna südames IRA terroristide pandud pomm, mis õnneks küll ei tapnud kedagi, kuid vigastas 200 inimest ja põhjustas suuri kahjustusi. Sellest hoolimata sai mäng toimuda – Old Traffordi valvati pingsalt läbi öö ja suurendati turvanõudeid. Kuigi venelased ei mänginud sugugi halvasti, võttis Saksamaa ilusa 3 : 0 võidu ja kindlustas edasipääsu.
Kuigi ametlike andmete kohaselt oli tegu kõige suurema kogu-publikuarvuga EM-finaalturniiriga ja 16 meeskonnaga korraldatud turniiridest tuli rohkem inimesi vaatama vaid 2012. aasta turniiri, on peaaegu kõikide mängude publikuarvu juures üks rasvane tärn: nimelt pandi publikuarvuna kirja väljastatud piletite, mitte reaalselt staadionil olnud inimeste arv.
Kohtumistes, kus polnud platsil Inglismaad, peeti pooltühja staadioni põhjuseks kalleid piletihindu, oodatust vähesemaid reisivaid fänne ja kohalike leiget huvi. Lisaks algas osa mänge tööpäeval kell viis, mis muutis kohalikel tööinimestel ja koolilastel tuleku keeruliseks.
Viimases voorus oli seega küsimus ainult see, kas sakslaste kõrval läheb edasi Itaalia või Tšehhi. Itaallastel oli vaja Saksamaa vastu paremat tulemust, kui Tšehhi samal ajal Venemaa vastu suutis. Hoolimata sellest, et sakslased mängisid suure osa teisest poolajast vähemuses ja avapoolajal oli Gianfranco Zolal kasutada penalti, ei suutnud itaallased skoori teha ning piirdusid 0 : 0 viigiga, jäädes ootama teise mängu lõpplahendust.
Tšehhi–Venemaa mängus polnud samal ajal väravapõuast juttugi. Tšehhid alustasid enesekindlalt ja läksid juba esimese 20 minutiga 2 : 0 ette, kuid Venemaa suutis teisel poolajal kehva olukorraga rahu teha ja ootamatult mängu tagasi tulla. Aleksandr Mostovoi, Omari Tetradze ja Vladimir Bestšastnõhhi kollid viisid venelased Anfieldil 85. minutiks hoopis ise 3 : 2 ette ning tõid sellega rõõmuhõiskeid ka poolesaja kilomeetri kaugusele Old Traffordile Itaalia fännisektorisse. Enne seda koguni neli korda poste-latte ragistanud tšehhid suutsid aga kolm minutit hiljem uuesti viigi tabloole tuua – Vladimír Šmiceri värav viis nad Itaalia arvelt kaheksa parema sekka.
Itaalia peatreener Sacchi kahjatses Tšehhi mängu eel tehtud vahetusi ja tõdes, et kui saaks turniiri uuesti läbi mängida, ei hakkaks ta võitvat meeskonda muutma. Hoolimata avalikkuse survest ei astunud Sacchi ametist kohe tagasi – ainult selleks, et mõned kuud hiljem seda teha, et AC Milani juhendama asuda.
D-grupp
Portugal 7
Horvaatia 6
Taani 4
Türgi 0
Erinevalt C-grupist peeti D-grupi seltskonda turniiri kõige nõrgemaks, hoolimata sellest, et sinna kuulus ka tiitlikaitsja Taani. See osutus lõpuks ka tõeks, sest sellest grupist ei pääsenud ükski meeskond veerandfinaalist edasi.
Nõrgima grupi nõrgimaks meeskonnaks osutus Türgi, kes kaotas esmalt nii Horvaatiale kui Portugalile 0 : 1, enne kui Taanile 0 : 3 alla jäi. Viimases voorus oligi taanlastel sealjuures vähemalt kolmeväravalist võitu vaja, et edasipääsulootused säilitada, kuid lisaks sellele oli neil tarvis ka Horvaatia võitu Portugali üle. Tegelikult läks teine mäng risti vastupidi: Portugal võitis Horvaatiat lausa 3 : 0 ning võttis sellega ka alagrupi võidu endale.
D-alagrupi avavooru kohtumine Horvaatia ja Türgi vahel lõppes horvaatide napi 1 : 0 võiduga, kusjuures võiduvärava lõi Goran Vlaović alles 86. minutil. Türgi patuoinaks osutus Beşiktaşi vasakkaitsja Alpay Özalan.
lõi ta türklaste nurgalöögi järel vastase karistusala juures otsustaval hetkel pallist mööda, mis aitas Vlaovićil Aljoša Asanovići söödu järel väravavahiga silmitsi spurtida. Vlaovići takistamisele oli kõige lähemal just Özalan, kuid selle asemel et väljaspool karistusala vastane sihiliku veaga maha võtta, mängis ta olukorra sportlikult lõpuni, kusjuures tal ei jäänud palju puudu, et väravavahist mööda põiganud Vlaovići löök vahetult enne väravajoont blokeerida.
Türgi meedias ja fännide seas tehti Özalan reeturina maatasa, UEFA andis aga turniiri järel Özalanile läbi aegade esimese Ausa Mängu auhinna.
Horvaatia peatreener Miroslav Blažević otsustas sealjuures edasipääsu kindlustanuna viimases mängus lausa seitsmele põhimängijale puhkust anda, kuulutades, et tema meelest sobikski neile veerandfinaalis vastaseks Saksamaa, kes mängivat korralikku jalgpalli. Mida iganes see ka ei tähendanud, läksidki viimasel päeval asjad nii, et Horvaatia sai vastaseks Saksamaa.
Veerandfinaalid
Prantsusmaa–Holland 0 : 0 (pen 5 : 4)
Tšehhi–Portugal 1 : 0
Saksamaa–Horvaatia 2 : 1
Hispaania–Inglismaa 0 : 0 (pen 2 : 4)
Kahel järjestikusel päeval toimunud veerandfinaale jälginud fännid esimesel õhtupoolikul ühtegi väravat ei näinudki, sest nii Prantsusmaa ja Holland kui Hispaania ja Inglismaa mängisid 120 minutit väravateta ning otsustasid edasipääsejad alles penaltiseerias. Sealjuures võib väita, et mõlemal juhul soosis penaltiõnn meeskonda, kes mänguliselt edasipääsu pigem ei väärinud.
Hoolimata satsi sees olnud ebakõladest veerandfinaalis küllaltki hästi mänginud Holland kirus kõvasti Hispaania kohtunikebrigaadi, kes jättis 83. minutil neile andmata penalti – Prantsusmaa keskkaitsja Marcel Desailly mängis kõrget palli käega selgelt karistusala sees, kuid kohtunik andis penalti asemel hollandlastele hoopis karistuslöögi otse trahvikasti joone juurest. Lahti mängitud palli virutas Phillip Cocu kaitsja rikošetist ülinapilt väravast mööda. Penaltiseerias oli ainus eksija vaid 20-aastane Hollandi keskväljaäss Clarence Seedorf, kelle värava keskele tulnud löögi suutis Bernard Lama tõrjuda, ning sellega aitas ta prantslased poolfinaali.
Hispaania ja Inglismaa mängu normaal- ja lisaaeg olid pisut võrdsemad kui Prantsusmaa–Hollandi kohtumises, kuid penaltiseeria kaotanud hispaanlased said hiljem ainult iseennast süüdistada, et oma ohtratest võimalustest mitte ühtegi ära ei kasutatud. Penaltiseerias eksisid Fernando Hierro (latti) ja Miguel Ángel Nadal (David Seaman tõrjus) ning kodusel turniiril poolfinaali jõudmine keeras Inglismaa jalgpallimaaniale veel mitu kraadi juurde.
Veerandfinaalis Inglismaaga Hispaania koondise viimasel penaltil eksinud Miguel Ángel Nadal on pärit Mallorca saarelt tõelisest spordiperekonnast, sest lisaks sellele, et tema ise mängis aastaid tippjalgpalli, on ta vennapoeg Rafael Nadal üks ajaloo legendaarsemaid tennisiste, kusjuures Rafaeli treener oli Miguel Ángeli vanem vend Toni. Kaks onu on 37-aastase tennisisti elus mänginud olulist rolli.
«See, et mu onu oli tippjalgpallur, on nii minul kui mu perel aidanud selles keskkonnas rahu säilitada,» on tennisist Nadal rääkinud. «Üle kõige on ta suurepärane spordimees. Tal oli jalgpallis briljantne karjäär, kuid ta on kõige üldisemas mõttes suur spordimees ja on mind palju aidanud.»
Praeguseks 57aastane Miguel Ángel jagas klubikarjääri peamiselt kodusaare klubi Mallorca ja suure FC Barcelona vahel. Barcelona värve esindas nii kaitseliinis kui keskväljal mänginud universaal aastatel 1991–1999, enne ja pärast seda pallis ta Mallorca eest. Hispaania koondise eest mängis ta aastatel 1991–2002 kokku 62 korda, kuuludes 1994., 1998. ja 2002. aastal ka MM-koondisesse. Viimasel turniiril oli ta sealjuures ühes tiimis praeguse FCI Levadia peatreeneri Curro Torresega.
Klubikarjääri lõpetas jõulise ja kompromissitu stiiliga Nadal alles 2005. aasta kevadel 38aastaselt, kusjuures see langes omapärasel moel kokku vennapoeg Rafa esiletõusuga: just 2005. aasta hiliskevadel võitis Rafael saviliival 24 järjestikust mängu – seeria kulminatsioon oli karjääri esimene suure slämmi tiitel Prantsusmaa lahtistel. Peale onu Toni, kes kolmeaastase Rafaeli käekõrvale võttis ja teda kuni 2017. aastani treenis, andis talle lapsepõlves kuuldavasti aeg-ajalt tennisetrenne ka onu Miguel Ángel, kellele meeldis jalgpalli kõrvalt väga ka tennist ja golfi mängida.
Veerandfinaalide teine päev tõi lõpuks väravaid ka mängu seest. Veerandfinaalivastaseks just Saksamaad sihtinud Horvaatia võttis vastased sihikule ka mängus, rappides sakslasi korduvalt ja karistamatult – Rootsi kohtunik Leif Sundell paistis olevat võtnud väga leebe joone, sest näiteks tänapäeva standardite järgi oleks punane kaart pidanud välkuma mitte ühel või kahel, vaid vähemalt kolmel korral. Üks mängija, keda horvaadid eriliselt sihtisid, oli ründaja Jürgen Klinsmann, kes 20. minutil penalti realiseeris, kuid veel enne avapoolaja lõppu toorutsemise ohvriks langenuna vahetust küsis. Kuigi horvaadid suutsid teise poolaja algul Davor Šukeri väravast viigistada, järgnes sellele kohe Igor Štimaci punane kaart ja Matthias Sammeri võiduvärav.
Tšehhi ja Portugali kohtumine oleks muidu olnud järjekordne totaalselt unustusväärne 0 : 0 viik, kuid sellest saatusest päästis mängu tšehhide ründav poolkaitsja Karel Poborský. Teise poolaja alguses pääses ta kolme portugallase vahelt kuidagi karistusala lähedale ning nähes, et väravavaht Vítor Baía on joonelt väljas, tõstis Poborský palli ülikõrge kaarega üle kindamehe väravasse. Pall võis vabalt ära käia viie-kuue meetri kõrgusel!
Poolfinaalid
Prantsusmaa–Tšehhi 0 : 0 (pen 5 : 6)
Saksamaa–Inglismaa 1 : 1 (pen 6 : 5)
Väheste väravatega ja igavavõitu kohtumised jätkusid ka poolfinaalides. Kõige suurem pettumus oli seal Prantsusmaa, kes ei suutnud haavatud tšehhide vastu peale ühe Youri Djorkaeffi lattilöögi midagi märkimisväärset luua ning piirdusid kaitses istunud vastaste vastu palli impotentse kiigutamisega. Tšehhi olukord oli vigastuste ja mängukeeldude tõttu sedavõrd habras, et peatreener Dušan Uhrin pani EMi poolfinaalis algkoosseisus platsile Praha Slavia 22-aastase poolkaitsja Pavel Novotný, kellele oli see alles esimene koondisemäng. Säravat koondisekarjääri tal ei tulnud – oma teise ja viimase koondisemängu pidas ta kolm aastat hiljem.
Vältimatus penaltiseerias osutus ainsaks eksijaks Prantsusmaa kuues lööja, mängus vahetusest sekkunud Reynald Pedros, kelle eksimus muutis ta Prantsusmaal täielikuks paariaks. 24aastaselt eksitud löögi järel ei suutnudki ta karjääri korralikult taaselustada ning kuigi ta lõpetas mängimise alles 2009. aastal Šveitsis, ei olnud ta enam kunagi oma tippaegade vääriliselt hea – vahetult enne 1996. aasta EMi oli ta olnud Meistrite liigas poolfinaali jõudnud Nantes’i põhimees.
Saksamaa ja Inglismaa kohtumises oli vähemalt võitlust ja paar väravatki, kuid ka selle saatus otsustati penaltiseerias. Juba kolmandal minutil viis Alan Shearer inglased juhtima, kuid vaid kuraditosin minutit hiljem viigistas seisu vigastatud Klinsmanni asemel algkoosseisu pääsenud Stefan Kuntz. Lisaajal paistsid sakslased juba EM-ajaloo esimest kuldset väravat löövat, kuid kohtunik tühistas Kuntzi pealöögi särgist tirimisele viidates.
Tänini Inglismaa koondise fännide seas suurturniiride aegu ülipopulaarne laul «Three Lions», mida tuntakse rohkem nime «It’s Coming Home» või «Football’s Coming Home» all, pärineb just 1996. aasta EMi ajast, kui Inglismaa jalgpalliliit palus rokkbändi The Lightning Seeds liikmel Ian Broudiel turniiri tarbeks laul luua. Broudie võttis sõnade jaoks appi jalgpalli-komöödiasaate juhid David Baddieli ja Frank Skinneri ning tulemuseks oligi lihtsakoeline, kuid seda ajatum, meeldejäävam ja kaasakiskuvam lugu.
Fraas «Football’s Coming Home» viitas originaalis sellele, et Inglismaa võõrustas 30-aastase pausi järel taas suurturniiri, kuid ajapikku nihkus selle tähendus sellele, et fännid ootavad Inglismaa koondiselt taas turniiri võitu.
Mõelda vaid: ainult paari aasta pärast on selle laulu loomisest möödas sama palju aega kui loo kirjutamise ajal 1966. aasta MMist!
Tõeline agoonia tabas inglasi aga vaid mõned minutid hiljem, kui Alan Sheareri suurepärane sööt väravaesisele pani võiduvärava kandikul Paul Gascoigne’i ette – kuid Gascoigne ei suutnud pallile pihta saada!
Penaltiseeria viis inglased ja sakslased taas vastamisi, nagu ka kuus aastat varem MMi poolfinaalis. Ja nagu ka toona, jäid seekordki sakslased peale. Nagu ka esimeses poolfinaalis, oli siingi vaid üks eksija – keskkaitsja Gareth Southgate, kelle madala ja pehmevõitu löögi Andreas Köpke pareeris. Kaotuse järel astus inglaste peatreener Terry Venables hoolimata meedia kiidulaulust ametist tagasi. Alles retrospektiivis on inglased taibanud, et kodusel turniiril tegi Inglismaa viiest mängust ainult kaks korralikku esitust, Hollandi ja Saksamaa vastu.
Finaal
Tšehhi–Saksamaa 1 : 2 (l.a)
59. Patrik Berger – 73., 95. Oliver Bierhoff
Finaalmäng viis vastamisi kaks räsitud meeskonda. Kui tšehhide muredest tuli juba poolfinaali juures juttu, siis sakslastel oli finaaliks kogunenud kaks mängukeeldu (Andreas Möller ja Stefan Reuter), neli tõsist vigastust (Jürgen Kohler, Fredi Bobič, Mario Basler ja René Schneider) ja mitu mängumeest, kes jooksid platsile hoolimata sellest, et tervisehädad neid selgelt segasid (Jürgen Klinsmann, Dieter Eilts, Thomas Helmer ja Christian Ziege). Asi oli suisa nii hull, et varuväravavahtidele telliti igaks juhuks väljakumängija vormid, kui neid peaks finaalis vaja minema. UEFA otsustas vastuolulise otsusena lubada mõlemal meeskonnal finaaliks koosseisu täiendada kahe asenduspalluriga. Saksamaa peatreener Berti Vogts kasutas võimalust ja tõi pingile Jens Todti, Tšehhi loots Dušan Uhrin hoidis aga kinni sportlikust printsiibist ja jättis meeskonna endiseks.
Avapoolaeg pakkus pinget eelkõige Tšehhi väravaesisel, kus väravavaht Petr Kouba mitme olulise tõrjega silma paistis. Suured sündmused rullusid lahti teisel poolajal: esmalt tegi jämeda eksimuse itaallasest peakohtunik Pierluigi Pairetto, kes määras tšehhidele penalti – kordused näitasid aga, et Matthias Sammeri viga Karel Poborský vastu toimus siiski väljaspool karistusala. Patrik Berger võttis aga kingituse vastu ning viis tšehhid pisut vähem kui veerandtunniks juhtima.
Saksa päästeingliks osutus pikakasvuline Udinese ründaja Oliver Bierhoff. Enne finaali vaid esimeses kahes alagrupimängus platsil käinud Bierhoff oli eelkõige tuntud peavõitluse ja füüsilise mängustiili poolest ning täpselt neid omadusi kasutades viigistas ta 73. minutil seisu, suunates standardolukorrast tulnud palli terava pealöögiga väravasse.
Kuigi mõlemal meeskonnal oli normaalaja lõpus võiduvärava võimalusi, läks kohtumine taas lisaajale, aga seekord mitte penaltitele. EM-ajaloo esimese kuldse värava lõi seesama Bierhoff, kes pääses juba lisaaja viiendal minutil karistusala joone juurest löögile – kaitsjast rikošeti võtnud pall ehmatas väravavaht Koubat, kes lasi pallil läbi oma käte väravasse lennata. Ja sellest piisas – mõnikümmend minutit hiljem oli hõbedane karikas juba kuninganna Elizabeth II käest sakslaste kapteni Jürgen Klinsmanni valdusesse läinud. Saksamaa oli kolmandat korda Euroopa meister!
/nginx/o/2023/01/06/15065521t1he857.png)