AJALOORÄNNAK ⟩ 2008. aasta EM: Hispaania ajastu algus

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga, mis võtab järjepanu luubi alla kõik seni toimunud EM-finaalturniirid. Seekord on järg jõudnud 2008. aasta turniiri juurde – seni viimase, 2020. aasta EMini jõuame juba maikuus, vahetult enne järgmise turniiri algust!

Käesolev artikkel ilmus ajakirja Jalka veebruarikuu numbris.

Loe ka: 1960. aasta EM: NSV Liit triumfeerib kindral Franco «abiga»

Loe ka: 1964. aasta EM: hispaanlased haaravad trooni, poolfinaalist jääb üle noatera eemale suurüllataja

Loe ka: 1968. aasta EM: saatuslik kulli ja kirja viskamine ning kaks finaalmängu

Loe ka: 1972. aasta EM: sakslaste sajandi meeskond võtab seljavõidu

Loe ka: 1976. aasta EM: neli vägevat lahingut ja otsustav löök, mida meenutatakse tänini

Loe ka: 1980. aasta EM: kas ajaloo halvimad Euroopa meistrivõistlused?

Loe ka: 1984. aasta EM: Michel Platini turniir

Loe ka: 1988. aasta EM: Hollandi (seni) ainus tähetund

Loe ka: 1992. aasta EM: puhkusel olnud Taani tuli, nägi ja võitis

Loe ka: 1996. aasta EM: sakslased ei luba jalgpallil koju naasta

Loe ka: 2000. aasta EM: kas kõigi aegade parim suurturniir?

Loe ka: 2004. aasta EM: Kreeka šokeerib jalgpallimaailma ja rikub Portugali peo

2008. aasta EMi korraldusõigus jagati välja 2002. aastal, kui eduka Hollandi-Belgia duo võõrustatud EM 2000 oli kõigil veel värskelt meeles. Ilmselt just seepärast oli turniiri võõrustamise huvilisi palju, kusjuures suur osa neist soovis seda teha naabritega kahasse.

Vaid Ungari ja Venemaa kandideerisid üksi: lõpuks võitnud Austria-Šveitsi duole lisaks olid valikus Bosnia ja Hertsegoviina koos Horvaatiaga, Kreeka-Türgi, Šotimaa-Iirimaa tandem ning nelja Põhjamaa (Taani, Soome, Norra ja Rootsi) ühine kandidatuur. UEFA täitevkomitee hääletusel jäi teiseks Ungari, kolmandaks Kreeka-Türgi ühispakkumine.

Valiksari koosnes seitsmest tänapäevases mõistes hiiglaslikust alagrupist: A-grupp oli suisa kaheksaliikmeline, ülejäänud kuus gruppi seitsmeliikmelised, mis tähendas, et osa võistkondi said pisut enam kui aasta jooksul pidada lausa 14 valikkohtumist. Võimalik, et just suure mängude arvu pärast oli valiksari lõpuks tervikuna väga üllatustevaba: Inglismaast sai ainus asetatud meeskond, kes alagrupis kahe parema seast välja jäi, nende asemel pressis end finaalturniirile Venemaa.

Inglased jäid finaalturniiri ukse taha napilt, kuid seda dramaatilisemalt: viimases voorus oli neil kodus vaja esikoha juba kindlustanud Horvaatia vastu vähemalt viigipunkti. Steve McClareni juhendatud meeskond pakkus aga kodupubliku ees kohutava esituse: juba esimese veerandtunniga jäädi 0 : 2 taha.

Kuigi Frank Lampardi ja Peter Crouchi tabamused tõid inglased teise poolaja keskel tagasi mängu, tegi pärast seda veel skoori Mladen Petrić, kes aitas sellega samal ajal Andorrat vaid 1 : 0 võitnud venelased kahe parema sekka. Inglastega samade punktide peale jäi veel ka Iisrael. McClareni mehed andsid peale Horvaatia (kaks kaotust) punkte ära veel Makedooniale (kodus viik), Iisraelile (võõrsil viik) ja Venemaale (võõrsil kaotus).

Eesti kahe välistreeneriga valiksari ebaõnnestus

Eesti kuulus 2008. aasta EM-valiksarjas ühte alagruppi Horvaatia, Inglismaa, Venemaa, Iisraeli, Makedoonia ja Andorraga. 12 mängust said sinisärgid kirja vaid kaks võitu Andorra üle ning võõrsil tehtud viigi Makedooniaga – ülejäänud üheksa mängu kaotati kuivalt.

Poole valiksarja pealt vahetas Eesti ka peatreenerit – pärast kodust 0 : 3 kaotust Inglismaale otsustas hollandlane Jelle Goes ameti maha panna, valiksarja lõpuni toimetas tema asemel taanlane Viggo Jensen, kes aga samuti õiget minekut ei leidnud.

Raskelt, aga seda magusamalt tuli Eestile kodune 2 : 1 võit Andorra üle. Avapoolajal Ragnar Klavani punase kaardi tõttu vähemusse jäänud eestlased lasid endale 87. minutil viigivärava lüüa, kuid õnneks oli kodumeeskonnal taskust veel üks trump tõmmata: 90 + 2. minutil saatis Tarmo Kink suurepärase madala tsenderduse väravaesisele, kust oma viimast tõsist koondisemängu pidanud Indrek Zelinski selle varbaga väravasse torkas.

Emotsioonide ajel rebis Zelinski särgi seljast ning sai selle eest teise kollase kaardi, mis jättis eestlased lõpuhetkedeks platsile suisa üheksakesi, kuid võidust hoiti siiski kinni.

2007. aasta sügisel sai Eesti koondis esimest korda mängida uhiuuel Wembley staadionil, kus Inglismaale avapoolaja väravatest 0 : 3 kaotati. Selles mängus sai Taavi Rähn hakkama mälestusväärse omaväravaga, suunates Ashley Cole’i tsenderduse peaga väljastpoolt kasti nii täpselt posti kõrvale, et ka Mart Poom oli võimetu.

Kuigi valikgrupp A oli kaheksaliikmeline, ei saanud siiski kõik meeskonnad seal lõpuks 14 mängu kirja. Tol ajal ei hoitud loosimise ajal veel suuri vihavaenlasi Armeeniat ja Aserbaidžaani lahus ning ühte valikgruppi sattununa ei suutnud nad oma erimeelsusi kõrvale seada.

Armeenlased soovisid mängida tavapäraselt kodus-võõrsil, aserid aga nõudsid mängude viimist neutraalsele pinnale, keeldudes armeenlasi oma pinnal võõrustamast. Seetõttu otsustas UEFA viie päeva sees toimuma pidanud kaks kohtumist üldse ära jätta ning mõlemalt meeskonnalt võimaluse punkte teenida ära võtta. Sportlikult sel aga erilist tähtsust ei olnud, sest kumbki meeskond ei olnud edasipääsule lähedal. Edaspidi otsustas UEFA kaht riiki kokku mitte loosida.

Erinevalt näiteks Soomest, kes Roy Hodgsoni juhendamisel lubas selles grupis 14 mänguga endale vaid seitse väravat lüüa ning oleks võinud viimases voorus võidu korral 0 : 0 viigi asemel Portugali arvelt finaalturniirile sõita.

A-grupp

Portugal 6

Türgi 6

Tšehhi 3

Šveits 3

Mäng Šveitsi ja Tšehhi vahel oli üks selle sajandi suurturniiride unustamisväärsemaid avakohtumisi. Tšehhi vahetusmehe Václav Svěrkoši 71. minuti kollist otsustatud matš paistis pigem silma selle poolest, et kodumeeskonnal ei paistnud üldse õnne olevat – nende kapten Alexander Frei sai juba avapoolajal vigastada, kohtunikul jäi nägemata vastaste kapteni Tomáš Ujfaluši käega mäng oma karistusalas ning ka Tšehhi väravavahil Petr Čechil oli hea päev.

Kõigele lisaks tuli välja, et UEFA oli VIPi-loožis paigutanud FIFA šveitslasest presidendi Sepp Blatteri looži tsentrist kaheksa istekoha jagu külje poole. Milline lugupidamatus! Võimalik, et sealt saigi alguse Blatteri ja toonase UEFA presidendi Michel Platini suur tüli, mis kulmineerus mõlema mehe jalgpallist minema löömisega…

Juba avavoorust oli selge, et Portugal on selles alagrupis teistest üle. 23-aastane Cristiano Ronaldo oli jõudnud karjääri tippaegade lävele, peale tema kerkis aga esile veel terve plejaad häid mängijaid. Türgi 2 : 0 ja Tšehhi 3 : 1 alistamisega kindlustasid nad edasipääsu juba kahe vooruga. Sealjuures nimetati Portugali loots Luis Felipe Scolari vähem kui tund aega pärast võitu Tšehhi üle uueks Chelsea peatreeneriks!

Esikohalt ei kukutanud neid isegi viimases voorus Šveitsilt saadud 0 : 2 kaotus, mis oli pigem palsam kodupubliku hingele, sest ka kohtumises Türgiga jäi neil pisut õnnest puudu – ülivihmastes oludes raiskasid nad nii palju häid šansse, et Arda Turani 90 + 1. minuti võiduvärav türklaste kasuks tundus olevat justkui ette määratud. Tugevas vihmas peetud mäng lõhkus sealjuures väljakut Baselis sedavõrd palju, et veerandfinaaliks tuli staadionile kiirkorras uus murukate panna.

Thomas Häberli jäi napilt Šveitsi EM-koondisest välja

Eesti koondise praegune peatreener Thomas Häberli oli 2008. aasta EMi ajaks küll juba 34-aastane, kuid mängis oma parimat jalgpalli: Berni Young Boysi eest lõi ta Šveitsi kõrgliigas hooajal 2007/08 18 väravat ja andis 15 resultatiivset söötu. Ühe põhiründaja Blaise Nkufo vigastuse tõttu kutsutigi Häberli turniiri eel meeskonna esialgse koosseisuga treenima, kuid lõplikust valikust jäi Häberli siiski napilt välja.

«Olin nädala nendega laagris, aga enne turniiri saadeti mind koju. Arvan, et väärinuksin kohta, aga see on minu mõte, otsustas keegi teine ja elus asjad nii käivad. Sellega tuleb leppida,» meenutas Häberli hiljuti Jalkale.

Oma ainsa mängu Šveitsi koondises tegi Häberli 2004. aastal MM-valikmängus Fääri saarte vastu.

Enne viimase vooru omavahelist mängu Tšehhi ja Türgi vahel otsustas UEFA, et kuna kaks meeskonda on muude näitajate poolest täpselt võrdsed, peetakse viigi korral 90 minuti lõppedes penaltiseeria, et otsustada, kumb meeskond edasi kaheksa parema sekka pääseb. Kuigi Jan Kolleri ja Jaroslav Plašili väravad paistsid Tšehhit juba kindlalt edasi viivat, sai mäng pöörase lõpu – sellise, mida Petr Čech kohe üldse meenutada ei soovi.

Esmalt lasi ta 75. minutil käte vahelt sisse põrgata Arda Turani löögil, 87. minutil puterdas lubamatult aga rutiinse tsenderduse, mille Türgi kapten Nihat Kahveci tühja väravasse kõksas. Potentsiaalne penaltiseeria jõudis aga õhus olla vaid kaks minutit – 89. minutil sai Kahveci söödu liini taha, pööras ümber ja saatis oivalise löögi latipõrkest väravasse, viies kaheksakümmend miljonit inimest korraga ekstaasi.

Mäng ei olnud aga veel läbi – teisel üleminutil sai türklaste väravavaht Volkan Demirel Jan Kolleri tõukamise eest punase kaardi ning kuna kõik vahetused olid juba tehtud, tuli lõpuhetked väravasuul veeta hoopis vasakäärel Tuncay Şanlıl. Tema õnneks ei suutnud tšehhid teda enam proovile panna.

«Olen selle värava kohta kuulnud tuhandet lugu – sellest, kuidas inimesed kodus asju loopisid, sellest, kuidas inimesed selle peale pikali kukkusid või tähistades pea ära lõid,» on Kahveci meenutanud. «Kõik türklased mäletavad, kus nad minu värava ajal olid.»

B-grupp

Horvaatia 9

Saksamaa 6

Austria 1

Poola 1

Kui Šveitsi koondis tundis end võõrustajana kindlalt, olles 2006. aasta MMilt kurioossel kombel välja langenud ilma ühtegi väravat endale sisse laskmata, siis Austria polnud varem ühelegi EM-finaalturniirile jõudnudki ning nende viimased saavutused jäid juba mitme põlvkonna taha.

Valikturniiril mitte osalemise tõttu olid nad finaalturniiriks langenud FIFA edetabelis 92. kohale ning ootused olid Austrias väikesed – tuhanded pessimistid allkirjastasid lausa ühisavalduse, kus palusid Austria koondisel turniiril osalemisest loobuda. Häbisse austerlased aga siiski ei jäänud – kaks 0 : 1 kaotust Horvaatiale ja Saksamaale olid nende poolt südikad ja hingestatud. Seda kinnitas ka 1 : 1 viik Poolaga, kus viigiväravani jõuti alles kolmandal üleminutil. Kõigis kolmes mängus oli Austrial küllalt võimalusi, et tulemused ka enda kasuks pöörata.

Poola peaminister tahtis Howard Webbi maha lüüa

B-grupi teise vooru kohtumine Poola ja võõrustaja Austria vahel sai skandaalse lõpu, kui lõpuminutitel määras inglasest kohtunik Howard Webb austerlaste kasuks penalti.

Korduste põhjal ei olnud kahtlustki, et Mariusz Lewandowski takistas Sebastian Prödlit hüppamise ajal määrustevastaselt, kuid sarnased võitlusolukorrad olid aset leidnud kogu senise kohtumise jooksul. 38-aastane vahetusmees Ivica Vastić hoidis külma närvi ja realiseeris penalti, kindlustades boonusena oma sünnimaale Horvaatiale koha veerandfinaalis.

Poola meedia tegi Webbist tõelise antikangelase ja see tõi talle kaasa hulganisti tapmisähvardusi. Kohe üldse ei aidanud kaasa ka Poola peaminister (!) Donald Tusk, kes märkis, et temagi oleks tahtnud Webbi maha lüüa.

«Peaministrina pean olema tasakaalukas ja rahulik, aga sel õhtul rääkisin mängust täiesti teistmoodi. Tahtsin tappa. Kohtunikud teevad vigu ja see oli selge eksimus, mis tegi meile kõigile haiget.»

UEFA valis olukorras Webbi poole ning toetas teda avalikult, ent play-off-mängudele inglane vilistama ei pääsenud – tema turniiri viimaseks mänguks jäi Kreeka–Hispaania alagrupimatš.

Saksamaa ja Poola kohtumises said saatuse ninanipsuna peategelasteks Saksa koondislased Miroslav Klose ja Lukas Podolski, kes olid 2 : 0 võidumängus otseselt osalised mõlemas tabamuses – Podolski suisa väravalööjana. Nii Klose kui Podolski tähistasid väravaid aga minimaalselt, olles mõlemad Poolas sündinud, aga noorena Saksamaale kolinud. Klose sünnipärane eesnimi on Mirosław, Podolskil Łukasz.

Viimases voorus lootsid austerlased, et suudavad kodupubliku toel Saksamaad üllatada, kuid Michael Ballacki suurepärane karistuslöök viis teises mängus horvaatidele kaotanud sakslased siiski edasi. Austriast sai küll kõigi aegade kehvima saldoga EM-finaalturniiri võõrustaja, kuid mängupildi põhjal ei oleks osanud seda ilmselt keegi arvata.

C-grupp

Holland 9

Itaalia 4

Rumeenia 2

Prantsusmaa 1

Ei olnud kahtlustki, et C-grupp oli surmagrupp: vaid kaks aastat varem olid Itaalia ja Prantsusmaa mänginud MM-finaalis, nendele lisaks sattusid nelikusse alatine võidupretendent Holland… ja Rumeenia, kellele oli turniiri eel mingisuguseidki lootusi asetada väga keeruline. Edasi nad ei pääsenud, ometi võisid nad turniirilt lahkuda, pea püsti.

Kui Rumeenia ja Prantsusmaa triikisid grupi avamängus ääretult kuiva väravateta viigi, siis Holland tegi kohe alustuseks Itaalia vastu tõsise avalduse, võttes vastupidi väga lahtises mängus 3 : 0 võidu.

Kuigi itaallased mängisid märksa paremini, kui skoor näitab, rebisid hollandlased maailmameistrite nõrgad kohad mängeldes lahti – eriti teravalt paistis silma keskkaitsja Marco Materazzi, kes ei saanud mängutempoga üldse hakkama ja vahetati teise poolaja alguses välja. Kaks aastat varem MM-finaalis võtmetegelaseks tõusnud Materazzile osutus see viimaseks koondisemänguks.

Noppeid 2008. aasta EMi kohta

30,8 aastat oli Itaalia koondise algkoosseisu keskmine vanus nende turniiri avamängus Hollandi vastu – see oli toona EM-finaalturniiride ajaloo vanim algrivistus, kuniks itaallased selle ise neli aastat hiljem üle lõid. 11 mängijast vaid kaks – Andrea Barzagli ja Andrea Pirlo – olid 20ndates.

Xavi valiti turniiri parimaks mängijaks.

23 miljonit eurot auhinnaraha teenis Hispaania jalgpalliliit – see oli ka maksimaalne summa, sest Hispaania võitis kõik kolm alagrupimängu ja seejärel ka EM-tiitli. Kõik kolm alagrupimängu kaotanud Kreeka «piirdus» 7,5 miljoni euroga.

Teises voorus Rumeenia vastu oli Itaalia juba turniirilt välja langemas – 1 : 1 seisul määrati rumeenlaste kasuks penalti, kuid varem skoori avanud Adrian Mutu löögi suutis Gianluigi Buffon tõrjuda ja itaallased sellega veel mängus hoida.

Kuna Holland vajutas samal õhtul ka Prantsusmaale kolmeväravalise võidu, said nemad juba varakult edasipääsu tähistada – märgiline oli Arjen Robbeni sooritus, kus ta 36-aastase Lilian Thurami jalad sõlme ajas ja peatamatu rakettlöögi väravasse saatis. Thuram otsustas turniiri järel koos tiimikaaslase Claude Makéléléga koondisekarjäärile joone alla tõmmata.

Viimases voorus oli tõsine pinge seega õhus vaid Prantsusmaa–Itaalia mängus: Rumeenia oleks edasipääsuks vajanud võitu Hollandi üle ja seda, et Prantsusmaa ja Itaalia samal ajal viiki mängiksid. Kumbagi aga ei juhtunud.

Prantslastel läksid asjad nihu algusest peale – juba avaminutitel sai Franck Ribéry vigastada, 24. minutil sai Éric Abidal punase kaardi, kui niitis karistusalas selja tagant maha Luca Toni. Lisaks vähemusse jäämisele jäid prantslased ka kaotusseisu, sest Andrea Pirlo penaltil ei eksinud. Daniele De Rossi 62. minuti värav vajutas prantslaste kirstu otsustava naela ning MM-finalist jäi alagrupis viimaseks.

Prantsusmaa peatreeneri kummaline saatus

Prantsusmaa koondise peatreener Raymond Domenech otsustas turniirilt väljalangemist tähistada tõeliselt kummalisel kombel, paludes viimase mängu järel otse-eetris oma ajakirjanikust elukaaslase kätt.

Kuigi Domenechi kritiseeriti nii kohatu käitumise kui sportliku saamatuse eest, otsustas Prantsusmaa jalgpalliliit ootamatult temaga lepingut pikendada.

Prantsusmaa alaliidu president Pierre Escalettes kritiseeris esialgu küll Domenechi teravalt, kuid kui vutiliidu juhatus mehega lepingut pikendas, poetas Escalettes moka otsast, et kõige julgem lahendus olevatki selline, mis läheb avaliku arvamuse ja meediaga vastuollu.

Domenechiga koostöö jätkamine ei toonud siiski edu – 2010. aasta MMil kaotas ta tiimi üle täielikult kontrolli ning tiitlisoosik piirdus alagrupis viimase kohaga.

Järgmist tööotsa profijalgpallis pidi Domenech ootama enam kui kümme aastat – 2020. aasta lõpus lõi ta suure üllatusena käed Prantsusmaa kõrgliigaklubi Nantes’iga, kuid oli sealt vähem kui kaks kuud hiljem juba läinud, suutmata kaheksast mängust ühtegi võita.

D-grupi koosseis meenutas väga tugevalt nelja aasta taguse EMi A-gruppi, kus olid samuti koos Hispaania, Venemaa ja Kreeka – Portugali asendas seekord Rootsi. Sündmuste käik oli aga sootuks erinev – kreeklased kaotasid sedapuhku kõik kolm mängu, tehes korra skoori vaid viimases kohtumises Hispaania vastu, kuid sel polnud enam kummagi tiimi puhul sisulist tähtsust.

Nii Rootsi kui Venemaa vastu lasid kreeklased sealjuures endale lüüa tõeliselt koomilise värava. Kogu oma õnne oli Kreeka neli aastat varem ära kasutanud, edasipääsu ei vääritud ka mängupildi poolest.

D-grupp

Hispaania 9

Venemaa 6

Rootsi 3

Kreeka 0

«2004. aastal juhtus ime, aga imed juhtuvad vaid korra 30 aasta jooksul. Kui need juhtuksid iga nädal, poleks need enam imed,» nentis Kreeka peatreener Otto Rehhagel, nelja aasta tagune rahvuskangelane.

Kolm mängu võitnud hispaanlaste kõrval selgitas teise edasipääseja viimase vooru mäng Venemaa ja Rootsi vahel. Venelased said selleks kohtumiseks tagasi valikgrupis teenitud punase kaardi tõttu võistluskeeldu kandnud mängujuhi Andrei Aršavini ning osaliselt tänu just temale domineeriti kohtumist täielikult. Roman Pavljutšenko ja Aršavini väravad viisid Venemaa kindlalt kaheksa parema sekka ning nende avavooru 1 : 4 kaotus Hispaaniale oli ühtäkki unustatud.

Veerandfinaalid

Portugal–Saksamaa 2 : 3

Horvaatia–Türgi 1 : 1, pen 1 : 3

Holland–Venemaa 1 : 3 (l.a)

Hispaania–Itaalia 0 : 0, pen 4 : 2

Kohe esimene veerandfinaal Portugali ja Saksamaa vahel pakkus tõelise vaatemängu. Saksamaa peatreener Joachim Löw oli viimases alagrupimängus saadud eemaldamise tõttu juhendamiskeelu all ning teda asendas toona veel üsna tundmatu Hansi Flick, kellest sai 2019. aastal peatreener Müncheni Bayernis ja 2021. aastal Saksamaa koondises.

Eelmise aasta septembris sai Flickist läbi aegade esimene Saksamaa koondise peatreener, kes sellest ametist vallandatud. Mine tea, kas tänu Flickile või Flickist hoolimata, igatahes pakkusid sakslased veerandfinaalis ühe turniiri parematest esitustest.

Bastian Schweinsteigeri ja Miroslav Klose väravad viisid nad juba avapoolajal 2 : 0 juhtima ning kuigi Portugal suutis mõlema poolaja lõpus skoorida, viis Michael Ballacki 61. minuti pealöök Saksamaa edasi. Ja tuli välja, et nad olid ainus meeskond, kes suutis veerandfinaalist lisaajata läbi minna.

Tagasitulekute meister Türgi

Viinis toimunud veerandfinaalkohtumine Horvaatia ja Türgi vahel pakkus tõelise kontrastide õhtu: esmalt mängisid meeskonnad 118 minutit vägagi unustamisväärset jalgpalli, kuniks siis ühtäkki gaas põhja vajutati.

Türgi oli sealjuures eelkõige vigastuste tõttu jäänud väga õhukese koosseisuga – peatreeneril Fatih Terimil oli kasutada vaid 15 väljakumängijat, alagrupiturniiri punase kaardiga lõpetanud väravavahti Volkan Demireli asendas ülikogenud Rüştü Reçber.

Võimalustevaene ja kiretu mäng oli justkui üks pikk penaltiseeria ootamine, kuniks Horvaatia 119. minutil viimaks sihile jõudis. Luka Modrić hoidis suurepäraselt palli mängus ja leidis tsenderdusega Ivan Klasnići, kelle pealöök viimaks skoori avas. Horvaadid tähistasid, nagu homset poleks: peatreener Slaven Bilić jooksis teiste seas risti üle platsi koos meeskonna ja varumängijatega külakuhja hüppama. See pidi ju ometi olema võiduvärav…

…ainult et ei olnud. Türklased panid palli uuesti mängu, Reçber saatis sügavalt oma väljakupoolelt viimase lootuse kõrge söödu Horvaatia karistusalasse. Sealses segaduses kukkus see penaltipunkti lähedal vahetusmehe Semih Şentürki nina ette, kes selle külmavereliselt ühe puutega ristnurka naelutas. Kaks tundi mänguaega ilma ühegi väravata – ja siis kaks tükki jutti!

Edasipääseja ei olnud ju veel sugugi otsustatud, kuid juba enne penaltiseeriat oli näha, et horvaadid olid viigiväravast totaalselt löödud. Luka Modrić ja Ivan Rakitić saatsid oma löögi väravast sootuks mööda, neljast horvaadist tabas märki vaid Darijo Srna.

Poolfinaalipileti mulgustas Reçberi tõrje Mladen Petrići löögile. Türgi oli kogu turniiri jooksul mänginud 414 minutit jalgpalli ja olnud neist vaid üheksa jooksul eduseisus, kuid kuidagi jõudnud poolfinaali – ka alagrupist edasi said nad ju tänu lõpuminutite tabamustele.

Kuigi Hollandi ja Venemaa kohtumises võtsid varakult initsiatiivi favoriidid oranžides särkides, siis mängu edenedes kaldus kaalukauss pigem venelaste poole. Taas kord oli suurepärases hoos 27-aastane Andrei Aršavin, kes oli äsja viinud oma kasvatajaklubi Peterburi Zeniti UEFA karikavõitjaks. 

Tema eeltöö aitas esmalt 56. minutil sihile Roman Pavljutšenko, hollandlaste hilise viigivärava järel otsustas ta lisaajal aga mängu lõplikult. Esmalt leidis ta 112. minutil väravasööduga Dmitri Torbinski, neli minutit hiljem saatis ise terava nurga alt palli võrku. Venemaale on see seni ainus kord, kui nad ise EMil nelja parema sekka on jõudnud – mäletatavasti koosnes NSV Liidu meeskond sageli paljuski teiste liiduvabariikide mängijatest.

«Tahaksin saada Hollandi aasta reeturiks,» naljatas Venemaa hollandlasest peatreener Guus Hiddink enne mängu. Õnnestus!

Viimasena kavas olnud veerandfinaal Hispaania ja Itaalia vahel osutus ootamatult kuivaks. Hispaania tegi oma turniiri kehvima mängu, Itaalia tundis puudust mängukeelu all olnud Andrea Pirlost. Väravateta 120 minuti järel aitas hispaanlased edasi väravavaht Iker Casillas, kelle tõrjetest Daniele De Rossi ja Antonio Di Natale löökide vastu piisas edasipääsuks.

Poolfinaalid

Saksamaa–Türgi 3 : 2

Venemaa–Hispaania 0 : 3

Esimene poolfinaal Saksamaa ja Türgi vahel osutus maiuspalaks, kuid Türgi järjekordsest comeback’ist seekord ei piisanud. Miroslav Klose 79. minuti «nähtamatule» väravale, mis tegi seisuks 2 : 1 (vaata allpool lisalugu), õnnestus türklastel taas vastata – 86. minutil skooris oma turniiri kolmanda värava Semih Şentürk.

Paraku tulid türklased tagasi ilmselt natuke liiga vara, et mäng lisaajale viia, sest sakslased jõudsid enne normaalaja lõppu uuesti juhtima asuda. Vasakkaitsja Philipp Lahm, kel oli mõlemas Türgi väravas süüd, rehabiliteeris end suurepärase väravaga, kihutades palli esimese posti kõrvale Rüştü Reçberile püüdmatult. Neljandat lõpuminutite imet türklased enam välja ei võlunud, kodumaale võisid nad aga sellegipoolest naasta kangelastena.

Värav, mis jäi maailmal nägemata

Baselis toimunud poolfinaalmängu Saksamaa ja Türgi vahel jääb meenutama intsident, mis ei lähe paljudel teletöötajatel ilmselt mitte kunagi meelest. Nimelt katkes teisel poolajal rahvusvaheline telepilt koguni seitsmeks minutiks!

Põhjuseks oli turniiri teleülekandeid vahendanud Viini ülekandekeskuse elektrikatkestus, mille põhjustas linna räsinud meeletu äikesetorm. Muu hulgas lõi Saksamaa ründaja Miroslav Klose katkestuse ajal ka ühe värava!

Telekompaniid üritasid lühikese aja jooksul leida kiirlahendusi: neil, kel oli oma reporter või kommentaator kohapeal, oli võimalik kiirelt ümber lülituda raadioreportaažile, mõnel pool edastasid kommentaatorid pilti telefonide abil.

Enne teist poolfinaali ilmusid meediasse lood, kuidas FC Barcelona on valmis Aršavini Peterburi Zenitist välja ostma. Ründaja agent hindas õiglaseks üleminekutasuks 25 miljonit eurot – toona oli maailmarekord veel Zinedine Zidane’i käes, kelle eest maksti 2001. aastal 77 miljonit.

Kodumaalt lahkus Aršavin lõpuks alles järgmisel talvel ja Arsenali, kuid võimalik, et Barcelona huvi mõjutas tema esitust, sest poolfinaalis Hispaania vastu ei suutnud ta mängu kuigi palju mõjutada – oma osa selles oli ka hispaanlaste Brasiilias sündinud kaitsval poolkaitsjal Marcos Sennal, kes oli Aršavini katmise võtnud oma peaülesandeks.

Hispaania pani oma paremuse maksma teisel poolajal. Esmalt tegi 50. minutil ilusa kombinatsiooni järel skoori Xavi, seejärel said jala valgeks ka vahetusmees Dani Güiza ja David Silva. «Väikesed üllatajad» Türgi ja Venemaa finaali ei pääsenud – selle asemel kohtusid seal gigandid Saksamaa ja Hispaania.

Finaal

Hispaania–Saksamaa 1 : 0

33. Fernando Torres

Nagu ka täpselt 30 aastat varem, 1984. aastal oli voolava ja väravarohke EMi finaal vastupidi kinnine ja ettevaatlik, kuid lõppes siiski selgelt parema meeskonna triumfiga.

Hispaanlastel läks küll umbes veerand tundi aega, et end käima saada, kuid seejärel pandi paremus skoorist hoolimata veenvalt maksma. Veel enne avaväravat tabas Fernando Torrese pealöök posti, tema 33. minuti tabamus oli aga tema poolt vaadates tõeline meistriteos – ehkki kaks Saksa koondislast jäid seda hetke kõvasti kahetsema.

Xavi läbisööt Torresele ei tundunud tekitavat erilist ohtu, kuid Philipp Lahm ja väravavaht Jens Lehmann ei suutnud ära jagada, kumb palli peale läheb – Lahm oli juba saanud keha palli ja Torrese vahele, kuid võttis seejärel lohakalt jala gaasilt, sest nägi, et väravavaht oli oma joonelt hakanud vastu tulema.

Torres kasutas oma võimaluse aga suurepäraselt ära, pugedes kärmelt Lahmist mööda ja susates palli Lehmanni ennetades tühjaks jäänud väravasse. Nii Lahm kui Lehmann pidid peeglisse vaatama – üks lõpetas justkui olukorra mängimise ära, teine tuli aga väravast välja olukorras, kus selleks tegelikult vajadust ei olnud. Peatreener Joachim Löw reageeris vaheajal, asendades Lahmi Marcell Janseniga.

Kuigi sakslastel tekkisid üksikud poolvõimalused, pani Hispaania mängu edenedes käima sööduvurri, millele Saksamaal enam vastust ei olnud. Tunduvalt lähemal oli 2 : 0 kui 1 : 1 – rohkem väravaid aga finaalis ei löödudki.

Kapten Iker Casillas sai Viinis karikat tõsta enam kui 50 000 pealtvaataja ees – see oli Hispaania esimene tiitlivõit pärast 1964. aasta kodust EMi. Eelmistel aastakümnetel pidevalt suurturniiridel põrunud koondisest oli lõpuks ometi saanud võitja. Ja järgnevad aastad näitasid, et see oli alles algus.

Hispaania kuldse ajastu arhitekt

2008. aasta EM-finaalturniir oli üks kolmest Hispaania järjestikusest suurturniirivõidust – teadupoolest triumfeeriti ka 2010. aasta MMil ja 2012. aasta EMil. Kuldsetele aastatele pani peatreener Luis Aragonés aluse pärast 2006. aasta MM-finaalturniiril kaheksandikfinaalis Prantsusmaale kaotamist, kui ta mõistis, et tema meeskond ei hakka olema füüsiliselt piisavalt tugev ja võimas, et vastaseid alistada. Seetõttu otsustas Aragonés, et paneb Hispaania koondise keskenduma tiki-taka mängustiilile, kus esikohal on lühikesed söödud, pallivaldamine ja seeläbi mängu dikteerimine.

Mängustiil, mis sai peagi tuntuks ka FC Barcelona esituses, tekitas jalgpallis revolutsiooni, mille tõukeid on tunda veel tänapäevalgi, peaaegu 20 aastat hiljem. Väga iseloomuliku ja eduka mängustiiliga kasvatas Hispaania üles tõeliselt kuldse põlvkonna jalgpallureid: 2008. aasta EM-koosseisu kuulus vaat et kümme tõelist maailma tippklassi mängijat: Iker Casillas, Sergio Ramos, Carles Puyol, Andrés Iniesta, Xavi, Cesc Fàbregas, Fernando Torres, Xabi Alonso, David Silva ja nelja kolliga turniiri parimaks väravakütiks tulnud David Villa, kes pidi finaalmatši vigastuse tõttu vahele jätma.

Aragonés, kes juhendas treenerikarjääri jooksul lausa seitsmel(!) perioodil Atlético Madridi meeskonda, kelle eest ta ise aastatel 1964–1974 mängis, veetis treenerina ligi 30 aastat Hispaania tippklubide lootsina, juhendades muu hulgas veel ka FC Barcelonat, Sevillat, Valenciat ja Real Betisi. Võiduka EM-finaalturniiri järel otsustas ta koondise peatreeneri ameti maha panna ning võttis vastu oma viimase töökoha Türgi tipu Fenerbahçe juures, kus ta pidas vastu ühe hooaja.

Hispaania koondises võttis Aragonéselt teatepulga üle Vicente del Bosque, kes jätkas edukalt Aragonése juurutatud süsteemiga. Aragonés suri 2014. aastal 75-aastaselt leukeemiasse.

Fakte 2008. aasta EMi kohta

• 2008. aastaks valmistas UEFA uue võidutrofee. Sisuliselt muudeti Henri Delaunay nime kandev karikas suuremaks ning muudeti õige pisut selle kuju, et see oleks stabiilsem. Varasema kuue kilogrammi asemel kaalub uus karikas kaheksa kilogrammi.
• Kuigi kolmanda koha mängu ei toimunud, otsustas UEFA esimest korda anda kaotanud poolfinalistidele Türgile ja Venemaale välja pronksmedalid. 2016. aastal sellest tavast loobuti.
• Saksamaale oli tegu juba kuuenda EM-finaaliga, mis on läbi aegade rekord. Kuuest finaalist on nad võitnud kolm.
• Holland lõi surmagrupis üheksa väravat, mis on EM-finaalturniiride rekordi kordamine – alagrupis lõi üheksa kolli ka Prantsusmaa 1984. aastal.
• Veerandfinaalis Türgi ja Horvaatia vahel püstitati kaks rekordit, mis püsivad tänaseni. Ivan Klasnići 119. minuti avavärav on EM-finaalturniiride hiliseim mängu avavärav, Semih Şentürki 120 + 2. minuti viigivärav on aga hiliseim EMidel löödud värav üldse.