Pole sugugi võimatu, et juuni alguses tuleb Maret Anil kõva häälega välja öelda see, mida paljud tennisesõbrad on juba mõnda aega kahtlustanud – tema karjäär profisportlasena on läbi.
Ani tõehetk – mis saab karjäärist?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ani ebaõnnejada sai alguse aasta tagasi, kui ta vahetult enne Prantsusmaa lahtiste tennisemeistrivõistluste kvalifikatsiooni raudteejaamas kaht suurt kotti kandes trepil komistas ja rannet vigastas.
Segadus vigastuse tõsiduse ümber tähendas seda, et juuni alguses naasis Ani väljakutele ja osales kolmel järjestikusel ITFi turniiril, võites neljast mängust vaid ühe. Juuli alguses mängis ta Rootsis Båstadis WTA turniiril, kus piirdus avaringiga. Augusti lõpus teatas ta, et pole vigastusest paranenud ja on sunnitud tegema pooleaastase pausi.
Tegelikkus on aga see, et Ani pole siiani võistluskarussellile naasnud. Ta tegi küll koos Anett Kontaveitiga paarismängus kaasa jaanuaris Tallinnas peetud ITFi turniiril ning käis väljakul ka Föderatsiooni karikasarja matšides Hispaania ja Valgevene vastu, ent nüüd hoiab teda tagasi põlvevigastus.
«Eks ma võitlen veel, aga raske on,» tõdeb 29-aastane Ani. «Vasak põlv teeb häda kord ühelt, kord teiselt poolt, seetõttu olen keskendunud ravile ja end tagasi hoidnud. Vähemalt ranne on korras.»
Aastataguse sündmuse meenutamine paneb Ani ohkama. «Mingil määral tobe õnnetus, aga samas võib selline väike asi nii palju mõjutada. Õigemini, alguses tundus väike asi, aga tegelikult kujunes suureks probleemiks,» arutleb ta. «Ju see oli saatus ja nii pidi minema.»
Tagantjärele mõeldes näeb Ani probleemide süvenemises süüd nii arstidel kui ka endal. «Arstid võinuks alguses natuke täpsemad olla,» tõdeb Ani. Nimelt ei peetud alguses vigastust väga tõsiseks ja tal lubati kahenädalase pausi järel taas mängida, kuid tegelikult oli randmes mõra.
«Samas oli mul endal ka hirmus kiire tagasi platsile saada, et ma rongist maha ei jääks. Võib-olla kiirustasin liialt.»
Nüüd on ka aasta alguses segama hakanud põlvevalu visa taanduma. «Mul on põlves krooniline põletik, millest on raske lahti saada, lisaks oli sidemete venitus,» loetleb peamiselt Itaalias põlve ravimas käiv Ani. «Eks see põlv on päris palju vatti saanud – tennisisti elu pole kerge, aasta ringi mängid erinevatel väljakukatetel.»
Et vahepealset aega mitte raisku lasta, astus omal ajal Itaaliasse siirdunud ja seetõttu kooli pooleli jätnud Ani Rakveres õhtukoolis 11. klassi, et gümnaasiumiharidus omandada, 7. juunil ootab teda ka esimene riigieksam.
«Teen keemiaeksami, kõik ütlevad, et olen hull,» naerab ta. «Ütlen ausalt, ma pole kunagi keemiast aru saanud, aga nüüd saan. Mõtlesin, et miks mitte, proovida ju võib, ja kui ära teen, on järgmisel aastal üks eksam vähem.»
Kui nüüd aga reaalsusele näkku vaadata, kas peab edetabelis 742. kohale langenud Ani üldse tõenäoliseks, et ta võiks veel võistluskarussellile naasta? «Tõenäosus tõenäosuseks, peamine on see, et tean, et olen selleks võimeline, kuid enne pean tervisega kokku rääkima,» märgib ta. «Tahe on olemas, tennisemängimise isu pole kuskile kadunud. Aga tean, et tagasitulek oleks jube raske.»
Järgmisel nädalal sõidab Ani Itaaliasse viimasele ravisessioonile, mis on ühtlasi ka tõehetk. «Vaatan, mis mulle seal räägitakse, kas on mõtet jätkata või ei, ja siis tuleb mingi otsus vastu võtta,» sõnab Ani. «Ma ei taha niimoodi, et hakkan jälle otsast peale ja kuu aja või paari nädala pärast pean jälle pausi pidama, sellist tahet mul ei ole.»
«Mul on olnud aega igasuguste mõtetega harjuda, olen jõudnud ka muud elu elada, mitte ainult tenniseväljakul, nagu vahepeal, ja see ei hirmuta mind üldse,» jätkab ta. «Kõik on tervise taga kinni. Kui pean lõpetama, saan sellest aru, sisuliselt olen sellega leppinud.»