/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/27/7730957t1h8ae0.jpg)
Eesti jalgpallikoondis peab järjest kaks maavõistlust, kui esmalt kohtutakse Jerevanis Armeeniaga ja seejärel Tbilisis Gruusiaga. Postimees on koondisega Kaukaasia minituuril kaasa ja toob lugejani kõik põneva, mis silma hakkab.
Vutikoondise Kaukaasia-päevik: suur Ragnar Tbilisi nurgapoes ja õnnetoov 777
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisipäeva, 27. märts
Seitse olla õnnenumber, kuid mida lugeda välja sellest, et Gruusia koondise kirjadega buss sõidutab Eesti koondist trenni ja kannab esiklaasil sinimustvalget? Või sellest, et bussi numbrimärk on 777? Kas juhuslikult valitud number ja kellele see täna õhtul Tbilisis õnne toob?
Õhtul Tbilisi peale kolama minnes võib aga nurgapoest ootamatult eest leida suure Ragnari. «Kuningliku Viikingi» vormi seekord testima ei hakanud, sest see näikse olevat niikuinii viie tärni vääriline, aga võrdväärselt laiade õlgadegakonkurente leidus samas riiulis veel õige mitu tükki: mõni neist olid kohalik, teine hoopis leegionär Tšehhist.
/nginx/o/2018/03/27/7730963t1hfc66.jpg)
Esmaspäev, 26. märts
Jalgpallikoondise Kaukaasia turnee jätkub, kuid mõistagi ei puudu sellistest reisidest ka kunagi viperused. Nõnda oli koondis valmis heas tujus reisima Jerevani Zvartnotši lennujaamast Gruusia pealinna Tbilisisse, kui internet kadus ära! Jah, loete õigesti - lennujaama registreerimislaudadest oli internet kui luuaga pühitud ning kõik seiskus tunniks. Aga lõpuks probleem lahenes, lennuk tõusis õhku ja maandus Tbilisis ning isegi õhtune trenn sai koondisel kenasti tehtud. Galerii sellest leiab siit.
/nginx/o/2018/03/26/7727885t1hb6d0.jpg)
/nginx/o/2018/03/26/7727899t1h8678.jpg)
Pühapäev, 25. märts
Armeenia suhted Aserbaidžaaniga on pehmelt öeldes keerulised, et mitte öelda vaenulikud. Mägi-Karabahhis ei peeta praegu küll sõda (viimati leidis tulevahetus seal aset 2016. aastal ja siis hukkus hinnanguliselt 350 inimest), kuid diplomaatilised kontaktid kahe riigi vahel puuduvad. Sestap ei maksa Armeenias ka poole sõnaga Aserbaidžaani mainida, kuid ühest kohast võib vihatud naabrite lipu siiski leida.
See koht on Ararati konjakitehase muuseum, kus asub niinimetatud rahuvaat. Selles vaadis on 1994. aasta brändi ning see asetati paika 2001. aasta novembris, kui Jerevani külastasid OSCE Minski protsessi eesistujariigid. Vaat avatakse siis, kui Mägi-Karabahhi konflikt leiab lahenduse. Muuseumi giidi sõnul ongi vaadi kõrval seisev Aserbaidžaani lipp ainus, mida Armeenias avalikult eksponeeritakse.
Muide, muuseumist leiab teiste seas ka vaadi, mis seisab seal alates Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli visiidist. «Presidentide toas» ongi ülekaalus lähinaabrite ja Balti riikide riigipead siltidega vaadid, samuti on mõistagi olemas Vladimir Putini ja Dmitri Medvedjevi visiitide puhul toodetud vaat. Aga on ka fotosein tehase külastajatest, kust torkab teiste kuulsuste vahel silma üks vääääga hästi päevitunud mees...
/nginx/o/2018/03/26/7727075t1h3db4.jpg)
Jerevanis õitseb kenasti ka tänavakaubandus, kus sortimendi kirjeldamiseks sobib hästi väljend «küsida võib kõike». Nii müüb näiteks üks maa-aluses tunnelis asuv putka televiisoripulte, mille tootjate seas on sellised nimekad firmad nagu Star Track, Philiipss ja Panasonig...
:format(webp)/nginx/o/2018/03/26/7727053t1h76ee.jpg)
Laupäev, 24. märts
Eesti koondise mäng Armeeniaga tõi tulemuseks 0:0 viigi, mis ilmselt kellegi hinge kustumatut mälestust ei jätnud. Küll aga võisid pärast kohtumist ootamatut menu nautida Eesti sinisärkides fännid, kellega koos kohalikud tahtsid pilti teha. Erilise menu tagas korralik ettevalmistus: tuleb võtta mängule kaasa õige lipp (või hankida see Jerevani ühest baarist) ning tribüüni ees kõik 90 minutit äärekohtuniku liikumist imiteerida. Siis tahavad sinuga pilti teha kõik kohalikud tüdrukud ja mõned Arsenali särgiga poisid ka!
:format(webp)/nginx/o/2018/03/24/7721345t1h486a.jpg)
See üks natuke suurem poiss, kes Arsenali särki igapäevaselt kannab, oli mõistagi ajakirjanike huviorbiidis. Tõsi, vähemalt sama palju tähelepanu pälvis ka Armeenia eest debüüdi teinud argentiinlane Norberto Briasco Balekjan.
/nginx/o/2018/03/24/7721347t1h0b05.jpg)
Kes kohtumist telerist jälgis, nägi kindlasti, kuidas mäng paar korda tuule alla võtnud reklaamtahvlite tõttu katkestati. Tuul oli staadionil mängu ajal tõepoolest hooti väga kõva, juba staadionile saabudes tervitasid korraldajad ajakirjanikke õnnetute nägude ja teatega: intervjuusid peate täna tegema koridoris, meie pressitelk lendas minema... Mängu ajal lennutasid iilid mööda platsi kilekotte ja tribüünil istudes kattusid nii laud, arvuti kui ka kõik muu võimalik kiiresti õhukese, ent ühtlase ja närviajava tolmukihiga. Selle häda tasakaalustamiseks kadus aga pressitribüüni internet avavile kõlades hoobilt ega naasnud mängu lõpuni: mis muud kui arvutil klapp kinni ja tolmumure murtud!
Reede, 23. märts, õhtu
Armeenia rahvas pole rikas, ent samas on ka. Kes teenib Eestis keskmist kuupalka ja pisut peale, see võib end siin kas või korra elus tunda miljonärina. Ühe euro eest saab nimelt peo peale ligi 600 kohalikku raha ehk drami, mistap võib end väikesegi summa vahetamise järel hetkekski rahabossiks mõelda.
Nali naljaks, tegelikkuses on Armeenia valusate kontrastide maa. Peaväjakule Marriotti hotelli ette pargivad kuldkettidega mehed oma Range Rovereid, S-klassi Mercedeseid ja Rollse-Royce Ghoste, linnulennult mõne kilomeetri kaugusel asuva jalgpallistaadioni ümber avaneb hoopis trööstitum pilt. Siin sirutub taeva poole kahekskümnendatel lõpetamata jäänud tondiloss, seal kerkivad favela'likult mööda mäenõlva üles üksteise otsa kobarasse lükitud uberikud... Pole siis ime, kui lihtne kohalik ohkab: Nõukogude Liidu ajal oli elu parem!
Teel staadionilt tagasi hotelli püüab ühe kolleegi valvas pilk kesklinna hotellirõdult kinni mehe, keda olemegi ju tegelikult otsinud. Seal ta on: Henrik Mhitarjan, Armeenia (hetke) kuulsaim jalgpallur! Jah, just nimelt nii ehk Mhitarjan: k-tähe on armeenlase nimesse pookinud ingliskeelne kirjapilt. Igatahes, seal ta Armeenia trikolooriga kõrvuti ripub, maalituna elutruult ja ilusti. Tea, kas on ka Eestis kedagi, kel Poomi, Operi, Klavani või Vassiljevi portreemaal elutoa seinal...?
/nginx/o/2018/03/23/7716051t1hfc20.jpg)
Reede, 23. märts, hommik
Kui ajakirjanikud jõuavad Jerevani öösel Viini kaudu, siis koondis saabus juba eile õhtul Kiievist, kus tehti mõnepäevane treeninglaager. Jerevan tervitab mõnusa kevadilma (+14 kraadi) ja eriti ööpimeduses silmapaistva peaväljakuga. Vabariigi väljakul ehk Hraparaki väljakul käiakse nii valimiste eel ja järel protestimas kui ka System Of A Downi kuulamas (nemadki on siin esinenud, ikkagi «omad» ju). Päevavalges on tegu aga lihtsalt ühe suure ristmikuga.
Koondis peatub siinsamas väljakuäärses pika ajalooga hotellis, mis tegutses riikliku ettevõttena juba sügaval nõukaajal. Kohe teisel pool teed on Jerevani laulvad purskkaevud, mis ärkavad koos ülejäänud väljakuga alles õhtuhämaruses. Enne nende imetlemist tuleb eestlastel aga ära teha õhtune treening ja pressikonverents Vazgen Sargsjani nimelisel 14 000 pealtvaatajat mahutaval staadionil.
Vähemalt peatuspaiga on Eesti koondis hästi valinud: mis sobikski paremini kui hotell, kus WiFi salasõna on «Football»! Kohalikud on Eestist kuulnud küll: meie tänavust eurolaulu teatakse. Tore on, sestap ei hakka torisema ka siis, kui mõne nimega natuke puusse on pandud: ega need armeenia nimed meile siis suupärasemad ole!
/nginx/o/2018/03/23/7713861t1h4c65.jpg)
/nginx/o/2018/03/23/7713865t1h3ef9.jpg)
/nginx/o/2018/03/23/7713853t1hb5c1.jpg)