/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
Jõhvi gümnaasiumi õpetajate toas käis märtsikuus pinev arutelu. 32 kilomeetri kaugusel asuvat Iisaku gümnaasiumi ähvardas sulgemine ning pedagooge pani muretsema kooli õpilaste tulevik. Ühtäkki kõlas selgesõnaline idee: «Kasutage Reinar Halliku nimi heas mõttes ära!»
Hallik (34) ise oli sel hetkel askeldamas endanimelises vastrajatud korvpallikoolis. Korvpallitreeninguid andes, lapsi võistlustele sõidutades, erinevaid aruandeid tehes ning ise aeg-ajalt platsile joostes, on tema karjääri lõpetamisele järgnenud kaheksa kuud möödunud linnutiivul. Nii kiirelt, et endine korvpallur pole jõudnud oma kamraadidele nõnda rohkelt kaasa eladagi. Septembris peetud MM-valikmäng Suurbritannia vastu tuletas vana armastuse meelde.
«Imelik oli vaadata, et kutid, kellega ma alles paar kuud tagasi mängisin, istuvad minust kaugel, ja Capsicami spordikreemi hais ei käigi üle pea. Aga mina istusin tribüünil, tütar süles. Riidlesin seal natuke kohtunikega, elasin kaasa, vehkisin kätega. Kahju, et mul pulsikella polnud, sest süda peksis nii kõvasti!» muigab ta.
Kui Hallik hakkas karjääri lõpetamisele mõtlema, oli selge, et korvpallist ta kaugele ei lähe. Juba viis aastat tagasi oli talle pähe siginenud idee hakata treeneriks – eelkõige oma kodukohas Ida-Virumaal. Hallik oli mitmel puhul oma noorema tütre ristiisa Aulis Paaliga arutanud, et just Iisakus ja Mäetagusel võiks lastele tulevikus korvpallitrenne anda. Pallur tahtis ise midagi ära teha, mitte tuimalt tugitoolist teiste vigu kritiseerida.