/nginx/o/2008/05/18/42034t1h0d7a.jpg)
Repliik: kas edu kordub?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletan seda päeva selgelt. Kogu kool oli kogunenud aulasse, koolitunnid jäeti ära, tavarutiin peatus. See oli 17. veebruar ja aasta oli 2006. Päev, mil Andrus Veerpalu võitis Torino olümpial oma teise olümpiakulla.
Ärevus, ülim rõõm, uhkus. Oli kirjeldamatult uhke tunne olla eestlane. Ilmselt olid samasugused emotsioonid sadades kodudes, koolides ning linnades.
Täna andis seesama Veerpalu esimese märguande, et kõik see võib aasta pärast korduda. Igatahes näitas ta Kuusamo MK-etapi 15 kilomeetri klassikasõidus, et teda ei tasu maha kanda. Hoolimata sellest, et «rahvusliku põlve» jama tõttu tegid seda ette rutates üsna paljud. Ja hoolimata sellest, et Vancouveri olümpial ühte tema lemmikdistantsi - 15 km klassikat - kavas polegi. 50 km klassikamaraton see-eest on.
Sest nagu kahekordne olümpiavõitja ise ütelnud on: «Olen hästi sõitnud 15 kilomeetrist kuni maratonini. Mulle on kõik need distantsid sobinud.»
Tegelikult ei tasu ka siinkohal ette rutates medaleid kaela riputama hakata. Eks aeg näita, kas Veerpalu suudab eestlastele veel nii ilusaid emotsioone anda kui kaks aastat tagasi.