Sport Iraanis: nurgatagused palved ja pisarad

Aasia mängudel osalenud Sina Arash (vasakult), treener Eerik Luka, tema teine õpilane Younes Motasam ja Iraani purjelauakoondise töötaja. Foto: Erakogu

14. sajandil toimuv seiklus sularahapakkide, salakaubavedajate, CIA agentide ja krokodillipisaraid valavate mehemürakatega kõlab pigem sürrealistliku action-filmina, mitte suurvõistlusteks sportlasi ette valmistava treeneri igapäevana.

Nagu iga teine tavaline eestlane võtab purjelauaõpetaja Eerik Luka täna kodumaal vastu aastat 2012. Mitte kaua aega tagasi tähistas mees aga aasta 1389 saabumist. Ei, Luka pole esimene inimene maailmas, kes ajamasina leiutas, vaid ta saabus 12 kuud tagasi islami kalendri järgi elavast Iraanist.

Praegu Tallinna purjelauakoolis noori ja ka veidi vanemaid juhendav mees elas läbi seikluse, mida võib ilmselt kunagi lastelastelegi jutustada.

Pärast 2008. aastat, kui Luka aitas Johannes Ahuni Pekingi olümpiamängudele, otsustas ta aja maha võtta ja mõnda aeg­a maailmas ringi vaadata.

Võimas Azadi spordikompleks

Pärast paari kuud Hawaiil sattus ta Malaisiasse kohalikke noori treenima. Selles Kagu-Aasia saareriigis tutvus ta hispaanlasest treeneri David Miraltaga, kes tegi talle muu hulgas ootamatu ettepaneku tulla abistama Iraani purjetajate koondist.

Esialgu oli see vaid jutt ning eestlane ei olnud kindel, kas võib seda tõe pähe võtta. 2009. aasta suvel, kui maailmarännakutelt tulnud Luka taas kodumaal kanda kinnitanud oli, sai ta ühel päeval Iraani olümpiakomiteelt e-kirja, kus küsiti üle, kas ta tõepoolest oleks neile valmis appi minema.

Pärast nädalatepikkust meilivahetust – selle aja jooksul vahetati kümmekond kirja – lepiti tingimustes kokku. Aastase lepingu järgi seati talle eesmärgiks viia kohalik sportlane niikaugele, et 2010. aasta novembris Hiinas peetavatel Aasia mängudel võidetaks RS:X klassis medal. Eesmärgid on elus edasiviiv jõud, kuid siga lendama ei õpeta ka kõige parema tahtmise juures.

«Probleem oli selles, et kohale jõudes selgus, et sportlased, kes mulle anti, olid purjelauavarustust varem vaid piltide pealt näinud,» meenutas Luka. «Tavalise purjetamisega olid nad veidi tegelenud ja teadsid veidi taktikalist poolt, kui sisuliselt pidime alustama nullist.»
Võimatut missiooni ette aimates ei tulnud Lukal aga mõttessegi käega lüüa.

Esiteks olid tingimused suurepärased. Pealinnas Teheranis asus peabaas hiiglaslikus Azadi spordikompleksis, kus peale motoringradade, jalgpalliväljakute kergejõustikustaadionite ja muu oli ka veesportlastele mõeldud tehisjärv.

Päris veekogul käidi harjutamas Pärsia lahe äärses Bandar Lenge linnas. Tasu, mida maksti sularahas ja mille kättesaamiseks kulus tarbetu bürokraatia ja toast tuppa jooksmisega pangas küll terve päev, oli siiski korralik.

Kuid kõige tähtsam oli see, et tema tulevased hoolealused võisid küll vee peal veidi kohmakad olla, kuid sära nende silmis kaalus kõik muu üles. «Nad olid tõeliselt hingega asja juures. Ideaalsed õpilased,» kinnitas Luka. «Pluss kõik oli väga hästi organiseeritud: tegime kaks korda päevas trenni ja sportlased võisid ennast tunda tõeliste proffidena.»

Olude sunnil pere aastaks maha jätnud meest ei heidutanud ka väiksed sekeldused, mida lääne omast niivõrd erinevas kultuuriruumis ette tuli. Et rongijaamas kombluspolitsei lühikesed püksid millegi sobivama vastu välja palub vahetada, on köömes selle kõrval, kui satud näiteks vabal päeval mägirattaga tundmatus piirkonnas seigeldes naftabaasi lähistele ning selle valvurid peavad sind CIA agendiks.

«Alguses läksin lihtsalt vett küsima, kuna õhtu oli veninud pikaks ja jook oli otsas. Valvurid olid väga sõbralikud, kuni järsku hakkas mingi CIA jutt ja meeste näod muutusid järjest kurjemaks,» kirjeldas Luka. «Õnneks olin selleks hetkeks veidi juba kohalikku keelt tundma õppinud ja suutsin neile selgeks teha, et olen kõigest treener.»

Veider veinikultuur

Üldiselt pälvisid kohalikud Lukalt vaid kiidusõnu. Tänaval kõndida oli turvaline, keegi ei põrnitsenud valget inimest altkulmu. Ja iraanlasest külalislahkemat võõrustajat pole. Kui kellelegi külla satud, on garanteeritud, et delikatessidest pungil kõhuga on end pärast raske liigutadagi. Mõni kohalik oli suisa nii sõbralik, et kutsus Lukat riigis, kus alkohol keelatud, veiniõhtule, kuna tuttavad salakaubavedajad olid üle Pärsia lahe 80 km kauguselt Dubaist laadungi kesvamärjukest toonud.

«Kuna mul oli parasjagu vaba päev, mõtlesin, et mis seal ikka, lähen istun nendega väheke. Veinijoomiskultuur oli neil aga seninägematu,» tõdes Luka. «Laual oli suur pakivein, klaasid valati täis ja seltskonnakaaslased jõid kõik ühe klõmmiga tühjaks. Ja nii mitu klaasi järjest. Kui mina väikeste lonksudega asja mekkisin, küsiti lõpuks, kas mulle ei maitse nende jooks.»

Ainuke, mis veidi võõrastus tekitas, oli kohalike moslemite tugev usk. Iraanis nagu teisteski tugevalt usklikes islamimaades palvetatakse viis korda päevas ning kohalikele ei tulnud pähegi, kuidas üks inimene jumalasse ei usu.

«Alguses nad mõtlesid tõsimeeli, et ma teen nalja, kui neile kellega veidi lähemalt tuttavaks sain, selgitasin, et mina ei usu palvetamisse, vaid kujundan oma elu selle järgi, mida teen. Kusjuures mõnda see jutt täitsa huvitas,» meenutas Luka.

Ka muslimid on erinevad: näiteks üks Lukaga tutvunud sadamaarhitekt oli pärast tema perekonda tabanud traagilist õnnetust oma usu tegelikult kaotanud, kuid palvetamas käivad siiski kõik.

Ka tema treeninggrupis pühendasid mõned end rohkem jumalale kui teised, ent kui läks katsevõistlusteks, kus kaheksa alustanu seast jäid sõelale ainult kaks, muutus ka usk tugevamaks. «Sel ajal käidi ikka palju tihedamini nurga taga oma asja ajamas,» muigas Luka.

Vähem omapärasemad polnud sündmused pärast katsevõistlusi. «Kui ärasaadetutele bussid järele tulid, pakuti uskumatu lahkumisetendus. Kõik kallistasid ja nutsid ja nii oma pool tundi järjest,» kirjeldas Luka. «Loomulikult on iga lahkumine kurb, aga kui täiskasvanud mehed valavad krokodillipisaraid, kisub ikka veidi naljakaks küll.»

Järelejäänud kahest sportlasest ühe, Sina Arashi viis Luka lõpuks ka Aasia mängudele. Teiste riikide sportlaste konkurentsis, kes aastaid treeninud, ei jäänud Arash küll viimaseks, kuid 8. koht oli medalit lootnud alaliidu jaoks vähe. Eelmise aastavahetuse veetis Luka juba kodumaal, kuid läbielatud seiklus oli meeldejääv.

«Kui sarnane pakkumine kunagi taas lauale peaks pandama, siis oleksin ilmselt nõus minema. Seekord aga kindlasti perega koos, sest nendest lahus olemine oli kõige raskem,» tõdes kahe lapse isa.