Martin Müürsepp: Tarva kodusaal ei erinenud Kreeka ega Serbia hullumajadest

Martin Müürsepp tuleb peatreenerina tagasi Rakvere Tarva korvpallimeeskonna ridadesse. Sama tiimiga tegi ta tegusid 2010. aasta kevadel mängijana, aidates võita virulaste jaoks kulla maitsega hõbemedalid. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Kümme kevadet tagasi mängiti Eesti korvpalliliiga kõigi aegade põnevamaid hooaegu, mille krooniks jõudis finaali Rakvere Tarva meeskond. Seda aitama läinud Martin Müürsepp võrdles kodusaalis valitsenud õhkkonda Euroopa kõige kuumemates hallides tekitatavaga.

Põhiturniiril teise ja kolmanda koha pälvinud Tarvas ja TTÜ pidasid mälestusväärse duelli, mida vürtsitasid mitte ainult ägedad mängud (Tarvas võitis 3:2), vaid ka treenerite Andres Sõbra ja Aivar Kuusmaa mahlakad sõnavõtud. Finaalis asus Tarvas Tartu Rocki vastu juhtima 2:0, kuid kaotas lõpuks 2:4.

«Mäletan, kuidas Valmo Kriisal viskas biitsepsi pealt mingi hirmsa muna välja, aga ta teipis selle kinni ja mängis edasi. Mina tegin samamoodi oma lonkava jalaga. Ühtepidi oli see väga naljakas ja teistpidi väga vinge võitlus,» meenutas Müürsepp Virumaa Teatajale antud intervjuus, kuidas ta toona 35-aastasena viimast korda ketsid jalga tõmbas ja oma esimesele treenerile appi läks.

Ta lisas: «Kui ikka vabu kohti saalis ei ole, siis täismaja tõstab mängijate taset. Me kõik vastutame selle eest, et näidata head mängu, ja see sunnib mängijat rohkem pingutama. Täissaal – mida sportlane veel võib tahta! See tekitabki erilise tunde.

Mul tekib siin nii palju võrdlusmomente selliste Euroopa tipptaseme hullumajadega nagu Belgradi Partizan ja Belgradi Crvena Zvezda. Tarvas kuulus kindlasti sel ajal samasse seltskonda ja ütlen, et ta ei erinenud siis Kreekast ega Serbiast.

Olen näinud väga hulle asju. Rakvere rahvas ei läinud kellelegi kallale, vaid nad tagusid trumme, olid üleni kollastes särkides ja sallides. Kogu see melu oli positiivne, sest elati üksnes omadele kaasa, mitte ei peetud kellegi vastu viha.

Kui Rakvere rahvas elab kaasa, siis see on parim koht, kus mängida. Ma tõesti ei räägi seda lihtsalt kiitmiseks, vaid see on nii. Ma olen Rakverele väga tänulik.

Alati kostis toetavaid hüüdeid ja fännide toetust oli tunda kogu aeg. Rakvere fännidel on minu südames oma kindel koht. Need paar kuud, mis ma siin mängisin, jätsid ikka unustamatu mulje.»