Jätkuvalt vigastusega kimpus Toobal: alustame mõistlikult ja vaatame

Meeste võrkpallikoondise trenn Foto: Madis Veltman

Suve esimeses pooles vigastuse tõttu kamraadide tegemisi peaasjalikult kõrval jälginud võrkpallimeeskonna kapten Kert Toobal oli täna taaskogunenud Eesti koondise trennis küll ilusasti kohal, kuid tema olukord on jätkuvalt kõike muud kui ideaalne.

«Noh, ma olen siin...» kostis 41-aastane sidemängija, kui temalt vigastuse kohta päriti. «Ega täpselt ei tea. Ma proovin, ja ega sellises vanuses tulebki proovida. Arsti juures olen ma käinud ja ravi saanud ning hetkel tundub [olukord] hulga parem kui mais.»

Toobalit vaevad hädad ilmutasid ennast aprilli keskel toimunud Balti liiga finaalturniiril, kus vanameister tegi pealtnäha liiga säärele. Sellele järgnenud uuringud näitasid aga, et tegelikult valmistab talle muret hoopis puus või veelgi täpsemalt istmikunärv.

Albert Hurda ja Kert Toobali vigastused aprillis toimunud finaalseerias:

«Kuna koormus oli läinud hästi palju parema jala paele, siis tuhara- ja reielihas surusid istmikunärvi kinni. Sellest liikusid valud siis reie külge ja edasi säärde,» selgitas Toobal. 

«Eks see pikaaegne, poolenisti ülekoormuse vigastus ole. See ei teki üleöö, vaid tulebki siis, kui oled pikema aja jooksul kannatanud asju, mida võib-olla ei peaks kannatama. Ehk on vaagen mingi hetk natukene paigast ära olnud või siis koormused tõusid ja keha reageeris natukene teistmoodi... igatahes olen ma saanud hulgaliselt löökravi ja teinud harjutusi, et puusa ja tuharalihaseid tugevdada. Loodetavasti see siis aitab,» jäi tõstja optimistlikuks. 

Ettevaatusabinõuna alustab Toobal koondises ikkagi erirežiimiga ega tee kohe kõiki harjutusi teistega kaasa. «Alustan mõistlikult ja vaatame siis, kuidas,» sõnas sidemängija ning lisas, et suurimaks murekohaks on tema jaoks jätkuvalt hüppamine. «See on kõige sellisem, et kuidas [keha] reageerima hakkab. Aga kui ei saa, siis ei saa ja siis on teised mehed olemas.» 

Need teised mehed on siis Robert Viiber ja Renet Vanker, kes tegutsesid sidemängijatena ka suve esimeses pooles, kui Eesti koondis sai Euroopa Kuldliigas kaela pronksmedalid. Millise mulje nooremad kamraadid Toobalile jätsid? «Kõik oli väga okei. Ega neile oligi täpselt seda [karastust] vaja. Ma arvan küll, et nad said väga hästi hakkama. Nüüd ongi, et kui mind ei ole, siis on teised mehed: mängib üks, või kui tema ei saa, siis mängib teine,» kostis Toobal.

Küll toonitas vanameister, et niisama ta koondisesse kohale ei tulnud, vaid on ülimalt motiveeritud vigastust selja taha jätma. «Mul on kodus piisavalt atratsioone, et ilmaasjata ma siia ei roni,» viitas ta aastastele kaksikutele. «Niikuinii peab kodus asju ümber sättima, seega kui ma siia juba tulin, siis ikkagi selleks, et anda endast kõik. Ükskõik, kas siis proovida oma asjadega hakkama saada või siis suunata-sundida-pitsitada teisi. Olen varemgi öelnud, et ma ei tuleks koondisesse, kui ma poleks motiveeritud. See koht pole selle jaoks,» lausus Toobal lõpetuseks.

Toobali pikem videointervjuu volley.ee-le: