Kümnevõistleja Johannes Erm hoiab Roomas toimuval kergejõustiku EMil kolme ala järel 2779 punktiga teist kohta. Isikliku rekordi graafikut (8484) edestab ta 45 punktiga.
PM ROOMAS ⟩ Rekordikursil Erm püsima jäänud Noole rekordi kohta: seekord nii, ei kripelda
Tänavuse sise-MMi pronksimees alustas kümnevõistlust parimal võimalikul moel. «Tegin [100 meetris] elu parima stardi, aga see jooks kutsuti tagasi,» alustas ta esmaspäeva lõunapausil tehtule tagasi vaatamist endale omasel, humoorikal moel.
Tõsisemal noodil jätkates alustas Erm ka tegelikult parimal võimalikul moel, sest kui kolmas lähe lõpuks õnnetus, läbis ta staadionisirge isiklikku rekordit tähistava 10,60ga. Eelmine tippmark oli 10,69.
«Tegin oma asjad ära. Suutsin mõelda oma jooksu peale – kõrge asend, lõdva, et liiguks edasi. Tegin need asjad ära ja rekord tuligi,» oli ta lihtne kommentaar 100 meetri kohta.
Kümnevõistluse teist ala ehk kaugushüpet ootas Erm enim, sest vaimusilmas nägi ta, et on võimalik üle hüpata 1995. aastast Erki Noolele kuuluv Eesti rekord (8.10). Põhjuseks siis Rooma olümpiastaadioni hüppekastide tehniline lahendus –need on ehitatud platvormile ja sealne rada on erakordselt põrkav.
Seda oli näha ka kohe avakatsel, kui Erm maandus 7.91 peale. Sealjuures tegi ta selle hüppe 21 cm paku tagant ehk puhta hüppe pikkus oligi Noole tippmargist enam. Ent järgmistel katsetel tal samasugust sooritust enam teha ei õnnestunud.
«Teine katse oli tegelikult kõige kaugem tunde poolest, aga ei saanud pakule pihta. Kolmandal vajus jalg juba läbi ja teadsin kohe, et see pole õige hüpe,» kommenteeris ta hüppeid, mil mõõdeti pikkust vastavalt 7.70 ja 7.57.
Pakuhäda põhjus peitus Ermi sõnul Rooma olümpiastaadioni keerutavas tuules. Nimelt sai mõni mees hüpata neljameetrise taganttuulega (Sander Skotheimi avakatse, mis tõi n-ö isikliku rekordi 7.93), samal ajal kui teisel tuli lennata hoopiski kolmemeetrise vastutuulega (Felix Wolteri kolmas katse).
«Proovikatsel oli nii, et sealt, kus alustasid hoojooksu, oli tuul vastu, aga seal, kus oli pakk, juba tagant. Siis tekkis tunne, et peab sammumärki kaugemale panema – nõnda pakule päris pihta ei saanudki,» selgitas ta.
Noole püsima jäänud rekord teda kripeldama aga ei jäänud. «Tean, et kui mõned asjad teinuks paremini ära ja tuulega vedanuks, siis oleks see olemas olnud, aga seekord nii,» lausus Erm.
Kuulitõukes saatis meie mees 7,26-kilose raudmuna 14.99 peale. «Võib rahul olla,» kostis ta, kuid lisas, et ideaalis tahtnuks ta sellise tulemuse kirja saada kohe esimesel katsel. «Esimesel kahel (14.25 ja 14.49 – K. J.) kiirustasin veidi, kolmandal võtsin juba rahulikumalt.»
Nagu Erm varemgi on öelnud, siis enda punkte vaatab ta kümnevõistluses alles enne viimast ala ehk 1500 m jooksu eel. Kui ta kuulis aga, et on võrreldes rekordigraafikuga 45 silmaga plussis, sõnas ta muigamisi. «Noh, siis on ju hea.»