/nginx/o/2009/06/02/188694t1hef7c.jpg)
August 2006: Margus Hunt kroonitakse kettaheites ja kuulitõukes juunioride maailmameistriks ning talle ennustatakse suurt tulevikku. Aprill 2009: Margus Hunt teenib Ameerika jalgpallis treenerite imetluse ning talle ennustatakse suurt tulevikku. August 2012: Margus Hunt?
See on Londoni olümpia aasta. Aasta, mille nimel Hunt peaaegu kümme aastat treeningul rassinud. Valanud higi ning ületanud raskusi. Andnud sellele alale kogu oma kire ja pühendumuse.
Ometi ei oska veel keegi ennustada, kas kahekordne juunioride maailmameister sinna kunagi üldse jõuab. Tänavu talvel sattus tema teele uus armastus – Ameerika jalgpall.
Samamoodi nagu mehele ennustati hiilgavat tulevikku juunioride MMi järel tehakse seda ka tema Southern Methodisti ülikooli jalgpallitreeningute järel. Aga kumb ala valida – kas tulevikus miljoneid dollareid sisse toov Ameerika jalgpall või kettaheide?
Õnneks ei pea Hunt vähemalt praegu seda valikut veel tegema. Ta on 21-aastane noorsportlane, kes naudib mõlemat ala. Ja mis kõige parem – vähemalt praegu tundub, et need kaks ala ei ole teineteist seganud. Pigem täiendanud.
«Margus on füüsiliselt tugevamaks muutunud. Ta tõi selle jõu ka kettaheitesse ja kuulitõukesse. Nüüd peame selle sobiva tehnikaga sobitama,» avaldas treener Dave Wollman, kes nägi oma silmaga Hundis toimunud muutust. «Ta kasvas inimesena, muutus täiskasvanulikumaks. See oli hämmastav, kui kiiresti suutis Margus pärast jalgpallitreeninguid kettaheitesse tagasi tulla. Ta tuli tagasi märksa suurema kire ja pühendumusega.»
Need muudatused polnud Hundile vajalikud üksnes füüsilise poole pealt, vaid tulid ka vaimselt kasuks. «Olen aastaid ja aastaid ainult ketast heitnud. See muutus juba rutiinseks. Mulluse suve järel kadus kettaheiteisu täielikult,» selgitas Hunt ja lisas: «Tundsin, et vajan vaheldust. Mingisugust muutust. Pärast Ameerika jalgpalli läksin üle pika aja taas hea meelega ketast heitma.»
Seda kõike hoolimata sellest, et mehe harjutuskordade arv kahekordistus. Nädalas kogunes vähemalt 24 treeningtundi. Kui hommikul kell 5.30 äratuskell helises, käis eestlasel peast nii mõnigi kord läbi mõte, et täna ei jaksa jalgpallitreeningule minna. Ometi ei jätnud ta ühelgi korral minemata. «Mulle meeldib see mäng. Meeskonda kuulumine. Tundsin, et saan treeningul kõik eelmise päeva jamad välja elada,» sõnas Hunt, kellel sel ajal meelelahutuseks aega ei jäänudki.
Ent kõik see tasus end ära – mehe heited hakkasid treeningul kanduma kaugemale kui kunagi varem. Ja nende paari kuuga teenis ta meeskonnakaaslaste austuse ja lugupidamise. «Treener Wollman ütles mulle, et mind ei huvita, kas sa oksendad kas või oma ajud välja – sa pead end seal tõestama!» rääkis Hunt ja lisas: «Nii ma tegingi. Jooksutreeningutega kadus kehakaalust vahepeal üle kümne kilogrammi. Higi voolas ojadena. See oli ikka täiesti hullumeelne aeg!»
Kui Wollman kartis kõige enam vigastuste pärast, siis Hunt sellele ei mõtle. Seda enam, et tulevikus ei mängi ta oma ülikooli eest kõige ohtlikumat positsiooni. Ta hakkab tegutsema kaitsemängijana. «Kui kartma hakkad, siis saadki vigastuse. Mina lähen trenni ja teen oma asja õigesti ning saan üksnes loota, et kõik teised teevad sedasama. Seni on kõik elus ja terved püsinud,» nentis Hunt muigamisi.
Seda, et Ameerika jalgpallis liiguvad summad, mis ületavad kettaheites levivad auhinnarahad mitu korda, teab Hunt väga hästi. Tema positsiooni maailma parimad mängijad teenivad aastas kümme miljonit dollarit. Seda, et NFLi on pikk tee, teab Hunt niisamuti.
«Selle nimel tuleb kõvasti vaeva näha. Aga kui ma samamoodi edasi töötan, siis ei näe probleemi, et sinna jõuda. Tahan kõikjal maksimumi püüda,» sõnas Hunt, kes teeb sügisel SMU Mustangite eest esimese mängu. «See kõik on alles nii lapsekingades. Ma ei tea veel, mis saama hakkab. Kui Ameerika jalgpallis hakkab väga hästi minema, siis ei välista ma midagi.»
Kummast unistab ta aga rohkem – olümpiakullast või Ameerika jalgpalli profiliigasse NFL jõudmisest? «Mõlemad on omamoodi väljakutsed. Kergejõustik on suur nauding, Ameerika jalgpall aga hea vaheldus. Praegu on raske seda valikut teha. Eks tulevik näitab.»
Kuidas suhtuks Hundi alavahetusse aga treener Wollman? «Ma olen õnnelik siis, kui Margus on õnnelik. Ükskõik millise valiku ta ka teeks.»