Teinekord on kummaline, miks ei suuda kaotajad juhtunut realistliku pilguga vaadata ning süüdistavad allajäämises kõike ja kõiki. Nõmme Kalju kapten Alo Bärengrub läks suisa nõnda kaugele, et ladus nende mängus Levadiaga kohtunikuks olnud Eiko Saare õlgadele raske taaga, teatades, et vastaste võiduvärav oli löödud käega ja vilemehe eksimus võib nõmmekatele maksta meistritiitli.
Jätaks siinkohal arutamata, miks ei võinuks Kalju värava-kahega vastata – kas kohtunik keelas? – ning keskenduks Rimo Hundi väravale.
Vasakult tuli tsenderdus, Hunt liikus kahe Kalju kaitsja vahelt läbi ning üritas palli peaga tabada. Ei tabanud. Ent kas pall puutus Hundi ettesirutatud vasakut kätt? Et puutus, väidavad nõmmekad. Kohtunik ei saanud seda näha, sest oli sel hetkel mängijate selja taga. Muus kohas ta olla ei saanudki.
Arvestades, kui kiiresti kõik toimus ja kuidas ning kus paiknes kohtunik, ei tohtinudki ta teist otsust teha kui värava legaalseks tunnistada. Mille põhjal ehk milliste märkide järgi tulnuks värav lugemata jätta?
Telepildist oli värava sünd suurepäraselt ja õige nurga alt näha. Õigupoolest ei olnud näha midagi. Ka ülekande kommentaator ei suutnud pärast mitut kordust seisukohta võtta, kas pall puutus kätt (käega palli tahtlikult igal juhul ei mängitud) või mitte.
Jalgpall väldib videokordusi nagu katku ja korduste vastased põhjendavad oma seisukohta, küsides, mida teha siis, kui ka telepildi põhjal pole võimalik otsust vastu võtta. Hundi värav ongi just säärane juhtum.
Asetame toimunu ameerika jalgpalli konteksti, kus kõik väravad vaatab üle videokohtunik. Ent äärmiselt oluline on väljakul viibiva vilemehe otsus. Et seda muuta, peavad olema ümberlükkamatud visuaalsed tõendid (reeglites: incontrovertible visual evidence). Kui neid ei ole, jääb kehtima väljakukohtuniku otsus. Lihtne, selge ja loogiline.
Nüüd võiks Kalju mängijad kruttida videot edasi-tagasi ning öelda ausalt, kas nad näevad ümberlükkamatuid visuaalseid tõendeid, et pall Hundi kätt puutus. Ning kas kohtunik mitte ei pea vahet tegema, kas pall mängis kätt või käsi palli.
Kõnealune värav – isegi kui see löödi käega – pole kindlasti säärane, mille puhul saab vilemeest süüdistada. Siin poleks aidanud ka videokordus. Ilmselt ka mitte väravatagused kohtunikud. Teinekord tuleb olukorraga lihtsalt leppida, sest asjad on nii, nagu on.
Lõpetuseks võiks Nõmme Kaljule korrata ühe legendaarse treeneri õpetust. Kui võidad, vaata alati väljapoole – millised välistegurid sulle võidu tõid. Kaotuse korral vaata alati endasse – mida sina saanuks teha, et kaotust ära hoida. Säärane suhtumine viib edasi. Paraku tehakse enamasti kahjuks vastupidi: võites taotakse vastu rindu, kaotades otsitakse süüdlast teiste seast.