Tänase Tour de France’i etapi peagrupis lõpetanud Rein Taaramäe tunnistas paf.com blogis, et enesetunne läheb iga võistlusega aina paremaks. Homme jõutakse Püreneedesse, kus eestlane ei taha statisti rolli jääda.
Taaramäe Püreneedesse jõudmisest: niisama naljamees olla ei tahaks
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
5. juuli 2013, 21:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tuuri esimene nädal on läbitud. Rahulolu nii ja naa, sest teadagi unistan kokkuvõttest, kuid igakord ei lähe nii kuis sooviks. Hea on aga see, et tervis on parem ja enesetunne läheb etapp-etapilt paremaks,» kirjutas Taaramäe.
«Täna oli 205 km keskmiste mägedega päev, kuid kuna tõusud olid distantsi keskel, siis tõotas tulla ikkagi sprindifiniš. Soovisin täna ka jooksikute sekka minna, kuid vaid juhul, kui kaaslasi on minimaalselt 5. Alguses pandigi siis 20 km nii, et veri ninast väljas. Olin kogu aeg valvel ja korra kuuekesi pundi ees väikse vahe ka saime, kuid Greenedge tegi kõik, et mitte nii suurt minekut ära lasta. Ilmselt tajusid ka nemad, et selline punt võib jääda püüdmatuks.
Km 20 said eest ära 2 meest ja asi oligi ants. Sisse lükati vaba käik ja vahe lasti suureks. Kaua aga punt ei maganud, ees pandi karusell käima ja tempo oli päris hea. Olukorda üritasid enda kasuks teha Cannondale mehed, kes päeva raskeimal tõusul otsustasid tempot teha ja sprinterid maha raputada. See neil ka õnnestus. Maha jäi pea pool grupist. Oma osa tegi kindlasti ka palavus, varjus oli hea +35 ja päikse käes ikka kohati üle 40. kraadi. Ka mina olin tõusul hõivatud, aga seekord mitte endaga.
Tiimiliider Dani tundis end kehvalt. Eile otsis keset ööd arsti, sest selg tegi valu ja tänase etapi algul sai mingi kukkumise taga pidama, ent keegi sõitis talle pedaaliga juba niigi viga saanud põlve. Endal oli aga väga hea olla ja seda just tõusul, siit sai moraal hea positiivse laengu. Navarro jäi aga kogu aeg vahega maha, sest oli tõusu all liiga taga ja sprinterid, kes maha jäid, lasid grupiga pidevalt uusi auke sisse. Säilitasime kainet meelt ja transportisin meie kapteni alati ilusti punti tagasi.
Viimased 100 km tegid veel Cannondale mehed päris koledat tempsi, kuid kuna meil oli ees veel koos minuga kolm abilist, siis suutsime Navarro alati possale tirida ja ka talle vett vedada. Tiimiliidri abiline olla on päris huvitav ja uus kogemus mulle. Kõik tundub nii lihtne, kuid kui tiim loodab konkreetselt mulle ja ise liidri rollis olen, siis on ikka pinge kõvasti tuntav. Tihti põen liiga palju. Eks nüüd näengi et tegelt asi nii hull pole ja juba järgmisel võidusõidul, kus ise tiimi esinumber olen, on ehk asi lihtsam ja muretum.
Homme jõuame Püreneedesse. Vaatame, mis saab. Niisama naljamees igatahes olla ei tahaks.»