Eesti U20 korvpallikoondis alustas kodust EM-finaalturniiri valusa kaotusega Sloveeniale.
Oli mängu ja võimalusi, kuid võit jäi saamata
10. juuli 2013, 11:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ja Sloveenia U20 korvpallikoondise vahe ilmnes otsustavate hetkede enesekindluses. Võitluslikult tegutsenud eestlased viskasid neljandal veerandajal palju mööda, kaotasid palle ja lasid vastastel noppida ründelaudu. Sloveenia noored aga viskasid murdehetkedel palli korvi.
Lõpuminutitel enam tõelist võitlust ei tekkinud ja isegi Eesti koondise emotsionaalne peatreener Andres Sõber istus juba rahulikult pingiotsal. Kodune tiitlivõistlus algas kaotusega 69:79. «Ei tea, mis juhtus – läksime alguses ette, aga siis hakkasime tegema lihtsaid pallikaotusi. Meil sellist jõudu pole, et seda endale lubada,» kommenteeris Eesti koondise peatreener Andres Sõber allajäämist.
Eesti koondis alustas oma EMi avavaatust hämmastava enesekindlusega ning esimesel veerandajal pääseti pärast Mihkel Schleicheri teist tabavast kolmest koguni kümne punktiga juhtima 22:12. Paraku sulas edu kiirelt ning esimese kümne minuti järel näitas tabloo Eesti eduseisu 25:20.
Teisel veerandajal rollid vahetusid – kohtumise alguses patustasid pallikaotustega sloveenid, teisel veerandajal jooksis aga korduvalt ummikusse Eesti koondise rünnak. Esimese poolaja lõpetas aga Sloveenia meeskonna viimase sekundi kolmene, mis andis neile kokkuvõttes eduseisu 47:45. Mõlemad meeskonnad olid selleks ajaks teinud üheksa pallikaotust.
Kolmandal veerandajal tundus mäng eestlaste käest libisevat. Eestlaste visked ei tabanud, kuid Sloveenia pallurid ilmutasid just nendel hetkedel enesekindlust ja korraks jäi Eesti isegi kümne punktiga taha. Murdumist suudeti siiski vältida ning Rocca al Mare suurhalli kogunenud 3000 pealtvaataja ergutuskisa saatel võideldi end mängu tagasi.
Nendes olukordades oli näha Eesti koondise võitlusvaimu ja soovi mitte alla anda. Sarnaselt teise veerandaja lõpuga lubati aga vastastel visata viimastel sekunditel korv ja nii alustatigi otsustavat kümmet minutit neljapunktilisest kaotusseisust 60:64.
Eesti koondise avamäng oli sümboolne signaal ka võistluse korraldajatele. Kuigi Tallinnas mängivad riikide U20 koondised, on EM-finaalturniiri korraldamise standardid sama kõrged kui täiskasvanute tiitlivõistlusel. Turniiri üks peakorraldaja, viimaseid nädalaid Eesti Korvpalliliidu peasekretärina töötav Karel Loide tunnistas, et viimastel öödel jäi unetunde tõeliselt napiks.
«Magamiseks pole jäänud just üleliia aega,» nentis ta. «See, et kodus sai öösel kella kahe või kolmeni asjadega tegeletud, oli viimasel ajal juba tavaline, kuid näiteks esmaspäeval lõppes meil viimane koosolek alles kell kaks öösel.»
Loide sõnul pole siiski väga suuri ootamatusi ette tulnud, pigem on tulnud muuta või korraldada pisiasju. Ühe huvitavama detailina tõi ta esile selle, et mitmed delegatsioonid jätsid osa meeskonnaga koos olnud inimeste akrediteeringud õigeaegselt tegemata. Ilma ametliku registreerimiseta ei saanud aga korraldajad kõigile külalistele kaelakaarte välja anda.
«Lõpuks sai kõik muidugi korda, aga veidike asjaajamist sellega ikka oli,» märkis ta. «Väiksemaid ümberkorraldusi tuli teha ka meeskondade palvel – muuta söömiseks mõeldud aegu või treeningute graafikut. Mõned meeskonnad soovivad treeninguaegu juurde saada, teised jälle mõnest harjutuskorrast loobuda.»
Kuna Tallinnas on 20 riigi koondised, on treeningute ja mängude graafik väga tihe. Esimesed meeskonnad peavad treeninguid alustama juba hommikul kell 8, viimased mängud lõppevad aga alles kella 22 paiku.