Pareiko saab Venemaale naastes kõik, mida tahtis

Sergei Pareiko. Foto: Toomas Huik

Eesti koondise väravavaht Sergei Pareiko on rahul, et närvesöövad klubiotsingud on viimaks minevik.

Eesti jalgpallikoondise väravavaht Sergei Pareiko võib valikmängudele Hollandi ja Ungariga vastu minna rahuliku südamega – mitu kuud uut tööandjat otsinud mees sõlmis aastase lepingu Venemaa kõrgliigaklubiga Nižni Novgorodi Volga.

«Selles lepingus on absoluutselt kõik, mida tahtsin,» rõõmustas Pareiko, kes oli seadnud endale järgmised eesmärgid: klubi enda tase peab olema kõrge, klubi peab kuuluma kõrgliigasse ja ka palk peab olema korralik. «Palk… no see on isegi natuke parem, kui lootsin,» muigas Pareiko.

Puurilukk naaseb läbi ja lõhki tuttavasse keskkonda – Volgogradi Rotoris ja Tomski Tomis pallides veetis ta Venemaad mööda rännates üheksa aastat. Tänu sellele on Volgas ees ka mitu tuttavat nägu. «Poolkaitsja Roman Kontsedaloviga mängisime koos Tomskis, Jevgeni Aldoniniga aga Rotoris,» sõnas Pareiko. «Ja umbes poolte meeste vastu olen aastate jooksul mänginud. Usun, et mul läheb klubi juurde jõudes kõigi ja kõigega tutvumiseks paar päeva, mitte rohkem. Hea meel, et olen saanud juba klubijuhtidega rääkida ja tean nende eesmärke,» lausus ta.

Põhimeheks raske tööga

Ehkki Pareiko on Volga kolmest väravavahist nimekaim ja kogenuim, ei tõtta ta endale esikinda silti rinda kinnitama. «Venemaal ei räägita üldiselt põhiväravavahi rollist. Konkurents on hoopis kõrgem kui näiteks Poolas ja kui paar halba mängu teed, oled kohe pingil,» sõnas Pareiko. Täpselt nii juhtus mullu Moskva CSKAst Volgas laenul olnud ja tänavuseks hooajaks palgatud 22-aastase Artur Nigmatulliniga, kes sai postide vahel seista vaid kahes kohtumises.

Pärast senise esiväravavahi Ilja Abajevi lahkumist Moskva Lokomotivi ridadesse kaotas Volga Peterburi Zenitile ja Rostovile ning seitse palli enda selja taha lasknud Nigmatullin pidi loovutama koha 29-aastasele Mihhail Komarovile. «Nigmatullinil polnud neis väravates erilist süüd, nii see lihtsalt käibki. Kuid mulle pole see seis psühholoogiliselt raske – pärast koondisemänge sõidan kohe klubi juurde ja siis on minu asi vaid ennast näidata, treenerid otsustavad, kes mängib,» sõnas Pareiko.

Närvesööv aeg

Mais Krakowi Wislast lahkunud Pareiko tunnistas, et ei kaotanud klubiotsingutel kordagi lootust, kuid närve sõi teadmatus omajagu. «Ega selline seis head tuju ei tekita, pigem võtab nii füüsilist kui ka moraalset jõudu. Meeldivam olnuks muidugi kaheaastane leping, aga annan endale aru, et ma pole noor – juba 36-aastane,» lausus Pareiko. «Mu nimi oli Venemaal küll teada, aga vorm polnud ju selge. Samas lubati, et kui hästi mängin, siis võib juba talvel lepingu pikendamisest juttu tulla.»

Eraldi tahtis Pareiko tänada neid, kelle abil sunnitud mängupaus kergemini möödus. «Aitäh Levadiale, kelle juures treenisin, samuti Tarmo Rüütlile, kes mulle koondisemängus Lätiga algkoosseisu koha usaldas. Uskusin, teadsin ja lootsin, et võimalus tekib,» lausus Pareiko, märkides, et Volga polnud ainus tema teenetest huvitatud meeskond. «Umbes kaks-kolm päeva enne üleminekuakna sulgumist hakkas tulema ka teisi variante, aga olin juba oma allkirja andnud,» ütles ta.

Volga hoiab pärast seitset vooru Venemaa kõrgliigas seitsme punktiga kümnendat kohta. Pareiko ei tõtanud ennustama, millisel kohal võiks meeskond hooaja lõpus paikneda, kuid hindas koosseisu lootustandvaks. «Liigume mäng-mängult edasi, aga meil on mitu Venemaa ekskoondislast ning teisigi tublisid mehi. Potentsiaali on, aga seda on vaja nüüd ka näidata,» lausus ta. Lisaks Aldoninile on Volga praegusest rivistusest aastaid Venemaa koondise põhimeeste hulka kuulunud ka ründaja Dmitri Sõtšov ning kaitsjad Deniss Kolodin ja Andrei Karjaka.

Üleminekuturul purustati kõikvõimalikke rekordeid

Tänavusuvine üleminekuaken oli Euroopa jalgpalliturul rekorditest tulvil – näiteks Inglismaa kõrgliiga klubid kulutasid enneolematud 732 miljonit eurot, ületades 2008. aastast pärinenud eelmise tippmargi koguni 151 miljoniga. Suve suurtehing oli mõistagi Gareth Bale’i siirdumine Tottenham Hotspurist Madridi Reali, mille eest Londoni klubi pani taskusse 100 miljonit eurot, ning kulutas siis omakorda uute mängijate ostmiseks ligi 130 miljonit eurot.

Kui läinud suvel müüdi kõige kallimalt brasiillane Hulk, kelle eest Porto kasseeris Peterburi Zenitilt 45 miljonit eurot, siis sedapuhku ületati see summa tervelt viiel korral. Ühena viimastest avas rahakotirauad Londoni Arsenal, hankides Madridi Realist 50 miljoni euro eest Saksamaa koondise poolkaitsja Mesut Özili. Viimasele minutile jättis tegutsemise ka Inglismaa valitsev meister Manchester United, kes maksis belglase Marouane Fellaini eest Evertonile 32,5 miljonit eurot.

Kristjan Jaak Kangur