Kujutage ette, millise näo teeks Inglise jalgpallifänn, kui ta kuuleks, et Tallinna Levadia kindlustas Eesti liiga kuldmedali tribüünideta ja tuultele avatud kunstmuruväljakul ning kõigest 80 pealtvaataja ees? Eile nii juhtuski.
Levadia superhooaeg tipnes nurgatagusel staadionil Eesti meistritiitliga
Lasnamäel asuv Punase tänava kunstmuruväljak, kuhu Eesti Jalgpalli Liit meistritiitlit otsustava mängu, klapid peas, suunas, oli täiesti ebasobiv koht. Halastamatult puhuvat külma tuult ja kümnekraadist temperatuuri trotsis vähem kui sada pealtvaatajat, kes kõik kahele puust minitribüünile ei mahtunud.
Mõrvarlikest tingimustest lahutas mängijaid ja talvevarustuse selga tõmmanud fänne vaid vihm. Hea seegi, et väljak heas seisukorras oli, mis lubas Levadial ja Tartu Tammekal kohati nauditavat söödumängu harrastada. «Olen tükk aega okis, kui selle peale mõtlen,» tunnistas Levadia peatreener Tarmo Rüütli pärast hoolealuste 2:0 võiduga lõppenud kohtumist külmast värisedes riietusruumi astudes.
Tammeka alustas teravalt
«Olen püüdnud jalgpalliliidule asja selgitada, kuid see on nagu peaga vastu seina jooksmine. Kadrioru staadion oli nõus tegema erandi ja lubama seal päevas kaks mängu pidada. Nüüd öeldakse, et ajakava oli juba eelmise aasta novembris paigas, ja itsitatakse pihku. Võib-olla olen loll, kuid ma ei saa ikka aru, miks meilt kodumäng nii lihtsalt ära võeti?» laiutas Rüütli käsi.
Tammeka alistamine ei läinud Levadial üldsegi libedalt. Kohtumist alustasid teravamalt hoopis külalised. Pea- ja pommlöögiga nõelas ohtlikult Tammeka poolkaitsja Rasmus Tomson. Väravateta lõppenud avapoolaja parima võimaluse eest hoolitses aga Levadia ründaja Tarmo Kink, kes oskas kaks korda järjest värava ees Tammeka puurilukule Kert Küttile pihta lüüa.
Teisel poolajal sai Eesti esi-klubi aga oma tahtmise. 61. minutil jõudis pall nurgalöögi järel Vitoldas Cepauskaseni, kes selle peaga väravasse koksas. Lõppseisu vormistas Konstantin Vassiljevi 16 meetrilt sooritatud madal löök vasakusse alanurka.
«Pinge oli sees. Kui on teoreetiline võimalus, et midagi võib nahka minna, siis Murphy seaduse järgi nii ka läheb. Teisel poolajal hakkasime rohkem suruma ja õnneks tõi see edu,» lausus Rüütli.
Levadia aastase vaheaja järel teist ja kokku neljandat korda enamat on suutnud seitsme kullaga FC Flora koduses liigas esikohani tüürinud Rüütli pidas esimest võitu erilisemaks. «Nüüd olen selle tundega harjunud ja paksem nahk on peale kasvanud,» muheles ta.
Kuigi Levadia jõudis esimese Eesti meeskonnana UEFA karikasarjas esimesse ringi ja kaotas Inglismaa kuulsusele Newcastle Unitedile väärika võitluse järel, jäi pisike okas Rüütli hinge. «Jalg läks paar korda libastudes alt. Pidanuksime tiitli paar vooru varem kindlustama,» märkis Rüütli.
Vaba päeva ei tulnud
Tiitli kindlustamine ei toonud Levadia mängijatele aga vaba päeva. Täna keskpäeval ootab neid Maarjamäe staadionil treening. «Palju sa ikka pidutsed. Hooaeg pole veel läbi. Meil lõpupeo aeg paika pandud,» ütles Rüütli. Levadia triumfihetkest jäi kõrvale klubi omanik Viktor Levada, kes oli samal ajal soojal maal puhkamas.
Põnevaks läks heitluses hõbemedalile. Kahel korral kaotusseisu jäänud Flora alistas Vjateslav Zahovaiko 71. minuti tabamusest külla tulnud Narva Transi 3:2 ja jääb idavirulastest kaks vooru enne lõppu maha kolme silmaga.
Tallinna Levadia
Väravavahid: Artur Kotenko, Modestas Stonys, Sergei Lepmets
Kaitsjad: Anton Aristov, Vitoldas Cepauskas, Andrei Kalimullin, Marek Lemsalu, Darius Regelskis, Tihhon iov, Taavi Tammo
Poolkaitsjad: Aleksandr Dmitrijev, Marius Dovydenas, Vitali Leitan, Deniss Malov, Konstantin Nahk, Sander Puri, Maksim Smirnov, Taijo Teniste, Konstantin Vassiljev
Ründajad: Nikita Andrejev, Tarmo Kink, Kristian Marmor, Eino Puri, Ats Purje, Vladimir Voskoboinikov, Indrek Zelinski, Andrei adrin
Peatreener: Tarmo Rüütli
Abitreener: Igor Prins
Väravavahtide treener: Algimantas Briaunis
Eesti meister: 2006, 2004, 2000, 1999