Pärast hooaja viimast võistlust võttis Aleksander Tammert kaheksa maailma paremikku kuuluvat kettaheitjat kaasa ja viis nad õhtul kell kuus Nõva metsadesse jahile.
Kettaheitjad lahkusid metsast uhke saagiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas näeb välja pilt kaheksast ligi kahemeetrisest kettaheitjast sügaval metsas?
Meestega kaasas käinud endine vasaraheitja Maris Rõngelep teab vastust.
«Kohati oli väga naljakas. Vaatad küll, et suured mehed, aga kui püssi kätte said, siis muutusid nad nagu väikesteks poisteks, kellel mänguasi käes. Silmad lõid kohe särama!» itsitas Rõngelep.
See aga ei tähenda, et kõikidele meestele oleks püssid kätte antud. Kümneid ja kümneid kordi jahil käinud Tammerti sõnul käis kõik reeglitepäraselt. Püssid said ainult need, kellel vastav relvaluba. Ülejäänud käisid lihtsalt kaasas ja omandasid kogemusi. Nautisid loodust ja värsket õhku. «Ega sellega nalja pole! Reegleid me ei riku,» kinnitas kirglik jahimees Tammert.
Toores liha
Neljapäeva õhtul kell kuus läksid kettaheitjad koos Nõva RMK professionaalsete jahimeestega metsa. Kettaheitjad jaotati kolme gruppi ja sõidutati eri kohtadesse.
Nimekamatest meestest olid Tammertiga kaasas Berliini MMil teise koha saanud poolakas Piotr Malachowski ja venelased Bogdan Pištšalnikov ning Stanislav Aleksejev.
Kuigi sportlastel oli eelmisest võistlusest väsimus alles jalgades, oli nende saak sellegipoolest aukartustäratav – üks põder.
Kõige täpsemaks jahimeheks osutus 33-aastane Poola kettaheitja Andrzej Krawczyk, kes alles neljandat korda jahil oli. Esimesena märkas sedasama põtra aga just meestega kaasas olnud Rõngelep. «Väga kihvt oli! Mina nägin teda esimesena ja andsin Andrzejle märku. Tema tegutses juba edasi,» meenutas endine vasaraheitja.
Jahiseltskonna saak oli isegi uhkem, kui keegi loota osanuks – teises grupis lasti maha veel üks põder ja kits. Selles grupis aga sportlased peaosa ei etendanud.
«Kui jahiõnn juba ühele mehele naeratab, siis on väga-väga hästi läinud. Alati ei peagi ise kedagi maha nottima. Muidu hakatakse arvama, et me mingid hullud killerid oleme!» selgitas Tammert.
Rõngelep, kes jahiseltskonnaga algusest lõpuni kaasas käis, tõdes, et kogu üritus oli väga põnev – adrenaliin oli pidevalt laes. See oli tema elu esimene jahilkäik ja ta loodab, et sugugi mitte viimane. Vere ja surnud loomade nägemine temas õõvastust ei tekitanud. «Alguses mõtlesin küll, et «issand, rõve!», aga hiljem polnud enam üldse hull. Nägin ka seda, kuidas põtra roogiti ja metsast välja veeti. Kogu protsessi,» kinnitas Rõngelep.
Põdra maksast, südamest ja sisefileest valmistati kettaheitjatele maineka koka Toomas Leedu käe all mitmesuguseid roogi. Sellest jätkus mitmeks-mitmeks päevaks. «Isegi meiesugustele suurtele meestele. Väga maitsev oli kõik,» muigas Tammert, kes lasi kokal valmistada kettaheitjatele ka eksootilist rooga – bœufi.
Tegemist on põdra sisefileest tehtud hakklihaga, mida on maitsestatud sibula ja pipraga. Kui alguses ütlesid Poola ja Venemaa kettaheitjad, et nemad toorest liha ei söö, siis mõningase proovimise järel olid kõik maitseelamusega väga rahul. «Jaht läks asja ette. Usun, et meestele jääb see pikaks ajaks meelde,» sõnas Tammert, kes on jahilkäigust omamoodi traditsiooni teinud.
Ta on püüdnud alati pärast isa mälestusvõistlust heade sõpradega jahile minna. See on omamoodi lõõgastus ja meelelahutusüritus. Midagi sootuks erinevat tavapärasest rutiinist. Tammertiga on jahil käinud ka olümpiavõitja Virgilijus Alekna. Seekord oli ta aga sunnitud üritusest loobuma.
Uutest nimedest liitusid seltskonnaga austerlane Gerhard Mayer ja soomlane Mika Loikkanen. Olümpiavõitja Kanter jahist osa võtta ei soovinud, sest tal olevat järgmisel päeval tegemist olnud. Laupäeval sõitis ta siiski rooga maitsma ning jäi põdramaksast valmistatuga väga rahule.
Nagu filmis
Viimane on ka üks Tammerti suurtest lemmikutest. Tal endal on õnnestunud üks kord elus põtra tabada. «Osa olen põdrajahist võtnud mitu korda, aga isiklikult ainult korra pihta saanud. Eesti ulukitest on põdraliha üks parimaid. Mulle endale maitseb väga ka metssiga,» avaldas Ateena olümpiapronks, kelle sõnul põdrajahihooaeg alles algas. Seetõttu on metsas väga rikkalik valik, mida sportlasedki ammulisui jälgisid.
Isegi kogenud jahimees Tammert polnud kunagi varem oma silmaga ühel päeval nii palju loomi näinud. Nii põtru, kitsi kui ka kõiksugu linde. «Ainult filmis olen näinud ühekorraga nii palju loomi,» õhkas kahe tütre isa.
Küsimusele, mis Tammerti metsa jahile ajab, vastas ta: «Loodus. See on lihtsalt niivõrd nautimisväärne. Lisaks sellele veel loomajälgede vaatamine ja üleüldse looduse keskel olemine.»
Viis aastat tagasi nakatasid sõbrad Tammerti jahtimiskirega ja sellest pole ta siiamaani lahti saanud. Ta ei tahagi seda. Ühtki ülearu ekstreemset kogemust Tammertil pole. Nagu ta ise ütles: «Sellisel ajujahil pole veel käinud, kus mõni mees oleks kuuli saanud.»
Tammerti hinnangul polegi looma kättesaamine alati põhiline. Tähtsaim ongi just looduses veedetud aeg. «Kui Lõuna-Aafrikas laagris olen käinud, siis olen ka seal uurinud, kuidas ja keda seal jahitakse,» kinnitas Tammert, kes nüüdsest saabki rohkem oma kirele pühenduda. Kui kettahooaeg lõppes, siis põdrajahihooaeg alles algas.