Puuklotsidega kolistav publik pani Põlva Serviti särama

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põlva Serviti mängujuht Mario Karuse
Põlva Serviti mängujuht Mario Karuse Foto: Meelis Heli

Kui Kalmer Musting reede õhtul Kehrast Põlvasse sõitis, jõudis ta äratundmisele, kuidas pühapäeval ennast ja meeskonda häbist päästa. Plaan õnnestus sajaprotsendiliselt ning Põlva Serviti käsipallurid tulid koduste fännide ees Eesti karikavõitjaks.



Kaks päeva varem oli Eesti praeguse professionaalseima käsipallimeeskonna treeneril põhjust muretseda. Finaali avamängus kaotas Serviti võõrsil Kehrale kolme väravaga ning miski ei andnud kindlust, et kodus suudetakse kaotusseis kerge vaevaga tasa teha.



«See on ju pallimäng – viskad rünnakul viis korda posti, vastane saab aga oma rünnakust kergeid punkte ja nii see läheb,» vaagis Musting musta stsenaariumi keerdkäike. «Kehrast naastes mõtlesin sellele, kuidas Janar Mägi viskas meile esimeses mängus nii palju väravaid – võttis kätte ja lajatas 11 meetri kauguselt peale. Sain aru, et teda tuleb võtta personaalselt.»



Eile usaldati Mäe valvamine Serviti mängujuhi Mario Karuse hoolde. Üks Põlva publiku lemmikuid sai sellega ideaalselt hakkama – Mäe arvele jäi vaid kaks tabamust, Karuse ise kõmmutas aga kehralaste väravasse 12 palli. Kohtumise lõpus särasid tablool Serviti võidunumbrid 33:25, kahe finaalmängu kokkuvõttes tähendas see viieväravalist võitu.



Napilt kümme minutit enne mängu algust võis Põlva tänavatel näha vaid mõnda üksikut inimest. Polnud ka ime – oma linna kangelaste mängu kogunes spordihoonesse vaatama täismaja. Puuklotsidega plaksutades hoiti oma meeskonda edulainel.



«Publik aitas meie mängule kõvasti kaasa,» märkis kohtumise alguses järjest väravaid visanud ning sellega kogu meeskonnale elu sisse ajanud nurgamängija Siivo Sokk. Temagi esitus oli üks osa Mustingu sõjaplaanist – esimeses finaalis täitis Sokk vahetusmehe rolli, eile oli aga Raido Peedomaa asemel põhikoosseisus. «Võib-olla tuli esimese mängu kaotus isegi kasuks. Juba riietusruumis köeti meid hästi üles,» mõtiskles Sokk.



Serviti edu valem oligi lihtne: Sokk tõmbas kohe alguses mängu käima, väravavaht Eston Varusk seisis kui betoonmüür ning Karuse lõpetas üksteise järel poolkiireid rünnakuid. «See oligi puhas Karuse mäng,» märkis Musting ning tõstis esile ka Varuski panust. Reedeses mängus jäi just puuriluku abi tagasihoidlikuks.



Serviti pääses otsustavalt ette esimese poolaja lõpus, kui vahe kärises viieväravaliseks, teise poolaja keskel oli Serviti edu juba 11 väravat. Viimastel minutitel said mõlemal poolel platsile ka noored tulevikutegijad. Serviti viimase rünnaku ajal tõusis publik tänutäheks püsti ning Peedomaa premeeris neid selle eest koos sireeniga visatud iluväravaga.



Kuigi finaali esimene vaatus osutus ootamatult põnevaks, tunnistas Musting, et Serviti jaoks oli tegemist kohustusliku võiduga. Pärast mullust kesist hooaega soovib Põlva meeskond saada taas riigi esinumbriks. Pärast kaheaastast vaheaega taas karikavõitjaks tõusmine on selle teekonna esimene samm.



Mullune Eesti meister ja karikavõitja Kehra on läbi elanud muutused. Mitu põhimeest siirdusid välisklubidesse ning treeneripingil pole enam Jüri Leppa. Meeskonna juhendamine on kogenud nurgamängija Indrek Lillsoo õlul. Eile lippas ta küll pea kogu kohtumise ise platsil ning pingilt juhtis vägesid aktiivsest mängust tagasi tõmbunud Priit Pajus.



Vaatamata kõigele loodab Lillsoo tänavugi Servitile tõsist vastupanu osutada. «Põlva poolt oli kuulda, et neil pole tänavu kodus tõsiseid konkurente. Usun, et oleme selle müüdi juba ümber lükanud ning nad arvestavad meiega väga tõsiselt,» rääkis ta. «Täna jäi lihtsalt jõust puudu – mehed ei jõudnud kahe päevaga taastuda. Meil on küll pikk pink, ent noored mehed pole varem sellisel tasemel mänginud.»



Kuigi murdehetkel näis Kehra meeskond juhitamatult triiviva laevukesena, hindas Lillsoo klubi seisu heaks ning kinnitas, et mingit anarhiat ei valitse. «Sisekliima on meil väga hea,» lausus mängiv treener. «Tegelikult püüan ise võimalikult vähe platsile minna, ent kahes viimases mängus oli kaalul karikavõit ning muud valikut polnud.»



Esimest hooaega peatreenerina tegutsev mees kinnitas, et tunneb ennast uues olukorras hästi. Vanemate meeskonnakaaslastega on ta koos pallinud üle kümne aasta, nooremad mängumehed pärinevad aga tema enda noortegruppidest. Kuigi pool meeskonda on amatöörid, tehakse trenni igal õhtul. «Audenteses õppivad poisid harjutavad seega kaks korda päevas,» märkis Lillsoo.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles