Blond piiga siseneb ööpimeduses loksuva rongi kupeesse. Tund tagasi viskasid samas kaks meest viina, nüüd aga magavad mõlemad valjult norsates. Neiul ei jää muud üle kui pikali visata ning rataste metalse kolina ja häiriva norina kiuste uinuda.
Eestlanna seiklus Venemaal: rongisõit ja tippudest vastased
10. detsember 2009, 09:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Magamine on aga hädavajalik. Hommikul jõuab rong sihtkohta ning Merike Anderson, just tema on see piiga, astub koos erinevatest kupeedest väljuvate naiskonnakaaslastega perroonile, sealt jalutatakse bussi ja veeretakse hotelli.
Õhtul ja järgmise päeva hommikul ootab sihvakaid naisi treening ning siis juba mäng. Mitte niisama kepsutamine, vaid korvpalli Venemaa meistriliiga kohtumine.
See on vaid üks pildike Eesti naiste koondise liidri Andersoni argipäevast, mis möödub elulisi üllatusi pakkuvas, ent tasemelt Euroopa tugevaimas naiste korvpalliliigas. Kusjuures eestlanna mahub liiga keskmike hulka kuuluva Peterburi Spartaki põhitegijate hulka. Alles esmaspäeval mängis ta üht peaosa Vologda Tševakata alistamises.
«Venemaal on vahemaad väga pikad ning mängule sõitmine võtab aega,» selgitab Anderson kirjeldatud pildikese tagamaid. «Tihti sõidame rongiga, kus mõnikord on piletid saadud nii, et kupeed tuleb jagada täiesti võõraste inimestega. Juhtub sedagi, et juhuslikud reisikaaslased hakkavad vagunis jooma. Rongis on niigi raske uinuda, ent pärast hiljutist pommiplahvatust ärkan iga väiksema nõksatuse peale.»
Kuid seiklused Venemaa avarustes on vaid üks osa Andersoni elust. Eneseteostuse poolest on talle kindlasti tähtsam teadmine, et saab mängida liigas, millest unistas.
Varasügisel Peterburi saabudes ei tundnud ta eelseisva katsumuse ees vähimatki hirmu. «Arvasin, et läheb raskeks, ent minus oli soov mängida ning veelgi tugevamatele klubidele silma jääda.
Tegelikult polegi siin nii keeruline,» mõtiskleb Anderson. «Klubi on taganud head tingimused. Sain uues majas kena ühetoalise korteri ning treeningutele ja tagasi sõitmiseks anti auto koos juhiga.»
Seni korvpallimaailmas omapäi toimetanud, ent tänavusest hooajast end agendi hoolde usaldanud Anderson kinnitab, et sõlmis korraliku lepingu ning vähemalt seni on raha lubatud päeval pangaarvele ka laekunud. «Maja selle teenistuse eest ei osta, aga normaalselt elada saab küll,» märgib ta tagasihoidlikult.
Andersonil läheb välismaal juba viies hooaeg. Kolmel viimasel aastal pallis ta naiste Euroliigas. Peterburi Spartak rahvusvahelises sarjas ei osale, ent Venemaa meistriliiga on vaieldamatult Euroopa tugevaim.
Ainsa Eesti naisena nii kõrges mängus osalev Anderson märkis, et naudib Eesti mõistes väga rohkearvulise publiku ees rabamist. Spartaki kodumänge külastab umbes 500 inimest, tippklubidele külla sõites tuleb tegutseda isegi paari tuhande silmapaari ees.
«Mulle meeldib, kui näiteks vabaviskejoonel seistes kuulen, kuidas vastaste fännid teevad häält ning soovivad, et eksiksin. Pärast tabamust on mõnus uhke pilguga saalis ringi vaadata,» räägib ta. «Kuna meie kodusaal on tihti erinevate üritustega hõivatud, peame rohkem kohtumisi võõrsil. Trenni teeme aga ühes väiksemas saalis.»
Kogu Andersoni elu ongi allutatud korvpallile, Peterburi vaatamisväärsuste imetlemiseks pole tal seni aega ega tahtmist olnud. Pealegi on ta olulisemad paigad juba varem samas linnas viibides ära näinud.
«Esimest korda elus tunnen, et olen päeva lõpuks väsinud,» tunnistab 27-aastane naine. «Üks treening kestab tavaliselt paar tundi ning nii kaks korda päevas. Pärast treeneri vahetust muutus töö intensiivsemaks. Tihti käime ka jõusaalis.»
Kuna venelaste jõulud on alles jaanuaris, peab Anderson koos kaaslastega pühade ajal täie pingega rassima. Vaid aastavahetusel antakse neli päeva puhkust. Kodusesse Eestisse ei kavatse Anderson siiski sõita. «Pole mõtet end väsitada, saaksin kodus olla ju ainult paar päeva,» põhjendab ta vana-aastaõhtuks idanaabri juurde jäämist.
Viskajast kasvatati teiste abistaja
Korvpallikarjääri alguses tunti Merike Andersoni eelkõige viskava tagamängijana. Peterburi Spartakis on temast saanud mängujuht. Kuna eestlanna pääseb platsile keskmiselt 19,6 minutiks, on treenerid ilmselt temaga rahul.
«Siin liigas on viskavad tagamängijad minust kümme-viisteist sentimeetrit pikemad, seepärast oleks sellel kohal mängimine keeruline,» selgitab Anderson. «Mängujuhi roll on hakanud meeldima. Pean tegevuskavast kinni pidama ning kaaslased paika panema, ise ma vägisi peale ei viska. Lisaks tuleb mul kaitses vastaste mängujuhti üle välja katta.»
Venemaa meistriliigas on Peterburi Spartakil kaks võitu ja viis kaotust ning tabelis ollakse kuuendal kohal. Üldse osaleb meistriliigas üheksa naiskonda, kellest viimane jääb kohamängudest eemale. «Usun, et meie lagi on viies koht, ka kuues või seitsmes positsioon poleks halvad,» leiab Anderson ning kiidab kaaslasi. «Meil on väga sõbralik seltskond, kus pole teistest peajagu üle olevat liidrit.»
Venemaa liiga tugevusest annab tunnistust see, et Andersoni koduklubi peab kohtuma Euroliiga meistri Moskva oblasti Spartaki või sama sarja finaalturniiril osalenud Jekaterinburgiga. (PM)