Peeter Olesk ei meenuta üheski elemendis üksikut kauboid à la John Wayne ega superspiooni à la James Bond, kuigi suudab püstolipideme tühjaks tulistada nelja sekundiga – nii kaua püsivad märklauad nähtavad olümpiakiirlaskmise kiiremas harjutuses – ning on võimeline kõik kuulid kümnesse kihutama. Kusjuures ta teeb seda kalakülmalt. «Laskjad on kord sellised, närvideta, pingeid lihtsalt ei teki,» selgitab ta enda ja kolleegide sisemist jõudu.
Samas võivad Wayne ja Bond kinolinal mida vaid, kuid ühtki tiitlivõistluste medalit neil ette näidata pole. Oleskil on. Hiljuti võitis ta Euroopa meistrivõistlustel juunioride seas standardpüstoli kulla ja meeskondliku hõbeda ning olümpiakiirlaskmise pronksi.
«Mõistagi teevad medalid rõõmu, ent ma pidanuks need võitma juba paar aastat tagasi. Kuid siis polnud vaim veel valmis,» tunnistab Olesk, demonstreerides edasiviivat jõudu ehk rahulolematust ka edu puhul.
Olesk on jutuajamise päeval tiirus teist korda. Hommikul trenn, õhtul trenn... «Tiirust on saanud teine kodu. Ma ei olegi kokku lugenud, palju siin viibin. Poole elust umbes,» muigab ta, võtab asendi sisse ning saadab teele järjekordsed viis kuuli.
Olümpiakiirlaskmine tundub olevat paras ala robotile – kui viis märki end kaheksaks, kuueks või neljaks sekundiks näoga laskja poole pööravad, tõuseb tolle käsi koos püstoliga õigele kõrgusele ning liigub kindlas rütmis paremalt vasakule, jäädes teatud punktis murdosaks seisma, et kuul teele saata. Huvitav, kas liigutus on nii sisse juurdunud, et kümned tulevad ka kinnisilmi?
«Tõesti huvitav,» möönab Olesk, suleb silmad, tõstab käe, teeb viis kuiva lasku, jätab püstoli paika, teeb silmad lahti ja on enesega rahul. «Sihik on viimasel märgil täpselt kümnes.»
Oled Eesti kaitseväe palgal. Reamees. Või said tänu medalitele kõrgema auastme?
Ei käi tänapäeval need asjad nii lihtsalt, tulemuse eest enam ei ülendata. Samas ei sõltu ka palk auastmest. Saan tänu kaitseväele leiva lauale. Ent leib polegi nii tähtis. Kaitsevägi muretseb relvad ja moona. Oma taskust neid kinni ei maksa. Teen päevas 300 lasku, kaheksa senti lask, kokku 24 eurot. Pole just odav lõbu. Püstol – mulle just telliti uus – maksab 2000 euro ringis.
Kuidas laskjal treeningkoormusega on. Kui teeksid päevas 600 lasku, saaksid poole paremaks?
Kindlasti mitte. 300 lasku on isegi palju. Kiirlaskmist teen tavaliselt 200, vabapüstolis 60 lasku. Rohkemaks ei suuda keskenduda. Vaatad küll, et pole justkui midagi teinud, ainult tulistanud, aga koju jõudes oled omadega läbi. Võistlustel väsid tunniga, sest vaimne koormus on sedavõrd suur. Laskmine on psühholoogiline ala. Kui vaim pole tugev, ei aita ka maailma parim laskmistehnika.
Kuidas alkoholiga on, kas sada grammi võtab tõesti käevärina ära?
Ei tea, pole proovinud, aga arvan, et alkohol lahjendab verd ning südametukseid on vähem tunda.
Vana aja legende oled ikka kuulnud, kui mõni püssilaskja võtnud liiast ja jäänud keset võistlust lamadesasendis magama?
Olen-olen. Ja sedagi, kuidas kiirlaskjaile Nõukogude Liidus tablette anti, et nad rahulikud oleks. Olidki. Nii rahulikud, et tõstsid püstoli alles siis, kui märgid juba sulgunud. Nüüd on teised ajad, pole kuulnud, et keegi laskjatest dopinguga vahele oleks jäänud.
Kuidas sina treeningutel ja võistlustel keskendud? Omad nipid?
Mul käib asi kummaliselt. Kui kõrvaklapid pähe tõmban, olen omas maailmas, kus mind miski kõrvaline ei kõiguta. Võtan klapid maha, olen tavaelus tagasi.
Tennisistid, rallisõitjad, jooksjad ja veel paljud räägivad nii-öelda tsooni sattumisest ehk müstilisest tundest, kus võistlemine kulgeb justkui iseenesest.
On mulgi olnud tunne, kui ma ei saa aru, kes minu eest laseb. Käsi käitub kummalisel moel – ise arvad, et tabad kaheksaid-üheksaid, aga tegelikult on vaid kümned. Tunnetus on nii erk, et teadvus võimendab väiksematki viga.
Laskjad on vist kõik ühe vitsaga löödud, võistlustel valitseb akadeemiline õhkkond, keegi ei hõika ega kiru. Oletegi loomult rahulikud?
Eks me kõik ühesuguse psühholoogiaga ole, mitte liiga emotsionaalsed. Ennast tuleb vaos hoida. Hea lasu puhul ei karjuta, halva puhul raputatakse ehk pead, mõni üksik poetab vaikselt ropu sõna.
Kuidas te emotsioonid ja pinged endast välja saate?
Neid polegi vist sees... Või ma ei tea... Lähed tiiru, treenid... Ju me, laskjad, oleme kord sellised, närvideta, külmad kui kalad, pingeid lihtsalt ei teki.
Uuest aastast on juunioripõli lõppenud, millal täiskasvanute seas medalihõngu võiks tundma hakata?
Areneda on kõvasti. Näiteks olümpiakiirlaskmises on maailmarekord 592 silma, minu rekord on 570. Samas tuleks igal aastal natuke juurde saada, hakata stabiilselt 580 algusesse laskma, siis võib juba midagi paista. Rio de Janeiro olümpiale tahaks pääseda.
Kiirlaskmine, vabapüstol, õhupüstol... Äkki tasuks sul ühele relvale keskenduda?
Äkki tõesti, aga teisalt on kolme relva puhul võimalusi rohkem. Ning üks relv aitab teisele kaasa.
Kas laskjad jõusaalis käivad? Kangi rebimas ja käelihaseid kasvatamas?
Üldfüüsilist teeme, aga mida suurem lihas, seda suurem verevarustus ja rohkem häirivaid verelööke tunda.
Kuidas teil laskmises vigastustega on? Hüppeliigest vist välja ei vääna, achilleuse kõõlust ei rebesta?
Meil on oma probleemid. Üks käsi ja ühe kehapoole lihased on tugevamad, nõrgemale poolele aga ei taheta väga trenni teha – inimene on ju loomult laisk. Nii tekivad seljavalud. Ja kui laskekäe õlaliiges või ranne üles ütleb, on karjäär sisuliselt läbi.
Laskmine on vist hea ala, et kui minema hakkab ja vigastust väldid, paned profisportlasena pensionini välja?
Läti kiirlaskja Afanasijs Kuzmins, olümpia kuld ja hõbe, oli Londonis oma üheksandatel mängudel. Mehel on 66 aastat turjal, aga võistleb edasi. Samas enda kohta ei oska öelda – kui mina nii vanaks saan, on Eestis pensioniiga teab kui kaugele nihutatud.
Peeter Olesk
• Sündinud: 22. aprillil 1993 Põlvas
• Pikkus ja kaal: 179 cm ja 69 kg
• Elukoht: Tallinn
• Elukutse: Eesti kaitsevägi, reamees
• Haridus: Tallinna Tehnikakõrgkooli tudeng
• Alustas laskmistreeninguid: 2004. aastal
• Laskmiskäsi: parem
• Juhtsilm: parem
• Juunioride EM: standardpüstoli kuld ja meeskondlik hõbe, olümpiakiirlaskmise pronks