Kogu Kanada jälgis teisipäeva õhtul seda hetke hinge kinni pidades. Kaks minutit ja 50 sekundit võrratut esitust – puhtalt sooritatud hüpped, tehniliselt keerukad sammud ja piruetid, artistlikkus, mitte ühtegi vääratust. Kõik olnuks justkui ideaalne. Kuid kava lõppedes valgusid kanadalanna Joannie Rochette’i silmadesse pisarad…
Vaid kaks päeva varem oli Rochette saanud hirmsa teate. Vancouverisse tema sõitu jälgima tulnud ema Therese suri südamerabandusse. Mis olümpia, mis uisutamine, milleks see kõik, oleks küsinud nii mõnigi. Aga Joannie teadis, et ema oli tema suurim fänn ja toetaja ning ta otsustas võistelda.
Jääle tulles vallandus tribüünidel võimas tunnustushüüe. Iga tema hüpet ja keerukamat elementi saatsid pealtvaatajate valjud hõisked ja aplaus ning kui ta lõpetas, tõusid inimesed püsti… Rochette nuttis. Jääl liueldes suutis ta kõik tunded maha suruda, kuid muusika lõppedes jõudis talle kohale, et ema ei olnud teda enam vaatamas.
Üle Rochette’i põskede voolasid pisarad. Kanada telekanalite vahendusel oli näha, kuidas nutsid tema sugulased. Nutsid ja naeratasid läbisegi – ühekorraga valus lein ja rõõm selle vapra neiu üle. See oli olümpia kõige tundelisem hetk.
«Seda kõike on raske sõnadesse panna. Hindan sooja vastuvõttu ja toetust väga kõrgelt ning mäletan seda oma elu lõpuni,» vahendas Kanada uisujuht Mike Slipchuk Rochette’i sõnu.
24-aastasel kanadalannal oli olümpiaisade eriluba vältida intervjuude tsooni. Juba varem oli öeldud, et enne võistluse lõppu ei soovi ta meediaga suhelda.
Kuid võistlus pole veel lõppenud. Lühikava järel 3. kohta hoidev Rochette peab täna õhtul end veel kord kokku võtma ja jääle tulema. Vabakava – neli ja pool minutit uisutamist. Ihuüksi jääl koos oma hingevaluga. Et võita see medal, mille pärast sõitis Vancouverisse tema ema.