Aastaid Eesti jalgpallikoondist esindanud Urmas Rooba on karjääri jooksul heidelnud mitme traumaga ning kõige pikem vigastuspaus on tal veninud koguni kaheksa kuu pikkuseks.
Rooba: Eestis sain võrreldas Taaniga palju paremat ravi
10. märts 2010, 11:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seega teab kogenud internatsionaal täpselt, mida on vaja teha, et raskest seisust edukalt välja tulla. «Põhiline on siiski vaimne pool. Füüsilist on alati võimalik järele aidata,» avaldas Rooba. «Kuna jalgpall on meeskondlik ala, siis oleneb palju ka võistkonnast ning kui palju sealt poolt toetatakse.»
Vasakkaitsja nentis aga, et aastate möödudes on vigastusi aina raskem seljatada. «Nooremana juhtus mul rohkem igasuguseid asju, kuid siis tulin traumadest ka kergemini välja. Mida vanemaks inimene saab, seda raskem on uuesti mängukorda saada,» täpsustas Rooba. «Kõige kauem olin jalgpallist eemal kaheksa kuud, kui ravisin meniskivigastust.»
Kui eestlased on tihti harjunud kohalikke arste kiruma, siis Rooba sõnul on ta kodumaal saanud palju paremat ravi kui näiteks Taanis, kus ta samuti aastaid pallis.
«Eestis on tehtud minuga väga head tööd. Oluline on see, et mängijaga tegeletakse individuaalselt. See annab paranemisprotsessile palju juurde,» selgitas ta. «Võrreldes Taaniga kulges mul Eestis vigastusest taastumine palju paremini.»
Siiski tunnistas kogenud mängumees, et traumat ravides võivad tekkida ka jalgpallivälised huvid. «Ikka on mõeldud, et kuidas vaba aega sisustada. Nüüd, kui karjäär on juba langustrendis, tuleb ka muude asjadega tegelema hakata,» rääkis kaitsemängija.
Uuel hooajal esindab Urmas Rooba koos vend Meelisega Paide linnameeskonda. «Eks vend moosis mind ka, et võistkonnaga liituks. Tasemevahe võrreldes seniste klubidega on küll suur, kuid loodan oma kogemusi meeskonnakaaslastele edasi anda,» nentis Rooba. (PM)
Traumadest üle saanud jalgpallurid
Eduardo (Horvaatia, Londoni Arsenal) – Horvaatia passiga brasiillane murdis jalaluu 2008. aasta veebruaris ning palliplatsile naasis ta alles aasta hiljem. Sel hooajal on ta osalenud rohkem kui pooltes Arsenali kohtumistest ning sõlmis klubiga uue pikaajalise lepingu.
Ronaldo (Brasiilia, Corinthians) – Brasiilia jalgpallistaar vigastas põlve esimest korda tõsiselt 1999. aasta novembris. Oma tagasitulekumängus 2000. aasta aprillis sai ta mängida vaid seitse minutit, kui sama põlve uuesti vigastas. Pärast kahte operatsiooni ja taastusravi naasis ta väljakule enne 2002. aasta MMi, kus lõi kaheksa väravat ja juhtis Brasiilia MM-tiitlini.
Henrik Larsson (Rootsi, mängijakarjäär läbi) – pikaaegne Rootsi koondislane murdis 1999. aastal Glasgow Celticu eest mängides kahest kohast jalaluu ning jäi kaheksaks kuuks palliplatsilt eemale. Pärast vigastust tegi Larsson edukat karjääri Celticus ja FC Barcelonas. Praeguseks on ta mängijakarjääri lõpetanud.
Djibril Cisse (Prantsusmaa, Panathinaikos) – Prantsusmaa koondislane on karjääri jooksul murdnud mõlemad jalaluud. Vasaku sääreluu murdis ta 2004. aasta oktoobris Liverpooli eest mängides ning väljakule naasis 2005. aasta aprillis. 2006. aasta juunis murdis ta Prantsusmaa eest mängides parema sääreluu ning sellest traumast paranemiseks kulus tal viis kuud. Käimasoleval hooajal on ta Panathinaikose eest löönud 24 kohtumises 21 väravat.
Petr Cech (Tšehhi, Londoni Chelsea) – Londoni Chelsea väravavaht Petr Cech sai raske peatrauma 2006. aasta oktoobris, kui vastasmängija põlv tabas õnnetult tema pead ning põhjustas tšehhile koljuvigastuse. Puurilukk paranes traumast oodatust kiiremini ning naasis palliplatsile kolme kuu pärast. Cech kannab siiani peakaitsest, kuna teine sarnane juhtum võib mängumehele saatuslikuks saada.