Norra on suusatamisest sedavõrd hulluks läinud, et terroriseerib vaimselt määrdetiimi juhti Knut Nystadi, kelle abikaasa Katrin Šmigun peab omakorda kaitsma lapsi, kaheksast tütart ja kahest poega.
Katrin Šmigun kaitseb lapsi Norra suusahullude eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib arvata, et lõunamaised spordifännid on tulikuumad ja valmis ebaedu puhul omasid tümaks tampima. Paraku selgub, et põhjamaiselt karged norralased ei jää tifo’sidele millegi poolest alla.
Norrale ei piisanud, kui nende murdmaasuusatajad korjasid Sotši olümpial esimese nädalaga kolm kulda, hõbeda ja kolm pronksi, taheti veel. Aga kui teatesõidud läksid täielikult aia taha, ei medalitki, algas möll.
Norra ajakirjandus, fännid ja ka sportlased – Martin Johnsrud Sundby ähvardas protestiks isegi Sotšist lahkuda – leidsid kiirelt süüdlased ja peasüüdlase: määrdemehed ja nende juhi Nystadi, kes tunnistas, et suuski ei suudetud libedaks saada.
Leiti, nagu Metsikus Läänes, et patune tuleb lintšida. Kui füüsiliselt pole võimalik, siis vaimselt. Nystad hakkas saama e-kirju, telefonisõnumeid ja -kõnesid ähvardustega. Tõsi, mõni pakkus välja ka võimaliku lahenduse määrdeprobleemidele, kuid valdav osa kontaktidest olid kurjakuulutavad.
«Ma ei osanud iial arvata, et inimestes peitub sedavõrd palju viha,» oli Nystad nördinud, kui andis intervjuu Norra telekanalile NRK2.
Enda pihta tulevad rünnakud on Nystad valmis vastu võtma, kuid ta ei soovi, et perekond – abikaasa ja lapsed – kannataks.
«Poeg on kahene ja ta ei saa veel aru, mis toimub, kuid tütar on toimuva mõistmiseks piisavalt suur,» kurtis Nystad. «Ta peaks olema uhke, et isa on olümpiamängudel, aga selle asemel kuuleb kõikjalt vaid kurje sõnu. Kodus keeratakse juba võistlusi vaadates teleri hääl kinni, sest ei taheta kuulda, mida sealt kosta võib. Tütrega telefoni teel vesteldes üritame rääkida millestki muust kui olümpiast, kaheksase tüdruku maailmas on palju tähtsamat.»
Nystad oli samas rõõmus, et tal on kodus sitke naine, Katrin, kes suudab olukorda kontrolli all hoida. «Katrin on endine tippsuusataja, tunneb asja, kuid eelkõige on ta ema. Fantastiline abikaasa, hoolitseb laste eest suurepäraselt. Ainult tänu Katrinile saan teha praegust tööd ja viibida palju kodust eemal.»
Tegelikult on Norral untsu läinud vaid kaks päeva, selgitas Nystad. «Ülejäänud päevadel panime suuskade määrimisega täkke. Kuid Norra on suusamaa, tunnistatakse vaid võite. Nende kahe kehva päeva tõttu tuleb mul kaitsta ennast ja hooldetiimi.»
Nystad muigas, et norralased on parajad hullud. «Saan ähvarduskirju, kus on olemas saatja nimi ja telefoninumber. Loodan, et kui meil läheb hästi, siis hakkan saama õnnitluskirju. Tegelikult ma ignoreerin seda kurjust. Inimeste viha on tööga kaasnev nähtus, olin lepingut allkirjastades selleks valmis, aga kuskil on piir.»