(Spordi)maailmas on asjad nõnda, et enamik saab suureks, mõni on suur juba sündides ning tal jääb üle vaid oma suurus ametlikult vormistada. Kui Erki Nool kasvas tänu karmile tööle, kirele ja loobumistele Erki Nooleks, olümpiavõitjaks, ja Gerd Kanter Gerd Kanteriks ja Erika Salumäe Erika Salumäeks, siis sprindimaailma valitseja Usain Bolt oli juba sündides Usain Bolt.
Loodetavasti pole see raamat fiktsioon, sest juttude järgi olla Bolt inimgeneetika teaduslikult muutmise esimene õnnestunud eksperiment. Oletame, et Bolt on siiski inimene, mitte geenimutatsioon, ent sel juhul kuulub ta loodusimede hulka. Nagu kõik spordigeeniused.
Bolt ise vaatab maailma kristliku, mitte darvinistliku pilguga. Tehes kord tõsise avarii, kuid jäädes ellu, nägi ta selles hüüet jumalalt. «Avarii oli sõnum, hoiatus. Märk, mis säras suurte neoontähtedega. «Hei, Bolt,» ütles see. «Ma olen andnud sulle vinge talendi, selle maailmarekordite tegemise võime ja puha, ja ma hoian sind. Aga nüüd pead sa hakkama seda tõsiselt võtma.»
Teate mis? Tal oli hea point. Mees Ülakorrusel on andnud mulle kingi ja nüüd oli minu kord seda täiel rinnal ära kasutada. Jumal oli minu poolel ja tema oli mu loonud siia ilma jooksma – ja kiiremini kui ükski teine sportlane kunagi varem.»
Darwini õpetus Bolti puhul tõesti ei kehti – ta vanematel polnud spordi, saati kiiresti jooksmisega, miskit pistmist. Ema teinud vähe nobedamaid liigutusi vaid siis, kui kana taga ajas.
Aga jah, Boltil polnud selleks suurt midagi vaja teha, et olla kiirem kui välk. Ta elas nagu iga teinegi laps Jamaical, armastas kriketit ja niisama ringi lipata ning teismelisena pidu panna. Trenni tegi Bolt hädapärast, ja seda, mis talle meeldis. Mugavustsoonist ei väljunud. Tulemus: 15-aastaselt võitis ta juunioride ehk kuni 20-aastaste kergejõustiku maailmameistrivõistlustel 200 meetri jooksus kuldmedali.
Sealtmaalt ei liikunud asjad enam liiga lihtsalt: eneseleidmiseks tuli pisut ka vaeva näha, sest kummitama hakkasid terviseprobleemid ja vaim polnud võitudeks valmis. Pöördepunktiks kujunes 2007. aasta, kui Bolt sai Osakoas toimunud MMil 200 m jooksus vaid hõbeda ning otsustas veidigi tõsidust ellu tuua. Nüüd hakkasid langema rekordid ja tulema kullad.
Bolt räägib raamatus üsna avameelselt, mis mees ta on, kuidas elab, kuidas maailma näeb ja tunnetab. Räägib pidudest ja kanepist, mida korra pruukis, räägib armastuses ja tööst, räägib võitudest ja kaotustest, rõõmust ja hingevalust, räägib mõtetest ja tunnetest, räägib sellest, mis tähendab olla Bolt, maailma kiireim inimene.
Samas on raamat lugejale, eriti noorele, üsna ohtlik, sest võib tekkida arusaam, et edu tuleb justkui iseenesest. Jah, mõni peab võitude nimel tõesti vähem tööd tegema, kuid Bolte on maailmas siiski vaid üks.
Raamat
Usain Bolt ja Matt Allen
«Välgust kiirem»
tõlkinud Eva Pettai,
Helios, 274 lk